et küll tema hoiab peale ema surma kõiki haudu korras, ka ema oma. Seda tahtis Leena kuulda, sest rohkem polnud neil perekonnas kedagi.
Vahepeal mõtles Leena, et kas poisist ikka saab surnuaial käijat. Võibolla kasvab kõik rohtu ja unustusse? Leena suurim hirm oli, et keegi talle peale maetakse. Ja sellepärast oli ta enda puhul mõelnud ka krematooriumile. Kõige enam hirmutas Leenat mõte, et talle maetakse peale mõni tema teatri näitlejanna, eriti vastik, kui maetaks see litsakas Lilian.
Praegu oli Leena mõte hoopis mujal, teda ei huvitanud ei hauaplatside hooldamine ega pealematmine. Margo nägi, et asi on milleski muus ja ei seganud oma küll-ma-käin-ja-riisun jutuga vahele.
„Ja ma olen ikka vaadanud seda Tauno vanaisa risti, sa tead küll.“
„Sa mõtled seda plekist?“
Margo ei olnud päris kindel, millist risti ema mõtleb. Ta polnud ka väga kindel, kas leiaks ise omaenese tarkusega Laugastete hauad üles. Plekist rist nagu meenus.
„Nojah, see jah, aga ega see on ikka sepa tehtud, plekist ta ei ole, ta on sepistatud. Ja ma olen seda ikka vaadanud, et ta on nagu ära vajunud.“
„Mismoodi vajunud?“ ei saanud Margo aru.
„Imelikult. Väga imelikult on vajunud. Nagu oleks keegi seda risti painutanud ühele küljele. Vasakule küljele, kui tee ja poe poolt vaatad.“
„Võibolla on lihtsalt see betoon ajaga ära vajunud. Pinnas ju kogu aeg liigub. See betoonsammas on vast poole meetri sügavuses. Praegu soovitatakse isegi aia- ja terrassipostidele vähemalt kaheksakümmend sentimeetrit, isegi üle meetri.“
Leena hoidis prille enda pihus ja raputas nendega:
„Siis sa oleksid varsti juba hauas väljas.“
„Seda ma räägingi, et seda betooni on seal ainult natukene ja sellepärast ta vajub, see tuleb lihtsalt lahti kaevata ja uuesti valada. Võibolla pole isegi valada vaja, piisab sellest, kui sirgeks tagasi lükata.“
Leena muutus kannatamatuks, et poeg teda üldse ei kuula, ja ega tema ise ka ei kuula, aga nüüd oli vaja, et Margo kuulaks.
„Sa räägid nagu oma tudengitele. Asi pole üldsegi betoonis! Rist ise on kõver, kusagilt keskkohast. Nagu oleks keegi painutanud.“
„No kes see painutas.“
„Ei tea. Aga kõver ta on. Ja ma arvan, et keegi ei olegi teda painutanud, et mõni inimene oleks painutanud, seda ei saa niimoodi kõveraks väänata. Kui siis teistpidi, aga on just vastupidi, ah, ma ei oska niimoodi sulle seletada.“
„Ma saan aru küll.“
„Ma olen seal haual käinud üle neljakümne aasta, Taunoga abiellumisest alates. Siis ma küll ei näinud, et rist oleks kuidagi kõver.“
„Misasja?“ ei saanud Margo aru.
„Ma räägin sulle, et ta on vaikselt, niimoodi aasta-aastalt paindunud. Ma usun, et see hakkas pihta peale su isa surma. Alguses ei olnud nähagi, ja siis kui juba ehk oli veidi viltu, siis ma mõtlesin, et ma kujutan seda endale ette. Aga nüüd viimane kord ma käisin ja vaatasin, et ikka kohe täiesti kõver on. Ma olin sellega lihtsalt ära harjunud ja ei saanud arugi, kuidas ta kõveraks läks.“
Ema oli end üles kütnud, ilmselgelt oli ta mures ja mis kõik veel. Seepärast Margo rahustas:
„Tead, ema, arvatavasti on asi lumes.“
„Mis lumes?“
„Just, lumes! Talvel on ju lumi maas, ja oleneb talvest, aga ma kujutan ette, niimoodi just poole ristini. Ja siis tekib sinna lumele jääkoorik peale, siis sulatab, siis külmetab, kõik see mõjutab, ja see painutab, lumel ja jääl ja külmumisel ja sulamisel on väga kõva jõud.“
„Ah, misasja!“ tühistas Leena poja jutu, tal oli tegelikult välja mõeldud, mida see kõik tähendab. Või mitte, välja mõeldud polnud tal midagi, aga oli üks kahtlus, üks aimus.
Nüüd ei osanud enam ka Margo midagi öelda ega välja pakkuda, ta isegi solvus. Milleks kogu see vestlus, kui ema ei vaja dialoogi? Margo vaikis jälle ja ema jätkas:
„Ja oleks siis Tauno vanaisa rist üksi.“
Leena tegi pausi, iga professionaalne näitleja valdab seda kunsti. Õigel ajal ja õige pikkusega tehtud paus kannab, ja Leena oskas seda välja pidada nii, et Margo jäi emale otsa vaatama nagu suur küsimärk, olgugi et ta oleks tahtnud seda mitte välja näidata, kõigest üle olla. Ta ei olnud ning küsis:
„Kelle rist siis veel kõver on?“
„Tauno isa rist on kah juba kõver! Sinu vanaisa rist.“
„Mis sa ajad, no kuidas saavad kaks risti kõverad olla!“
„Aga on! Ja mõlemad samale poole kaldu.“
Margo tegi veel viimase katse kogu seda juttu mingi loogilise ilmastikulise või ehitustehnilise põhjendusega ümber lükata.
„Kui nad on ühele poole kaldu, siis on ikka ilmast, lumi ja tuul…“
See viimane sõna tundus Margole eneselegi totter, Leena haaras sellest ka kohe kinni:
„Tuul ei painuta sul risti. Pealegi siis võiks ju kõik ristid viltu olla, aga ei ole. Kõik on ühesugused ristid, kohaliku sepa tehtud. Tauno vanaema ja ema ja tädide omad on otse. Ma viimane kord isegi võtsin ja laenasin siit meie püstakust kolmekümne esimese mehe käest loodi.“ See kujutluspilt, ema loodiga surnuaias, ajas Margo naerma. „Jah, laenasin ja käisin loodiga. Vaatasin, kui kedagi ei olnud, siis panin loodi külge, kõigi omad on otse, nagu oleks eilne päev looditud, aga Tauno vanaisa rist on ikka täitsa kõver ja nüüd aegamisi hakkab ka ta isa oma minema. Ma järgmine kord mõtlesin, et ma laenaks kolmekümne esimese mehelt veel korra loodi ja ka mõõdulinti ja siis ma saaksin täpselt ära mõõta, mis aja tagant kui palju nad painduvad.“
„Kuule, tahad, ma äkki sokutan su hoopis kuhugi haljastusfirmasse? Võibolla isegi Soome?“
„Naera-naera, aga mis sa ära teed, ma ei saa kuidagi rahu.“
Margo hakkas end juba püsti ajama, sest muidu ta jääbki siia diivani sisse.
„Olgu, ma pean nüüd minema.“
Leena veel ei tõusnud:
„Tead, mis?“
Ja Margo jäi veel korraks istuma, tegelikult veel terveks tunniks.
„Midagi peab siin olema, ja ma ei mõtle neid riste, ristid on vaid märgid.“
„Märgid?“ Ema võis mängida rolle Jänku-Jutast kuni Salemi nõiani, aga esoteerik polnud ta kunagi olnud.
„Ma olen nüüd neid Tauno sugupuu asju uurinud ja midagi siin ei klapi. Augud on siin sees.“
„Mis augud?“
„Midagi juhtus Tauno isaga, sinu vanaisaga. See pidi olema kas neljakümnendal aastal, Vene väed olid siis juba Eestis. Või siis oli neljakümne esimesel aastal. Siis juhtus midagi nende sigalas.“
„Mis seal
