Tauno tädid ei rääkinud sellest, isegi kui Tauno omal ajal küsis, ja nüüd ongi veel jäänud Aliide. Ja Aliide ei räägi, kuigi ta vist teab.“
„Mida see Aliide teab?“
„Ei tea.“ Leena keeras end järsku Margo poole ja vaatas talle otsa, kuidagi usalduslikult, läbitungivalt. „Midagi on Tauno suguvõsas meesliiniga, seal on midagi valesti.“ Leena pidas pausi, kogus end: „Ja ma arvan, et see asi on kuidagi ka sinu isale üle tulnud.“
„Jäta järele!“
„Miks ta muidu sinna Estoniale sattus, ta ei pidanud selle laevaga minema. Ja need ristid on kaldu tead, mis suunas?“
„Noh?“
„Otse põhja!“
Margo tundis, kuidas ta ei saa enam midagi aru, nagu võrk vajub talle peale:
„Mis põhja?“
„Otse Läänemerele, seal, kus on Estonia vrakk! Sinnapoole need ristid kaarduvad. Nad nagu kutsuksid su isa enda juurde.“
„Meeste sekka!“
„Ma usun, et ka neile ei meeldi, et su isa lebab märjas hauas. Nad tahavad, et ta oleks nende juures.“
Margo pani isegi silmad kinni ja ei osanud ega tahtnud midagi vastata. Kui ta silmad uuesti lahti tegi, oli ema ikka veel seal ja vaatas teda niimoodi uurivalt.
„Mis sa vaatad?“ küsis Margo.
„Midagi on selles meie meesliinis… Ega sa ei tunne midagi sellist imelikku?“
„Kas ma ei tunne midagi sellist imelikku?“
„Nojah.“
BOIKOTT
Roman tahtis kindlasti sünnitusele kaasa minna, ta soovis ise lapse vastu võtta, et tema ja lapse vahel poleks võõraid käsi. Liiga palju oli teisi inimesi tal elus ees olnud ja teda takistanud jõudmast millegi oluliseni. Nüüd tahtis Roman olla esimene, lõigata läbi lapse nabanööri. Roman ei teadnud, kas Sigrid üldse tahab teda haiglasse kaasa. Nähes, kui eemalolev on teinekord Sigrid, mõtles Roman, et ilmselt ikka ei taha. Kuid ta mõtles ka, et kui aeg kätte jõuab, küll siis Sigrid vajab teda ja helistab. Roman hoidis kogu aeg telefoni sees.
Hommikul vaatas Roman esimese asjana kohe telefoni. Ei midagi. See oli pettumus, mis kasvas edasi ärevuseks ja vihaks. Aga tema nägu ei väljendanud midagi, see oli justkui hangunud, seda juhtus. Peale üht perekondlikku koosviibimist avastas Roman, et ta näolihased enam hästi ei liigu ja tal puudub miimika ning ta ei suuda enda emotsioone väljendada. Ta võis tunda näiteks rõõmu ja naerda, järgmisel hetkel tuli peale justkui kangestus, näkku jäi püsima vaid veider valulik grimass. Sellepärast kontrollis ta tihti oma põski, lõuga, laupa, huuli. Et ta füsiognoomia jukerdas, segas teda väga, sest nüüd oli tal veelgi raskem teiste inimesteni jõuda ja ennast arusaadavaks teha. Kas ta üldse jõuab kunagi Sigridini? Kas ta suudab end näidata sellisena, nagu Roman ise ennast näeb ja tunneb?
Võibolla tulevikus tuleb see liikumatus mulle isegi kasuks, mõtles Roman, sest aeg on selline. Seda saaks ära kasutada pokkeris, aga ka kõikjal mujal, kus peab kas bluffima või siis ei tohi saladusi reeta, näiteks luures või sõjas. Me ei tea, mis tulevik toob. Mis saab Sigridiga ja mis saab Eesti julgeolekust? Kas ta saab oma lapsele lubada, et Eesti Vabariik aasta pärast veel eksisteerib? Ei olnud mitte mingisugust garantiid, Venemaa näitab võimu, sõjamasin on läinud liikvele. Roman tundis, et niisama istuda ja seda pealt vaadata enam ei saa! Krimm on läinud, Ukraina sõjavägi lihtsalt vahtis pealt, kogu Euroopa, kogu maailm vaatas pealt, kuidas ühest riigist sõidetakse üle.
Roman jälgis internetis Perekooliga vaheldumisi välispoliitikat. Süüriat ja ka kõike muud, peamiselt muidugi Ukrainat. Iga päev, tihti isegi öösiti vaatas ta uudistesaitidelt rindekaarte ja jälgis, kuidas Ida-Ukraina rindejoon valgub laiali nagu vereplekk. Peale Krimmi Donetsk, Sverdlovsk, Lugansk… Varsti on nad Kiievis väljas. Euroopa oma mannetute sanktsioonidega Venemaa vastu on sama jõuetu kui mu nägu.
Roman tundis, et ta peab tegutsema hakkama, enne kui on juba liiga hilja, enne kui meid jälle kusagile sakslastele või venelastele maha mängitakse! Nii nagu talle ei meeldinud Putin, ei meeldinud talle ka Merkel, kes oli vastu, et Eestisse moodustataks uued ja suuremad NATO sõjaväebaasid. Kogu Euroopa Merkeliga eesotsas on kas loll või pime, aga kindlasti liiga viisakas. Siin ei ole vaja ajada enam diplomaatiat: kui Putinil on sõjanui käes, ei piirdu ta vaid Ukrainaga, vaid ta tahab taastada Nõukogude Liidu terves ulatuses! Kas tõesti osutub tõeks, et me ei suuda olla kauem iseseisvad, kui me olime esimese Eesti Vabariigi ajal?
Mida rohkem Roman uudiseid jälgis, seda enam tundis ta viha ja meeleheidet ning ta küsis endalt: mida saaksin siin teha mina? Ka tema oli sõjas ja ta ei ostnud enam ühtegi Venemaal toodetud asja, ei õlut, ei viina, isegi piimatooteid, kuhu olid trükitud venekeelsed etiketid. Ka ei lugenud ta enam vene kirjandust ega vaadanud filme, kus mängisid vene näitlejad või mis olid tehtud Venemaaga koostöös. Roman boikoteeris ka neid Lääne filme, kus mängisid ülejooksikud. Roman otsis oma kogust välja Putinimeelsete Steven Seagali ja Gérard Depardieu filmid. Osa filme oli videokassettide peal, osa plaatidel.
Ta läks garaaži ja keeras ükshaaval need kassetid ja plaadid kruustangide vahele. See pakkus talle lapselikku rõõmu ja hetkelist rahuldust. Aga kusagilt pidi ju alustama. Ja ta alustas Depardieust. Filmi „Raudne mask“ keeras ta kruustangidega nii kaua, et kassett juba ragises. Siis võttis ta elektrihöövli, reguleeris tera lõikesügavuseks pool sentimeetrit, nii palju kui vähegi sai, ja hööveldas kasseti lihtsalt laastudeks. Seda tegi ta ka „Asterixi“ DVD-ga. „Napoleon“, mida Roman oli kunagi nautinud, hakkas talle kuidagi eriti vastu, Napoleon, Depardieu, Putin, kõik nad sulasid kokku. Seda nii ülekantud tähenduses kui ka otseses mõttes. Roman süütas leeklambi ja kuumutas DVD-d nii kaua, kuni plastmass hakkas vaikselt lainetama. Viimaks plaat süttis. Roman lasi sel rahulikult lõpuni põleda. Seejärel oli järg Seagali käes. Tema jaoks ei vaevunud Roman isegi kruustange lahti kruvima, sest Seagal oli näitlejana palju üheplaanilisem kui Depardieu, lihtsalt üks lihamägi. Roman asetas plaadi plaadi, kasseti kasseti järel alasile ja tümitas Seagali suure kuvaldaga. „Marked for Death“. „Nii on,“ kommenteeris Roman ja tükid lendasid. „Hard to Kill“. „No mitte nii raske!“ Haamer langes, plastik krigises ja kiuksus. „Above the Law“, „A Dangerous Man“, „Against the Dark“. Nad kõik said oma osa, kuidagi pidi pimedusele vastu astuma! Pealegi olid Romanile alati rohkem meeldinud Stallone ja Schwarzenegger ja isegi Van Damme, mitte Seagal, kelle tükid vedelesid nüüd koos teise reeturi riismetega rauast töölaual ja külmal betoonil. See on äraandja saatus! Roman tundis, et sellest kõigest on ikka veel vähe.
Tegelikult tundis ta peaaegu kogu aeg, et midagi on vähe, et ta on üldse kõigest olulisest ilma jäetud. See sai alguse lapsepõlves ja ajaga aina süvenes. Romani vanem vend oli temast kõvasti suurem, jõudis ja tegi kõike rohkem, sai rohkem tähelepanu ning ka sõi rohkem. Mitte et Roman oleks kunagi näljas olnud, aga tunne oli selline, selline ilmajäetuse tunne. Et temast minnakse lihtsalt mööda ja talle langevad osaks vaid pudemed, venna ärakantud riided. Ema ja isa põhjendasid seda sellega, et Aleks on ju suurem: „Kui sina oleksid vanem, siis saaksid sinu riided pärast temale.“ Seda ei saa ilmaski juhtuma, teadis Roman. Ja kõik need riided, mida Roman oleks vennalt soovinud, nagu näiteks lumepesukad ja teksatagi suure Iron Maideni embleemiga seljal, kandis Aleks nii ribadeks, et Romanile jäid vaid nööbid. Iron Maideni embleemi harutas Aleks lahti ja pani juba uue tagi külge.
Romani suhtlus vennaga oli nüüdseks peaaegu olematu, nad ei helistanud lihtsalt niisama teineteisele ega saanud kokku ega joonud paari õlut. Nad nägid teineteist ainult siis, kui
