style="font-size:15px;"> „Just nii. Kuidas ma saan aidata?”
„Ma helistan Kronobergi arestimaja kuuendast osakonnast, meil on siin kahtlusalune, kes soovib teid kaitsjaks.”
„Mida? Keegi kahtlusalune soovib mind oma kaitsjaks?”
„Vastus: jaa, jah, täpselt nii.”
„Sellisel kellaajal?”
„Tal on õigus nõuda advokaati. Ja meie arusaamist mööda nõudis ta teid. Siis on meie kohus kontrollida, kas te võtate endale selle ülesande.”
„Aga ma ei tegele kriminaalõigusega.”
„Sellest ei tea mina midagi. Mina tean ainult seda, et kahtlusalune soovis teid.”
„Milles teda kahtlustatakse?”
„Mõrvas. Teda kahtlustatakse ühe mehe mõrvamises eile öösel Värmdöl.”
„Ja miks ta mind soovib?”
„Kardetavasti on sellele pisut raske vastata. Nimelt on ta osaliselt teadvusetu, ta sattus autoõnnetusse.”
Emelie tõmbas sigaretist viimase mahvi.
Nüüd oli ta jõudnud restorani ukse taha.
Neil paistis seal sees päris õdus olevat.
3
Ta oli hommikul kella viiest saadik autos istunud. Generali tubakat huule alla pistnud ja piparmündinätsu närinud. Fredric McLoudi oodanud.
Mees, kelle järele ta valvas, ei järginud täna oma tavapärast päevakava. Kell oli nüüd kümme minutit üheksa läbi.
Teddy mõtles, kuidas seda õieti teha, kuidas tuleks toimida, et saavutada eesmärk – leida midagi raskendavat McLoudi vastu –, ilma et iseennast mingi supi sisse segaks. Juhtugu mis iganes, tema oli otsustanud: ta alustab uut elu. Ta ei taha vanglasse tagasi.
Ta pistis huule alla uue törtsu tubakat. Tubakas ja närimiskumm, tema viimase aja pidev kombinatsioon. Huuletubakas oli üksi kuidagi liiga maine. Nagu peaks miski selle rämedust tasakaalustama, maha suruma.
Banérgatan ei olnud ühel tavalisel maihommikul just maailma kõige huvitavam koht. Alates kella viiest kuni kella seitsmeni oli see inimtühi, nagu ei elaks selle kvartali uhketes korterites üldse kedagi. Aastapäevad tagasi oli ta ka ise siin olnud, ühel teisel põhjusel. Ta oli äsja vanglast vabanenud ning elu oli saanud hämara ja ebameeldiva alguse. Ent omal moel tundus see aeg nüüd väga kauge: Teddy oli juba poolteist aastat vaba mees olnud.
Esimestena väljusid ustest koeraomanikud. Kaabu ja rohelise vihmamantliga vanemad härrasmehed ootasid kannatlikult, kuni nende väikesed taksid lähima laternaposti juures jalga tõstsid. Nooremad tennistes ja õhulistes sulevestides naised kummardusid kiiresti ja korjasid koerajunnid kilekotti, enne kui oma kuldsete retriiveritega Djurgårdeni silla poole edasi liikusid. Kolmveerand kaheksa paiku hakkasid majadest väljuma ülikonnas mehed ja kontoririietes naised, nad astusid kärmel sammul oma kõrgema klassi autode juurde, mis olid lähedusse pargitud, või kõndisid jala südalinna poole. Veerand tundi hiljem täitis tänava koolilaste voog, peale selle need, kelle taksod koduukse eest peale korjasid. Ent seitsmeaastasi oodanud taksod ei olnud Taxi Stockholmi keskkonnasõbralikud Volvod ega Kuriri keskkonnasertifikaadiga Toyota Priused – need olid teised autod, teised firmad. Teddy ei teadnud nende nimesid, aga ta oli nendest kuulnud. Autod olid ette tellitud, tasuti kohe kaardiga ja broneeriti äpi kaudu.
Maja kõige kõrgemal korrusel, ühes üle kolmesaja ruutmeetri suuruses tipptasemel renoveeritud katusekorteris perekond elaski. Viimastel aastatel oli Fredric McLoudi elu tempokas olnud. Ent õnn võis hakata pöörduma. Sõltuvalt sellest, kui hästi Teddy oma tööga hakkama saab.
Kell pool kümme tuli ta lõpuks välja, Fredric McLoud. Tal ei olnud ülikonda ega lipsu, nagu oleks võinud oodata temasuguselt ettevõttejuhilt ja miljardärilt. Selle asemel oli tal jalas midagi dressipükstesarnast ja seljas suurte purjetamislogodega pikeesärk.
Teddy märkas seda otsekohe: Fredricu käitumine oli täna teistsugune. Ta seisis natuke aega paigal ja vaatas, enne kui üle tänava kõnniteele läks ja mööda Riddargatanit astuma hakkas. Umbes iga saja meetri tagant ta peatus ja vaatas ringi.
Teddy astus autost välja samal hetkel, kui tema jälitatav möödus. Ta läks parkimisautomaadi juurde ja hakkas oma kaardiga toimetama, samal ajal liikus McLoud tema selja taga mööda tänavat edasi.
Maksa mobiiliga, EasyPark, oli automaadil kirjas. Teddy mõtles, et järgmine kord, kui ta kedagi jälitab, võtab ta igatahes jalgratta.
Mõne hetke pärast hakkas ta aeglaselt samas suunas kõmpima. Niipea kui Fredric tempot aeglustas, võttis Teddy oma mobiiltelefoni ja tegi, nagu kirjutaks sõnumit.
Nüüdsel ajal oli see tema argipäev. Seda tööd oli talle advokaadibüroos Leijon pakkunud üks osanik, kes teda varasemast teadis, Magnus Hassel. Büroo teda otseselt tööle ei võtnud, see oli Hasselile liig tundunud, aga neil oli mingisugune personalifirma, mida nad kasutasid niinimetatud projektitöödeks, Leijon Juridiktjänst AB. Kokkulepe oli tegelikult helde. Firma andis ta käsutusse ametiauto ja nad aitasid tal soetada ka krediitkaardi, kuigi kõik maksevõime uuringud pidid rääkima selget keelt, et tema viimase kümne aasta deklareeritud sissetulek ei küündinud elatusmiinimumile ligilähedalgi.
Büroole osutatavad teenused seisnesid enamasti niinimetatud taustauuringutes.
Fredric McLoud oli üks kahest Superia asutajast, tegu oli veebipõhise makseteenusega, mis oli viimastel aastatel ilmselt tohutult kasvanud. Magnus Hasseli hinnangul oli firma väärtuseks rohkem kui „jard”, nagu ta ütles, „ja ma mõtlen nüüd eurosid”.
Büroo klient tahtis osta firmast kakskümmend protsenti. Käisid aga sahinad, et noor Fredric McLoud on koksitarvitaja. Ja samad kuulujutud andsid põhjust oletada, et tegu ei olnud ainult peol tarvitamisega paar korda kuus, vaid igapäevase triibutamisega, nii et mees ei tulnud isegi ennelõunase kohtumisega toime enne, kui oli tualetis kaks ninatäit tõmmanud.
Teddy oli teda nüüdseks kolm nädalat jälitanud, ilma et oleks midagi imelikku märganud. McLeodil oli kas tohutu koksitagavara kodus või sai ta kauba mingil sellisel moel, millest Teddy aru ei saanud. Võimalik oli ka see, et ta ei tegelenud sellega üldsegi nii suures mahus, nagu räägiti. Kuulujutud olid siiski kõigest kuulujutud ja sageli levitati neid teadlikult, et kellegi karjääri põrmustada.
Ent täna oli Teddy midagi tajunud. Nüüd ei tohtinud ainult miski perse minna.
Jälitatav liikus edasi üle Nybrogatani Birger Jarlsgatani poole. Kui McLoud oleks pisut ettevaatlikum olnud, oleks Teddyl olnud teda raske jälitada, aga kõik tema žestid ja liigutused olid liigagi selged. Mitu sekundit enne peatumist aeglustas ta tempot, seisis hetke paigal ja vaatas seejärel enda ümber ringi. Kuni Teddy aeglaselt käib, ta McLoudi ei sega.
Nybrogatani ja Riddargatani nurgal istus kerjus. Kirev pearätt moodustas tumeda kortsulise nahaga terava kontrasti. Lilla lohvaka seeliku all olid istumisaluseks papitükid. Naine ümises mingit meloodiat: mingit itku hoopis teisest maailmast. Selliseid kerjuseid ei olnud Stockholmis enne seda, kui Teddy istuma pandi, see oli midagi uut. Ta vaatas möödujaid: nad lõid silmad maha, pöörasid näo ära. Teesklesid, nagu naist ei olekski.
Leijoni advokaadibüroo oli kõigest paari kvartali kaugusel. Aga täna ei pea
