kogu perega külla ja asju ajama. Kuhu, see polegi praegu tähtis. Kaks tundi hiljem pidime sama teed pidi tagasi tulema.
Aga tee oli liiga pikk. Autos valitses vastik lärm. Kaks suuremat tüdrukut vaidlesid kõva häälega. Siis hakkas noorim, kaheaastane Maria, röökima. „Välja-aa, välja-aa!“ oli ta konkreetne.
„Kas sa kuuled!“ ei kannatanud ta kõrval istuv Marta enam välja ja röökis ka: „Tee midagi! Kuidas sa nii paha ema oled, et oma lapsel nutta lased!“
„Pea auto kinni,“ palusin oma meest, kes kiiresti reageeris. Pinge vajas tõesti lahendust.
Nii. Me olime maantee ääres kusagil metsa vahel. Sees tuksus kutse, see ürgne instinkt, mis mul juba lapsena kevaditi välja lõi. Tahaks ära, tahaks metsa joosta! Ma päästsin nutva tite turvaistme ja tsivilisatsiooni köidikutest lahti ja ta jäi mu süles ootavalt vait.
Sealtsamast kostis kutsuvat linnulaulu.
„Me ei tule edasi,“ ütlesin ma.
„Mis mõttes?“ küsis mu mees.
„Palun vabandust!“ nuuksatas üheksa-aastane Marta. „Sa ei ole paha ema, ma kogemata ütlesin nii…“
„Pole midagi,“ ütlesin ma. „Me läheme nüüd lihtsalt metsa. Kõik on hästi.“
Alles puude vahel ringi rühkides, laps kukil, tuleb mulle pähe, et sama hästi oleks võinud ma ju ka teised lapsed auto pealt maha metsaretkele kutsuda. Kas nad oleksid tulnud? Autos on raadio ja plaadimängija. Autos on mugavad istmed. Aga kindlasti on nendegi tüdrukute sees kusagil see kutse. Me kõik oleme sisimas „naised, kes jooksevad huntidega“ ja tahame kammitsaist vabaks, soovime suure ürgse jõuga ühineda.
„Vaata, lind!“ kuulen ma oma õlgade kohal väikese Maria jutuvada. „Oi, lill! Kui nunnu!“ Siis jääb ta vaikseks. Ma kõnnin temaga, oksad praksuvad jalgade all, linnud lendavad kaugemale ja laulavad seal edasi, ja me oleme nagu unenäos. Suure rahu rütm jõuab pärale. Ilmselt just seda jooksin ma ka toona tüdrukuna metsa otsima. Mulle ei meeldinud kevadsuviti koolis käia. Eriti hea oli istuda õitseva toomingapuu all või harude vahel, võimalik, et ma sain nende õite lõhnast omamoodi metsatoksikoosi.
Kas ma peaksin oma lastele rääkima, et tegin koolist poppi ja läksin metsa, mõtlen omaette. Õigemini, kui vanad peaksid nad olema, kui ma sellest neile rääkida tohiksin? Mis oleks selle loo õpetuslik sõnum? Ma ei ole popitegemise üle uhke, kindlasti mitte, aga… metsa rütmi sees olles ei tähenda see mitte midagi. Hingamine aeglustub, mõtted rahunevad, mõtteid peaaegu polegi.
Ka laps mu kukil on täiesti vait. Loodus vermib meid.
Mets on meie pere elus olnud oluline. Näiteks oma Setomaa maakodus oleme teinud iseenesega lepingu. Kohustused ei saa sealses majapidamises mitte kunagi otsa. Aga meie leping iseendaga viib meid puude vahele kõndima, iga päev, kas või hetkeliseks hingetõmbeks. Mets algab seal peaaegu koduõue kõrvalt. Kõigepealt kaasik, siis männid, siis kanarbikuväli.
Sealsamas meie talu lähistel olevat kunagi elanud metsavennad. Püss pandi kännu najale puhkama ja söödi nii palju palukaid, kui mahtus. Tuhanded mehed üle selle maa olid „metsas“. Ürgses looduses oli see vägi, kuhu peitu sai minna.
Räägitakse, et paljud tänapäeva maainimesed ei käi enam metsas. (Sest veel enam kui metsarahvas, kipub eestlane olema töörahvas, napsurahvas, telekarahvas, arvutirahvas…) Kõige suuremad metsaaustajad ja – harrastajad tunduvad olevat need pered, kes teinud oma teadliku valiku ning kolinud linnast maale. Umbes nagu meiegi pere. Isehakanud pühapäevamaakad, siia konteksti sobib hästi ka määratlus „metsa poole“.
Samas ma loodan, et ka igapäevamaakad ikkagi satuvad metsa ja saavad oma annuse kätte. Mets on saamiskoht, koriluskoht, aga ilmselt teab iga marjuline, et ta saab metsas veedetud tundidest midagi veel, mitte ainult täis ämbri saaki.
„Tahan alla!“ hakkab siis Maria häälitsema. „Palun alla!“
Ma panen lapse ühe kuiva mätta peale. Ta vaatab ringi, kükitab maha ja peab justkui endaga nõu. Vaata, laps. See on mets. Tule ja astu.
See on metsaharidus.
Lugesin hiljuti üllatavatest uuringutulemustest. Mis on ühist Ameerika firmade ja organisatsioonide tippjuhtidel? Nad on loomingulised ja liidrioskustega ja eetiliselt kõrgete tõekspidamistega inimesed… Ja nad on sarnase lapsepõlvega: oma esimesel elukümnendil viibisid nad palju metsikus looduses.
Mida see mets siis nendega toona täpselt tegi, ei tea. Õigemini tean, aga ei oska sõnastada. Ürgses looduses on miski, mis neid muudab sügavalt ja tugevalt. Ainult sõnadega nii sügavale ei jõua.
Hakkan tagasi tee poole sammuma, päike jääb nüüd teise suunda, eksimisvõimalust pole. Varsti on mu perekond tagasi ja autos võtan ma jutuks selle, et homme võiksime teha kõik koos pisikese, kas või tunnise metsamatka.
LIIGA PAKS?
„Emme, kas ma olen liiga paks?“
Ma ei teadnud, mida vastata. Naerda? Mu üheksa-aastane tütar on pigem haiglaslikult kõhna ja pikaksveninud kehaga. Mõnes mõttes võiks öelda, et tema elu tuleb lihtne, see keha küll liiga paksuks ei lähe. Aga niimoodi öeldes oleksingi ma juba astunud samale libedale teele, väites, et „paksuks minemine“ on probleem ja üleüldse saab olla „liiga paks“.
Aga mina ise? Pärast kolmanda lapse sündi on kilosid rohkem kui varem samas olukorras, pärast esimese ja teise lapse sündi. Ma ei ole seda kodus mitte kunagi teemaks võtnud, vähemalt mitte tütarde kuuldes. Üksainus valesti tempereeritud lause võib neisse eluks ajaks vermida midagi, mida neile vaja pole.
Niisiis ei saa samas öelda, et enda välise külje probleem oleks mulle võõras. Kas ma olen liiga paks? Kas ma olen liiga kole? Kas ma olen liiga loll? Viimast ma miskipärast ei karda.
„…Ma ei arvagi, et ma väga ilus oleksin. Kui peaksin valima, siis olen pigem kole ja tark kui ilus ja loll.“
See on katkend ühest mu ammusest online-intervjuust, kus keegi anonüümne küsija mu välimuse negatiivses kontekstis teemaks võttis. Olin alles harjumas sellega, mismoodi avalikkuse silma all olek tundlikuks teeb, või teisisõnu: alles kasvatasin oma paksu nahka. Toksisin selle reaktsiooni ruttu ja pärast mõtlesin, et oleksin ehk pidanud midagi muud vastama.
Aga see lihtsalt tuli automaatselt. Olen harjunud endast just niimoodi mõtlema.
Mäletan, kuidas armastasin endale teismeeas peeglis näkku vaadata ja öelda: „Ma ei arvagi, et ma väga ilus olen!“ See mõjus väga vabastavalt. Ja mõjub siiani. Ma tõepoolest ei ihalda olla osa kuulsast kaubamärgist „ilus eesti naine“. Ma ihaldan olla loominguline, uuenduslik, enda sisemise minaga kontaktis, ihaldan areneda ja soovin mõista, soovin armastatud olla ja armastada… aga see armastus on pigem ühe spirituaalse harjutuse osa, enda sees toimuva ja välise maailma imeline kokkusaamine. Mitte lihtsalt väline pingutus.
Tõsi, mida kauem ma elan Eestis, seda rohkem imbub minusse uuesti seda naiselikku ebakindlust enda välise külje pärast (ja kui Eestist ära käin, kusagil mujal elan või reisin, muutub see ebakindlus mu sees väiksemaks, vaat et kaob äragi). Vahel võtan enese rahustamiseks ette mõne feministliku autori, näiteks Eve Ensleri. Tema „Hea keha“ on ka eesti keelde tõlgitud: kui suurepäraselt suudab ta selles raamatus ilukultust naeruvääristada ja kuidas ta tekitab armastuse
