hea meel, et ma enam nii tihti seal „mängupõrgus” ei käinud, nagu ta klubi naljaga pooleks nimetas. Aga ega tema ei teadnud, kui palju ma kontoris mängin. Internetipokker on teistsugune kui päris elus, see on agressiivsem ja sageli kiirem. Ennekõike on see vähem psühholoogiline ja rohkem matemaatiline. Internetis ei näe sa ju vastast, nii et määravaks saab ainult su enda mäng, ei mingeid mõttetuid pokkerinägusid ega mõjutamist. Mulle oli see pluss. Ma õppisin palju sellist, mida sain ära kasutada ka klubis mängides.
Järgnevaid aastaid nimetan ma mõnikord kuldajastuks. Mängisid paljud, aga hästi mängisid üksikud. Pokker oli tõeliselt üles haibitud. Stockholmi klubides võis korralikult pappi kokku ajada, Texas hold’em’i ja PLO-ga, nagu seda nimetatakse, pot limit Omaha. Ükskord 2004. aastal sain ma näiteks ühe ööga viisteist tuhat eurot. Nendel tasemetel, kus mina mängisin, oli vaja korralikku tagavara, sest kuigi mul oli klubis mõningane krediit, võisin teinekord nädalaga kaotada tuhandeid eurosid, ja netis polnud mingit krediiti. See polnud hea ei närvidele, rahakotile ega suhtele klubiga. Nii et hakkasin maad kuulama. Mul oli tarvis seljatagust, sponsorit. Lõpuks anti mulle vihje ühe mehe kohta, kes võiks aidata.
JS: Mis tema nimi oli?
M: See oligi Sebbe.
JS: See vanalinna tüüp?
M: Jah. Sebbe pakkus, et hakkab nii-öelda mu pankuriks, mu rahastajaks. Kokkulepe tähendas, et tema maksis kõikide minu turniiri- ja mängupanuste eest ja mina sain tema rahad taha, see tähendas kuni kahe miljoni kroonist krediiti. Selle eest võttis ta kuuskümmend protsenti mu võitudest endale. Klubi tõstis samal ajal minu lati miljonini, aga kui mul oli rohkem vaja, läksin Sebbe kamraadi Maximi juurde ja tõin sularaha. Nad usaldasid mind täiesti, et ma annan raha liikumistest täpselt aru.
JS: Mida sa võidetud rahaga tegid?
M: Maksin natuke eluasemelaenu tagasi ja nii. Aga siis, 2005. aasta alguses hakkas kõik kiiva kiskuma. Mängus ei vedanud enam üldse. Ma ei tea miks – aga küllap ilmusid välja uut tüüpi mängijad, kes olid õppinud mängima algusest peale arvutite ja robotprogrammidega.
Et oma kiirelt kasvavat kahjumit tasa teenida, pidin peaaegu igal õhtul klubis käima või jääma tööle internetis mängima. Muidugi tekkisid Cecilial küsimused. Mul oli hommikuti raske ärgata, sageli ei suutnud tõustagi, nii et ta pidi ise lapsed lasteaeda viima ja nii.
Mul on meeles üks hommik, kui ta tuli tuppa ja istus mu voodiservale, samal ajal kui lapsed hommikust sõid. Ta raputas mind.
„Mats, mis toimub? Räägi mulle.”
Ma pomisesin midagi vastuseks. Olin ainult neli tundi maganud.
„Mats, sa pead vastama. Ma pean teadma, mida sa ööd otsa teed.”
Ma nihelesin, proovisin end ärkvele saada. „Ma rääkisin ju, et tööl on kiired ajad. Anna andeks, kallis. Ma katsun koormust vähendada.”
Ta silitas mu põske. Oma unesegases ähmases ajus lubasin iseendale, et ajan selle asja joonde.
Ja võib-olla oleks see mul õnnestunudki, seal ja sel hetkel. Muidugi oli mul tasumata mänguvõlgasid, aga ma oleksin nendega hakkama saanud. Aga selle asemel hakkasin perutama.
JS: Mida see tähendab?
M: See tähendab, et läksin üle piiri. Lõpuks olin eri mängijatele ja netifirmadele nii palju raha võlgu, et mul ei olnud sellele lihtsalt mitte mingisugust katet, teoreetiliselt olin pankrotis.
Ent ma teadsin, et aprilli algul on Sebbe paar nädalat Macaos. Läksin sel ajal Maximi juurde ja võtsin milli. Saad aru?
JS: Ei, päriselt ei saa. Selgita.
M: Mul ei olnud tema juures enam krediiti. Aga ma ütlesin Maximile, et rääkisin Sebbega ja ta oli nõus juurde andma. Sain kotiga raha ja kimasin otse klubisse. Maxim usaldas mind. Ma vedasin Sebbet alt. Ja kaotasin loomulikult kogu miljoni.
Ma olin idioot. Ja siis kõik algaski.
JS: Hea küll, räägi.
M: Aga kuivõrd detailidesse ma peaksin laskuma?
JS: On sul hea mälu?
M: Minu mälu on nagu raamat, ma võiksin sulle ette kanda iga öeldud sõna.
JS: Suurepärane. Ma tahan, et sa oleksid nii täpne ja üksikasjalik, kui sa vähegi suudad. Räägi kõik ära.
M: Olgu siis. Kahe nädala pärast Sebbe helistas. Ta oli tagasi ja soovis kohtuda, nagu ta ütles. Koristasin parajasti pärast õhtusööki laualt nõusid, aga viie minuti pärast helistas ta uuesti ja ütles, et ootab väljas oma autos. Ütles, et tulgu ma kohe alla.
Ta sõitis Porsche 911-ga. Algul mulle tundus, et võin istuda kõrvalistmele, aga kui ma ümber auto läksin, siis nägin, et seal istub juba Maxim. Mul on meeles, et Sebbe keris akna alla ja ütles: „Istu sinna taha, hea tahtmise juures mahud ära küll.”
Sõitsime mööda Södermalmi aluseid tunneleid. Proovisin vestlust arendada, küsisin, kuidas mänguparadiisis Macaos oli ka, rääkisin natuke järgmisest suurest pokkeriturniirist, aga Sebbe ja Maxim ei öelnud eriti midagi. Gullmarsplani juures tulime maa peale ja sõitsime Södra Hammarbyhamneni poole. Palju kraanasid, suured betoonplokid, mis olid maha ladumiseks valmis, et neist saaks vundament seal praegu asuvale elurajoonile. Sebbe peatas auto mingite ehitussoojakute taga.
Kui Sebbe mootori välja lülitas, süttis automaatselt salongivalgustus.
Vaatasin talle otsa ja sain aru, et olen korralikult plindris.
„Hoorapoeg,” sisistas ta.
Ma ei teadnud, mida öelda. Toona elasin ma täiesti tavalist elu, olgugi et liigutasin pokkerisaitidel ja klubis sadu tuhandeid kroone. Arvasin, et olen üsna karastunud tüüp, cool, kes võib saada tohutuid kahjumeid ja sellegipoolest minna koju pere juurde ja teha nägu, nagu midagi poleks juhtunud. Aga nüüd tundsin ma esimest korda, et olin liiga kaugele läinud. Et ma balansseerisin maailma serval nagu pisike mutukas.
Sebbe haaras mul kuklast ja tõmbas mu näo enda näo ligi.
„Vaata mulle silma, kuradi argpüks.”
Jõudsin märgata metalli välgatust. Siis hoidis ta seda mu näo vastas, nuga. Pigistasin ühe silma kõvasti kinni, ja mul on meeles, et suutsin mõelda ainult ühele asjale. Et mu pojal on nädalavahetusel jalgpalliturniir. Et ma pean kindlasti ta laupäeva hommikul esimesele võistlusele viima.
„Kes kurat sa enda meelest oled?” küsis Sebbe.
Jahe noaots riivas mu silmalaugu. Oli tunne, nagu kraabiks see mu aju.
„Mul on väga kahju, ma võin selgitada …” kokutasin.
„Sa petsid mind, närukael. Mis sa arvad, et me Maximiga omavahel ei räägi või?”
Silmalaugu läbistas torge.
Samal ajal pööras ta end Maximi poole.
„Pärast sõidame otse hooldusesse. Peseme selle käru korralikult puhtaks.”
Silmas kõrvetas.
Peas undas kõrvulukustavalt.
Sebbe pöördus
