oli sündinud 1971. Ta tuli võitjate põlvkonnast, kes kasutasid ära juhust ja aega, müüsid vahvleid ja suhkruvatti ja sinimustvalgeid rinnamärke, hiljem asutasid panku ja firmasid ja aktsiaseltse, ostsid kokku kinnisvara ja maad. Roman ei osanud siis midagi sellist teha. Vanaema kingitud EVP-de eest ostis ta endale kaheksakümne teise aasta Honda Prelude’i. Taga kapoti peal oli kiri: „Third Generation, Special Edition“. Auto oli toodud Rootsist, nagu neid sel ajal ikka toodi. Ja kuigi autoga täitus Romani esimene suur salaunistus, aimas ta, et see on Rootsist varastatud. Sest kuidas ta muidu sai nii odav olla? Roman ei hakanud ka pikemalt uurima, vaid vajutas, nii palju kui torust tuli, ja kuulas kassettmakist Europe’i laulu „The Final Countdown“.
Romani teine unistus oli olla tõeline eestlane. Ema oli tal puhas eestlanna, Mare. Aga isa – Anton – oli pooleldi venelane. Antoni isa elas kusagil Lõuna-Eestis ja oli eestlane, ema oli aga venelane ja elas Leningradis. Ja kui Anton saadeti aega teenima Tartusse, siis oli tal hea meel, sest seal oli ka kusagil tema isa. Anton teenis aega Raadil lennuväes, hiljem saigi temast lendur. Siin kohtus ta ka Marega ja nii jäigi Eestisse. Isa õppis eesti keele küll ära, kuid aktsent on tänapäevani selline, et kui ta räägib, oleks suus nagu midagi väga kuuma ja pehmet. Poistele otsustasid nad panna sellised nimed, mis oleksid rahvusvahelised – Aleksander ja Roman.
Ja kuigi Roman ei osanud minna kaasa võitjatega, teha endale õigel hetkel raha ega firmat ega tõusta kuhugi kõrgemale positsioonile, elas ta sügavalt kaasa taasiseseisvumisele. Ta käis kaheksakümne üheksandal aastal Tartu levimuusikapäevadel, sattus sellest energiast ja lippudest ja isamaalistest lauludest vaimustusse, läks üleüldise eufooriaga kaasa, oli lava ees, ühes käes lipp, teises ühe neiu käsi, ja karjus kaasa laulda: „Isamaa ilu hoieldes, vaenlase vastu võideldes!“ See oli nagu psühhoos, sel hetkel tundis Roman, et ta on millegi tõelisega seotud! Ta on üks osa tervikust, on millegi suure ja võimsa keskel.
Vastu hommikut käis ta selle sama tüdrukuga, kelle käest ta hoidis ja enam lahti lasta ei tahtnudki, Emajões ujumas. Ja see oli esimene kord, kui Roman oli seotud ja ühendatud naisega ja nii täituski tema kolmas, suurim unistus. Jõe pealt tõusis udu, päike hakkas koitma, nad olid just veest tulnud, tüdruk istus talle sülle, võttis oma märja Ultima Thule särgi seljast, nii et tema rinnanibud jäid täpselt Romani silmade kõrgusele. See oli Romani jaoks võimas ja avastuslik hetk, kus ta tundis, et mitte kedagi ei ole tema ja maailma ja nende rindade vahel. Siin on tema, Roman! Kuigi tüdrukule oli ta öelnud, et ta nimi on Andres. Hiljem oli Roman seda isegi kahetsenud, aga ka mõelnud, et kas ta siis, kui ta oleks öelnud oma tõelise nime, oleks saanud keppi? Oli õige, et ta ei riskinud. Nõnda oli sellel päeval küljes ka väike plekk. Roman oli ikka soovinud tagasi seda päeva ja võimast tunnet, kus me oleme kõik koos ja vajalikud ja ajame ühte asja. Nüüd, aastakümneid hiljem, kui ta oli leidnud Sigridi, kes ootas tema poega, oli tal see tunne kogu aeg! Ainult Venemaa tegi ärevaks.
Roman korjas garaaži põrandalt harja ja kühvliga Seagali ja Depardieu tükid kokku, pani ukse lukku ja läks tuppa. Sigrid oli Romanile öelnud, et ta täna ei tuleks, ta tahab magada. Roman aktsepteeris Sigridi soovi täielikult. Mida siis teha? Romani süda tagus, meelekohal tuksus veresoon. Ta otsustas astuda ühe olulise sammu ja liituda Kaitseliidu Tartu Maleva Elva Malevkonnaga. Paljud olid viimasel ajal astunud kaitseliitu. Ka Roman oli selleks valmis. Ta käis duši all, astus vannist välja, kuivatas end ja tundis, et põrand on külm. Suvi oli läbi saamas. Enne minekut käis Roman tehnoruumist läbi ja lülitas gaasikatla sisse.
JUSTICE FOR ALL
Enne lahkuminekut olid Elina ja Margo juba mitu aastat maganud kumbki oma teki all ning vajusid järjest kaugemale voodi eri servadesse. Elina oli ööseks hakanud selga panema isegi pidžaamat. Margo aimas, et see on Elinal seljas enesekaitseks, kui Margo peaks oma teki alt välja hiilima ja ületama Elina voodipoole. Et siis on midagi veel, enne kui Margo jõuab Elina palja ihuni, veel üks takistus, mida Margo peab lahti harutama, ja selle peale Elina ärkab ja saab Margo eemale ajada.
Margo eelistas magada T-särgis. Särgid olid välja veninud ja päeval ta neid enam ei kandnud, öösel polnud näha midagi, siis võisid need seljas olla küll. Alati olid nendel särkidel pildid või kirjad: „Metallica! Justice For All“, „Eesti maastikuarhitektide suveseminar 2012. Kõik ajas!“ Elina jaoks oli see vaatepilt, enne kui Margo voodisse oma teki all puges, eemaletõukav. Väljaveninud T-särk ja munad selle ääre alt välja lipendamas. Selles ei olnud mitte midagi atraktiivset ega seksikat, nagu ka ta enda pidžaamas, see oli inetu vaatepilt.
Elinale polnud kunagi meeldinud vaadata meeste peeniseid. Ükskõik kas nad olid väikesed või suured, sirged või kongus, vaatamiseks nad kindlasti ei olnud. Elina mõtles, kas see vaatepilt T-särgi ja lipendavate munadega Margost polnudki juhatanud nende voodielu pöördumatult täiesti valedele radadele? Ja kui nad seksisid, mida juhtus Margo meelest harva, Elina arust liigagi tihti, siis ei saanud Elina aru, mida Margo temaga teeb. See oli midagi arusaamatut. Elina proovis korduvalt Margole vihjata ja mõista anda, kuidas tema meelest asjad võiksid voodis käia. Margole näis kogu see jutt lihtsalt üks viisakas äraütlemine, et vahekorrast kõrvale hiilida. Ta tõesti ei saanud aru, mida Elina talle rääkis. Viimaks Elina isegi enam ei üritanud. Ta võttis Margot nii, nagu see oli, muidu väga tore inimene, lihtsalt sellise veaga. Umbes nii nagu mõne inimesel on südamepuudulikkus või suhkruhaigus, nii on Margo ilma igasuguse seksuaalse empaatiata.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
