osa, et nad on kõik nii ilusad!“
„Jah, ja siis nad kõik nii pingutavad! Et ikka standardile vastata! Ikka kõrged kontsad ja solaarium!“
„See on kohutav, ma lugesin mingit statistikat, et eesti naine kulutab pool oma kuueelarvest ilutoodetele!“
Selle jutuga käis kaasas iroonilis-nõutu muie.
„Kas ma olen liiga paks?“ küsib mu makaronist tütar. Ja vaatab kõrvalpilguga minu poole.
Võib-olla küsib ta niimoodi ikkagi hoopis midagi muud. Ema, kas sina oled liiga paks? Ma ei taha talt küsida, kas ta mõtleb sellele, sest ka seal tundub olevat mõttelõks. Ükski tütar ei peaks oma ema välimuse pärast muretsema. Vähemasti mulle tundub nii, ja ma ei saagi aru, kust algab mu eneseõigustus ja kus on „õige mõte“. Sest ka mina olen ju lihtsalt mina: üks mõttepundar ühe keha sees, üks keha ühe kultuurilõksu sees.
Lähen tütrele süütusse tantsutrenni järele ja märkan, et laste tantsusaali seinal on suur rasvapõletusjoogi reklaam: plakatinaisel on peenike piht ning paljal nahal pärlendavad higipiisad. Palju õnne. Mina arvasin, et mu tütar on tulnud oma keha nautima ja lõbusalt liigutama, aga lisaks sellele on ta saanud teada, et tuleb olla kõhn ja seksikas ja su alasti ihul peavad pärlendama piisad. Ma ei oska seda säravat visuaalset sõnumit siiani hästi sõnadesse panna, aga ma mäletan elu lõpuni, kuidas ma seisan selle plakati ees, käed rusikas, ja tunnistan seda tumma pahameelega.
Ja ma pole ju spordi vastu, oh ei. Veel samal päeval võtan ma beebikäru ja lükkan selle sörgirütmi. Liikumise ime on ju see, et liikumine tekitab kehasse õnnehormoone. Just neid käin ma hankimas, mitte aga kohustuslikku keha.
Proovin nii uskuda ja seda usku ka oma tütardesse süstida, aga muidugi on meil igal pool ees takistusi ja märke, tuletamas meelde… teate ju küll… siiski, parem on neist mitte välja teha ja lihtsalt edasi sörkida.
MEIE PERE KAISUKOLL
Ta tuli meile juurde ühel hilisel õhtutunnil, kui tuul akna taga ja katusel lõgistas. Mu esimene laps Marta oli siis umbes kolmeaastane. „Koll tuleb, koll tuleb!“ kartis ta ja puges mulle kaissu. Kõige kummalisem oli see, et me elasime sel ajal Ameerikas. Ma ei saanudki kunagi teada, kust ta kolli kohta tookord kuulis, sest 90 % ta eesti keelest tuli minu kaudu ja mina ju talle kollidest ei rääkinud. Ilmselt suutis see elukas end meiega kaasa haakida New Yorgi Eesti Maja koolist, kuigi käisime seal vaid kaks korda.
Igatahes istus koll nüüd keset talvetormi meie akna taga ja ma pidin talle sõna otseses mõttes silmad, suu ja nina pähe mõtlema, et ta liiga hirmus poleks.
„Mis värvi see koll on?“ küsisin algatuseks.
„Ei tea.“
„Kas sinine või oranž?“
Tütar mõtles natuke. „Oranž.“
„Kas üleni oranž või täppidega?“
„Täppidega!“
„Ahaa. Oranž koll roheliste täppidega?“
„E-ei. Tegelikult see on roheline koll ja oranžide täppidega!“ Marta oli juba rahulikum, ikka mu tiiva all, kerge värin sees, aga juba mõnusas kolliloomise meeleolus.
Sellest õhtust peale hakkasingi Martale tema oma kollist lugusid rääkima. Koll hakkas mõnusalt elama ja integreerus meie õhtutesse: kui Marta jäi magama, siis ronis oranžide täppidega koll vaikselt aknast sisse, istus padja peale, tegi lapsele „soss-soss-soss“, et paremad unenäod tuleksid, puhus talle kõrva sisse ja kõdistas. Vahel puges Martale kaissu ka. Aga algusest peale oli selge ka see, et meie koll oli väga häbelik ja õrna hingega. Kui Marta üles ärkas, puges koll kiiresti voodi alla peitu. Päeval meeldis talle hoopis keldris ja pimedas kapis magada. Aga niipea kui hämaraks läks, hakkas koll luusima ümber maja ja ootama, et saaks jälle tuppa ronida ja magavale Martale kaissu pugeda.
„Mis ta nimi on?“
„Mm… Volli.“
„Jah. Kolli-Volli.“ Üks mõnus turvaline kaisukoll, keda me mitte kunagi ju tegelikult silmast silma ei näinud, aga kellest me rääkisime igal õhtul.
Siis sündis meie perre Anna. Tüdruk, kellel mitte kunagi mitte ükski tekk peal ei püsinud. Nii sai oranžide täppidega Kolli-Volli endale veel ühe tähtsa ülesande: lastele öösel tekkide pealepanek. Tasapisi tuli talle veel ülesandeid. Näiteks kui on vaja pead pesta, siis tavaliselt piilub Kolli-Volli korraks kusagil vannitoa laes – laps kiikab kolli otsida ja näe, saabki juuksed pisaravabalt loputatud.
Vahepealsete aastatega on Marta kasvanud minust pikemaks ja mõtleb juba ise jutte välja (uhkusega tõden, et ta igapäevasel ingliskeelsel järjejutul on internetis suur ports jälgijaid), Kolli-Volli teeb Martale aga endiselt nalja. Meil õnnestus tegelasele nii „kämp“ nimi panna, et isegi teismeline ei häbene.
Minu raamatus „Jassi pass“ on Kolli-Volli üks oluline kõrvaltegelane, aga tegelikult on mul temast endast juba ligi kümme aastat raamat pooleli. See on aga midagi sellist, mis ei peagi liiga kiiresti valmis saama, sest ikka tuleb vahel mõni lugu veel juurde.
Hiljutise tormi ajal oli meie väike Maria väga mures, et ega kollil õues paha ole. Ring oli täis saanud: kunagi algas kaisukoll tuule lõginast ja hirmust akna taga, nüüd on mure, et kuidas ta seal tuulises õues hakkama saab.
Muidugi on meie peres ikkagi olnud omad hirmud. Pimedusehirm on ilmselt kaasa sündinud. Metsas äraeksimise hirm ehk samuti. Aga kui üks kodustatud koll ka ligi on, siis saame igas olukorras hakkama.
KUIDAS HOIDA SIDET
„Kuidas sa küll jõuad?!“ – Nii nad vahel ikka õhkavad mu tööde-tegemiste kohta, ja mul on vastus olemas, sest ma olen sageli ise ka imestanud, kuidas kõik mu ümber üsna korrapäraselt ja õiges suunas kulgeda saab…
Ma räägin vastuseks oma lapsehoidjatest. Ja ma räägin ka sellest, mis on minu nipp: miks on mu lapsed olnud nõus emast eemale jääma.
Just eile oli mul üks selline päev, mis andis võtme mõistmaks, kuidas ma intuitiivselt seda protsessi õigesti käigus hoian.
Mu päev oli täiesti ära plaanitud. Pidin viima kolmeaastase Maria hoidja juurde ja minema edasi: kohvikusse koosolekule, siis poodi, trenni ja panka.
Aga kui hoidja majale lähenesime, hakkas Maria protestima. „Kuhu sina lähed, emme? Mina tahan ka sinuga tulla!“ Hoidjatädi tuli uksele vastu, süles tema teine hoolealune, aastane poiss, kes röökis lohutamatult nutta. Ta on hoius alles esimest nädalat ja nutvat iga päev, ema-isa jooksvat minema, et mitte seda nuttu kuulda…
Minul on olnud õnne mitte kordagi nutvat last kusagile endast maha jätta.
Tunnistasin seda hetke, mu väike Maria tihedalt mu süles, nutuvõru suu ümber: „Ei taha siia jääda!“
Ja tunnistasin ka seda, mismoodi ma jooksvalt oma päevaplaani ümber tegema asusin: no mis seal ikka, ma saan lapse ju enamikku kohtadesse kaasa võtta, kui tal seda vaja on. Trennis, tõsi, jääb käimata, aga lapse kaasas tassimine ja ta järel jooksmine lähema päeva jooksul ongi ise paras trenn!
Lehvitasime ja läksime. Järgnev päev tuli huvitav. Kui mina poes omale seelikut
