style="font-size:15px;"> Järgmisel hommikul oli ta jälle huvitatud hoidjatädi juurde minemisest, kriis oli ületatud, emaga side taaskindlustatud.
Ma tean, miks see kriis võis tekkida. Vaid kuu tagasi võõrutasin ta rinnast ja sellele järgnes mitu korda mitu ööd kodust eemal, kui Maria elas lapsehoidja juures. Käisin näiteks ühes vaimses kogukonnas, kus oli teisigi naisi, kes nädalavahetuseks lapsed maha olid jätnud. Rääkisin sel teemal oma sealse toakaaslasega.
„Kas sa igatsed?“
„Igatsen… Ikka igatsen… Aga ma ei helista neile, uurin mehelt, kuidas olukord on,“ vastas ta, viie- ja seitsmeaastase lapse ema.
„Huvitav, ka mina olen tundnud, et helistamine pole õige,“ tunnistasin ma vastu. „Minu kuueaastane ja kümneaastane eriti ei taha minuga skaipida või telefonis rääkida, kuigi ma olen proovinud. See on neil nagu mingi… enesekaitse? Ja mu lapsehoidja lausa soovitas, eriti kõige pisema suhtes: mitte üldse skaipida ega helistada. Ta on näinud, mismoodi see mõjub. Las laps olla täielikult kohal seal, kus ta on, milleks ta hinge kiskuda, kui ta ei saa füüsiliselt ema kallistada…“
„Muidugi, peaasi on füüsiliselt peagi tagasi olla ja siis nendele oma tähelepanu anda, korralikult anda,“ vastas mu vestluspartner. Pisike igatsus, mis ta silmanurgast korra paistis, läks jälle ära, ning edasi rääkisime oma muudel teemadel.
See jutuajamine andis mulle julgust. Ma ei ole rongaema, kui oma lapseigatsusest välja astun ja tegelen nii-öelda enda asjadega. Lapsed on mu mõtteis ka siis, aga hoopis teisel tasandil, ja ma tean, et tuleb jälle see hetk, kui ma uksest sisse astun ja nad mind kallistama jooksevad.
Sideme hoidmine oma lapsega on kunst. Ja samamoodi on kunst iga lapse kasvatamine, tema potentsiaalide lõkkele saamine: tal on vaja turvainimesi ja turvakohti ja põnevaid stiimuleid, ja kindlasti on talle inspiratsiooniks ja eeskujuks vaja ema, kes on õnnelik ja areneb ning kes saab endast siis oma teekaaslastele rohkem anda.
NURGAST TULEB VERELÕHNA
Ma olin lapsena sageli haige.
Üks lugu, mis sageli haige lapsega juhtub (vähemasti juhtus sel ajal, kui polnud koduseid arvuteid): laps jääb üksinda koju, ema-isa lähevad tööle, laps kõnnib ema-isa raamaturiiuli juurde ja sirutab käe…
Sealt leiab laps näiteks mõne vene autori teosed, mis algavad võigaste kirjeldustega sellest, kuidas kasakad tõmbavad kätte saadud vaenlased elusalt neljaks tükiks, kihutades hobused nelja ilmakaarde laiali, või kuidas vastased aetakse tagumikkupidi teiba otsa ja jäetakse siis päikese kätte piinlema…
Jah, ma lugesin ilmselgelt nii mõndagi raamatut liiga vara. Käisin veel algklassides, kui olin juba suure osa vanemate raamatuid läbi lehitsenud. Lugeda viitsisin ma põnevaid dialooge. Ja kirjeldusi… piinamistest. Looduskirjeldused jäid enamasti vahele.
„Kas sa loed Vaikset Doni?“ küsis ema ükskord, vaadates, et see paks raamat on mul riiulist välja kistud. „Sa ei saa sellest ju aru.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
