olid umbes aasta tagasi otsustanud õhtusöögile minna, Emelie algatusel. Ent siis oli Emelie helistanud ja aega muutnud, ning Teddy ise oli sunnitud edasi lükkama järgmise korra, mille Emelie siis omakorda ära jättis. Õhtusöögiplaanid voolasid seebina dušitrapist alla.
Kuna kell oli alles kolmveerand kümme, oli enamik välikohvikuid tühjad. Ent tänavatel oli silmatorkavalt palju inimesi, Teddy mõtted liikusid tahtmatult sellele, et need, kes teenisid kõige rohkem – need, kes siin kandis töötasid –, paistsid elu kõige rahulikumalt võtvat. Mõnel tööpäev alles algas.
Paljud olid hästi riietatud, mööda ruttavatel meestel olid napid ülikonnad, mille püksid näisid liiga lühikesed – või oligi see nii mõeldud. Naistel olid kõrged kontsad, kohev hoolitsetud soeng ja randmel roosa korpusega Rolex.
Ta mõtles oma õe ja õepoja Nikola peale. Teddy oli eelmisel päeval Linda juures õhtusöögil käinud. Õel olid juuksed hobusesabas ja ta nägi välja päevitunud. Teddy mõtles, kas Linda on jälle solaariumisõltuvusse sattunud.
„Nikola saab homme vabaks,” ütles õde. „Ja ma ei tea, mida ma peaksin tegema.”
Teddy lõikas pooleks kartuli, mille ta just kooritud sai, ja määris peale killukese võid. „Ta on nüüd täiskasvanu, pole enam sinu vastutusel. Küll ta toime tuleb.”
„Kuidas sa seda tead?”
„Ma ei tea midagi. Aga me peame temasse uskuma. Ta peab tundma meie toetust.”
Linda lõikas oma kotleti hoolikalt viieks ühesuuruseks tükiks, tema käed ei näinud enam noored välja. „Ta vaatab sulle alt üles, tahab sinusuguseks saada. Aga mina loodan ainult seda, et ta ei saaks sinusuguseks.”
„Sa mõtled vist selliseks, kes ma olin?”
Linda langetas pilgu. „Ma ei tea, mida ma mõtlen,” ütles ta.
Fredric McLoud astus sisse Espresso House’i.
Teddy peatus. Kas peaks järele minema ja riskima sellega, et jälitataval tekib kahtlus? Fredric pidanuks märkama suurt kasvu meest, kes tema kannul siiamaani välja on jalutanud. Seni ei olnudki selles midagi kummalist, aga kui Teddy ilmuks ka samasse kohvikusse, siis võib see paista juba vägagi ebatõenäolise kokkusattumusena.
Ometi astus ta sisse – täna oli objekti käitumine teistsugune. See tähendas midagi.
Lisaks paistis Fredric McLoud olevat sõna otseses mõttes nii omas mullis, et pooled Stockholmi erariietes politseinikud oleks võinud tal kannul käia, ilma et ta oleks tänaval üldse kedagi peale enda märganud.
Teddy seisis leti äärde järjekorda. Ta nägi, et Fredric võttis istet lauas, kus oli juba üks noor mees, ees Cola Zero pudel.
Laua all oli kilekott.
Fredric surus poisil kätt. Too nägi noor välja, tumedad juuksed ja tumedad silmad. Tuulepluus ja Adidase dressipüksid.
Dressipüksid – Teddyle meenus ta ise selles vanuses. Ükskord süüdistati Dejanit metroojaamas vägivallatsemises. Tühiasi, aga Teddy ja mõned teised kutid olid otsustanud kohtuistungit vaatama minna. Dejanile toeks, aga ka niisama pulli pärast, neil ei olnud sel päeval muud tarka teha. Vaheajal tuli Dejani advokaat Teddy juurde. „Sõitke minema, ma ei taha, et saalis oleks kari teie pükstega rahvast.”
„Mis meie pükstega?” küsis Teddy.
„No te näete ju kõik täpselt ühesugused välja ja kohtunik teab täpselt, kellega tegu. Teie sõbrale ei tule dressipükstega seostamine kasuks.”
Tänase päeva iroonia seisnes selles, et Fredric McLoud nägi välja samasugune dressinimene kui dressides kutt ise.
Teddy hoidis telefoni käes, videokaamera sisse lülitatud. Ta tegi jälle, nagu kirjutaks midagi, aga suunas samal ajal objektiivi Fredricu ja dressipüksi poole. Need uued nutividinad on ikka täielik ulme.
Dokumenteeri kõike: see oli üks korraldus, mis talle Leijonist kaasa oli antud. Tõendite kogumine oligi tema esmane ülesanne. Tõendite kogumine, ilma et ise sisse kukuks.
Kulus kõigest paar sekundit. Fredric ütles midagi. Dressipüks noogutas. Fredric võttis laua alt koti, tõusis püsti, kott käes, ja läks uksest välja.
Teddy nägi teda tänava poole avanevatest suurtest akendest: ebatavaline vaatepilt – üks Stockholmi kõige jõukamaid kolmekümne seitsme aastasi, käes närakas ICA kilekott. Aga ta oli kõik üles filminud.
Ta seisis ikka veel leti ääres. Nüüd oli tema kord. Makadaamia pähklid, toortoidupallid ja rohelised mahlad. Omal ajal, vanglaeelsel ajastul, sisaldasid hõrgutised veel jahu ja suhkrut.
„Mida ma võin pakkuda?” küsis teenindaja.
„Kas teil tavalist saiakest on?”
„Jah, juuretisega küpsetatud.”
„Kõlab liiga tervislikult.”
Tüdruku pilk eksles.
Teddy astus kohvikust välja.
Kümme meetrit tema ees kõndis kokaiinisõltlane Fredric McLoud mööda Riddargatanit tagasi.
Teddy mõtles, miks ometi see kõik Magnusele nii oluline on, aga osanik oli teinud talle selgeks, et vajab sajaprotsendilist kinnitust, isegi kui uurimine peaks päevavalgele tulema.
Ilm oli selge. Päike sätendas majade kõrgemates akendes. Teddy tundis, kuidas stressitase tõuseb. Ta läks ühe keskealise naise juurde, kes seisis parkimisautomaadi juures.
„Vabandust, et tülitan. Aga kas te võiksite mind korra aidata?”
Naine pööras ringi. Ta paistis närviline olevat – võib-olla mõtles parajasti, missugune äpp võiks ta probleemi lahendada –, ent vastas lahkel häälel. „Muidugi.”
„Väga tore. Kas te näete meest, kes seal eespool kõnnib?”
Teddy osutas Fredricu poole.
„Jah, mis siis?”
„Vaadake nüüd.”
Ta võttis taas oma telefoni välja, aga seekord lülitas ta tööle helisalvestuse. Aparaadi oli ta saanud Leijoni advokaadibüroost ja selle kasutama õppimine oli läinud kardetust märksa libedamalt. Samas valdas teda vahel tunne, et see vidin tuleks lihtsalt vette visata või kusagilt rõdult lendu lasta. Aga kuigi Teddy keeldus kasutamast kalendrit, oli ta sunnitud leppima teatud funktsioonidega: tema töös oli telefon asendamatu abivahend.
Ta kõndis Fredric McLoudile järele. Koputas talle õlale.
„Vabandust, ega sa kogemata minu kotti kaasa ei võtnud?”
Fredric tõmbas koti endale ligemale.
„Kes sa oled? Millest sa räägid?”
„Ma nimelt kaotasin oma kilekoti ära, ega see minu oma ei ole?”
Fredric vahtis talle otsa. Üks silmanurk tõmbles.
„Hull oled või? See küll sinu oma pole.”
„Äkki
