pandud arvutitele, mida ta oli aidanud vahetult enne siiasaabumist transportida, või sellele hirmust püksi teinud kutile kõrvaltoas, kellelt ta kasseeris mõne kuu eest sisse kümme tuhat, sest ta oli proovinud hakata koridori korrapidajaks. Siis mõtles ta sellele metsavärgile, kui Chamon oleks äärepealt ära pööranud. Toona tulistasid nad üht meest. Aga no mida perset – see oli ju üle aasta tagasi. Selles ei saanud asi olla.
„Ma ei ole siin selleks, et sind kinni panna,” ütles Simon. „Mul on lihtsalt üks küsimus.”
Nikola seisis paigal. Yusuf ütles ikka, et mõnikord on mõistlik võmmide küsimused ära kuulata, et aru saada, kui palju nad teavad.
„Mind huvitab see kohtuprotsess, millest jutud käivad,” ütles Simon. „Kas nad on palunud sul selles osaleda?”
Ajus kõrvetas. Kõht kiskus krampi. Mis kuradi moodi võis Simon Murray asjast teada? See oli ju siseringi värk. Kõrgeim prioriteet. Isaku tase ja nii.
„Ma ei saa aru, millest sa räägid. Kas kohtus on mingid istungid või?”
„Ei, küllap sa ikka tead. Sa oled endiselt ühenduses Yusufi ja Chamoniga. Metim Tasdemiri ja Bar-Sawme perekonnaga tekkinud probleemidega oled ilmselt kursis?”
„Üldse ei saa aru, mida sa räägid.”
„Kas sa ei tea sellest midagi?”
„Ma ütlesin juba, et aimugi pole. Mis sul viga on?”
„Rahune maha, ma ei tulnud siia selleks, et sind vahele võtta. Ma tahan sulle öelda ainult üht asja, ja sa võiksid seda ka Chamonile edasi öelda, teda on keerulisem kuulama panna …”
Simon tõusis tugitoolist püsti ja seisis Nikolaga silm silma vastu. Tema silmad olid kitsad pilud ja paistsid olevat halli värvi.
„Teil kahel ei ole sealt mitte midagi otsida. Te olete liiga noored, see kohtuprotsess võib väga halvasti lõppeda. Ma ei tea, kus te seda pidama kavatsete hakata või kes täpselt seal osalevad. Aga hoia end sellest eemale, Nikola. Luba mulle. Palun. Ära mine sinna.”
Nikola võttis lingist kinni, et välja minma. Rohkem ei kavatsenud ta seda jura kuulata.
Simon ütles: „Veel üks asi, Nikola, võta täna õhtul rahulikult – ma oletan, et kavatsed väljasaamist tähistada. Ära rumalusi tee. Sa ei taha ju ometi tagasi luku taha, ega ju?”
Kendrick Lamari nasaalne hääl põhja keeratud. Chamon istus juhiistmel ja trummeldas kätega vastu rooli. Nikola istus ta kõrvale. Audi S-seeria sümbol nahkarmatuuril.
„Raisk, läks sul ikka aega.”
„Persse, ma ütlen.”
„Kõik okei?”
„Jajaa, pole probleemi.”
Chamon muigas. „Mul on sulle täna õhtuks plaan. Räme pidu, ikka räige tervituspralle. Eriefektidega, kui nii võib öelda.”
„Kõlab vingelt.”
„Küll näed, küll näed. Ma olen kõik ära orgunninud.”
Stockholmi lääni politseivalitsus
Vestlus informandiga „Marina” 11. detsembril 2010
Läbiviija: Joakim Sundén
Koht: Älvsjö keskus
MEMO 2 (1. OSA)
Dialoogi puhtand
JS: Kas sa tunned end paremini?
M: Jah, seda küll. Aitäh, et mu välja lasid. Need päevad olid ühed kõige hullemad mu elus. Nii palju mälestusi kerkis pinnale.
JS: Kas keegi on küsinud, kus sa olid?
M: Ei ole.
JS: Isegi Sebbe mitte?
M: Meil ei ole kontakti olnud, ma arvan, et ta on pakku läinud.
JS: Saan aru. Mina lubasin sulle puutumatuse ja sina lubasid rääkida. Enne kui sa alustad, tahan ma ainult öelda, et soovin kuulda kõiki üksikasju ja kõiki sinu mõtteid. Ka sinu muljeid ja oletusi. Kas mõistad?
M: Vist küll. Ja mina olen mõelnud, mida öelda.
JS: Kõlab suurepäraselt. Võiksid alustada ülevaatega oma taustast ja seejärel anna kogu info võimalikult detailselt.
M: Hea küll, umbes nii ma ette kujutasin jah.
Asi oli nii: ma olen alati armastanud mängida ja gümnaasiumis hakkasin koos paari sõbraga mängima sellist lauamängu nagu backgammon. Algul istusime kohvikutes või koolis ja mängisime niisama ajaviiteks, viskasime täringuid ja tõstsime kive ja proovisime mõista, milles see mäng õieti seisneb. Me olime kõik üsnagi huvitatud matemaatikast, mina käisin loodusainete harus, seal oli tõenäosusteooriat ja diferentsiaalvõrrandeid ja sihukesi asju, nii et mul oli lihtne aru saada. Hiljem tuli kohvikusse suur hulk iraanlasi, türklasi ja teisi Lähis-Ida tüüpe, meist vanemaid, kes tahtsid näha, mis rootsi poisid need on, kes arvavad, et oskavad mängida nende mängu, nemad ütlesid selle kohta shesh besh. Tihti tegime neile pika puuga ära.
JS: Millal see kõik toimus?
M: Kaheksakümnendate keskpaigas. Ma käisin Brännkyrka gümnaasiumis. Siis ma lõpetasin kooli, olin Bergas ajateenistuses ja töötasin mõned aastad oma isa juures, kellel oli väike trükikoda. Kahekümnekolmesena astusin Stockholmi ülikooli, samal aastal kohtusin Cecilia, oma praeguse naisega, aasta oli 1990. Kolm aastat hiljem sündis meie esimene laps, ma olin just saanud kakskümmend seitse, ja samal aastal lõpetasin ülikooli. Kõikide nende aastate jooksul suutsin ma seda kontrolli all hoida, ma mõtlen mängimist, kuigi me sõpradega ikkagi aeg-ajalt kohtusime.
Siis läksin ma tööle audiitorfirmasse KPMG, oli vist aastal 1995, ja seal kohtusin ühe mehega, kes mängis samuti backgammon’it, aga ka pokkerit. Kolleeg kutsus mind ühte Sankt Eriksplanil asuvasse klubisse, kus sai põhimõtteliselt ööpäev läbi mängida. Hakkasin seal vahetevahel käima, pärast seda, kui lapsed olid magama läinud, või nädalavahetustel. Omal kombel oli see väga dünaamiline ja loominguline keskkond, kui seda närivat nälga poleks olnud. Mängusoolikat, nagu me ütleme. Ühesõnaga, enamik olid mänguhullud.
JS: Mida Cecilia sellest klubist arvas?
M: Ma rääkisin talle mõnikord, et lähen sinna, vahest mitte iga kord, aga enamasti küll. Ta aktsepteeris seda kui minu isevärki hobi, aga kaasa ei tulnud kunagi.
Ma käisin ka teistes kohtades: Sundbybergi Carlos Pokeris, Folkungagatani Pot Raiseris. Vahel võitsin ka omajagu raha, kuigi ma raha peale eriti ei mänginud. Kuigi ükskord läksin koju kümne tuhande krooniga, panin raha köögikapi peale hunnikusse, nii et see oli esimene asi, mida Cecilia hommikul nägi.
JS: Kas see talle imelik ei tundunud?
M: Esimene kord ehk küll, aga pärast tundus see talle pigem lahe. Ja selliste summadega oli ikka harva tegu. Nii et algul ei olnudki probleemi. Aga hiljem, hiljem läks asi teisiti … kuigi sinna ma veel jõuan.
No igatahes millalgi 2002. aasta alguses mängisin internetis oma esimese
