arestimaja, väike valge silt sissekäigu kõrval kivimüüril. „Kriminaalhooldus, Kronobergi arestimaja”.
Emelie ei olnud kunagi isegi mõelnud, et siin on mingi vangla. Keset linna: hoone, mis on täis võimalikke mõrtsukaid ja röövleid, vägistajaid ja narkodiilereid.
Pärast vestlust Magnusega oli ta voodi kõrval edasi seisnud ja vastasmaja katusel istuvat lindu vahtinud. Mingil põhjusel tundis ta, et tal ei ole valikut, mida iganes ülemus ka ütleb.
Kuulikindla klaasiga ümbritsetud koridor. Neli kõige raskema kategooria metallust. Üle kümne valvekaamera. Emelie seisis väikeses vastuvõtulaadses ruumis, mida nimetati valvekeskuseks.
Klaasi taga seisval mehel olid lähestikku asetsevad silmad ja ta vahtis Emelied nii pingsalt, et algul võinuks arvata, nagu oleks tal tõsine nägemispuue ja ta ei näe läbi selle klaasi midagi.
Mees vajutas mingit nuppu ja kõlar hakkas ragisema.
„Ja kes sina oled?”
„Mina rääkisingi uksetelefonis. Ma olen advokaat. Emelie Jansson. Ma pean arestimajas ühe kliendiga kokku saama.”
„Kas sul dokumenti on?”
Emelie koukis oma juhiloa käekotist välja.
„Kas sul on määrus ka?”
„Ei, ma peaks olema üles antud lepingulise kaitsjana.”
„Lepingulise kaitsjana?”
„Jah, inspektor Johan Kullman pidi teatama.”
„Ah nii …” pobises valvur, klõbistades klaasi taga oma arvutit. „Vaata aga … lepinguline kaitsja …”
Emelie nägi teistel ekraanidel mustvalgeid valvekaamerapilte. Liftid, uksed, koridorid. Õige pea kohtub ta mõrvas kahtlustatavaga.
Ruumid meenutasid haiglat, ainus erinevus oli see, et siin oli teistsugune lõhn ja et kõik uksed olid kinni. Ta oli ulatanud külastusloa järgmisele valvurile ja seejärel olid nad ta veel kolmest neljasajakilosest uksest sisse lubanud. Ta mõtles, mis küll juhtub kõikide nende elektrooniliste lukkude ja kõikide inimestega, kes siin kinni istuvad, kui tulekahju peaks puhkema.
Kuues osakond: haiglaosakond. Seinal rippus vana plakat, millel oli info endiste vangide ühenduse KRIS kohta. Üks naine, kelle nimi oli rinnasildi järgi Jeanette Nicorescu, tuli talle uksele vastu, Emelie ei saanud aru, kas ta on kriminaalhooldaja, õde või arst.
Mees lamas toas, kus ei olnud aknaid. Põrand ja seinad olid plastisarnasest materjalist, aga värvitud heleroheliseks ja valgeks. Oli raske ette kujutada, et omal ajal võis see ruum värskena mõjuda. Keset tuba oli haiglavoodi ja selle kõrval kaks polstriga tooli. Laes oli plafoon. Emelie võis oletada, milleks selline lambivalik. Keegi ei saaks ennast siin üles puua või lambijuhtmega mõnele valvurile viga teha. Või advokaadile. Kuigi praegu oli see mõte ajuvaba – voodis lamav noor mees ei olnud küll suuteline kellelegi viga tegema.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
