minu maailm, narkokuriteod …
JS: Jah, ma saan aru. Ausalt öeldes olen ka mina üllatunud. Võibolla peame seda siis kuidagi teistmoodi tegema. Oota, ma lülitan maki välja ja teeme väikese pausi.
Ülekuulamise lõpp 14.11
MEMO 1
Dialoogi puhtand
JS: Makk on kinni, nüüd ei ole enam tegu ametliku ülekuulamisega. Nimetagem seda vestluseks. See jääb ainult meie kahe vahele.
M: Mida see tähendab?
JS: See tähendab, et me võime olla oma ütlustes vabamad. Ma ei anna sellest kellelegi aru, kui sa ei soovi. Ja ma ütlen kohe otse, et ma olen sinu kohta üht koma teist välja uurinud. Sul on kaks last, sul oli täiesti tavaline töö, ja see on tõsi, et sind rööviti mõne aasta eest, küllap see oli jube kogemus. Sa ei peaks sellises kohas istuma.
M: Kas sa ei võiks mind siis lihtsalt välja lasta? Varsti saab kaks päeva täis. Mul on juba varasemast trauma. Olen pidanud igasugu jama taluma. Ma väga palun. Mul on siin jube halb olla.
JS: Aga sa pead aru saama, et tegu on narkokuriteoga. Me oleme kasutanud selle juurdluse käigus teatud isikute suhtes salajasi survevahendeid, mitte küll sinu, aga teiste suhtes.
M: Mida see tähendab?
JS: Salajane pealtkuulamine, telefoni pealtkuulamine, jälitus. Tõendeid on meil küllaga. Selle eest mõistetakse sind süüdi, võin täie kindlusega väita. Saad vähemalt kümme aastat. Ja minu arvates pole vangla sulle õige koht.
M: Nii et … (nuuksed) … ma ei saa siin istuda … see on kestnud juba mitu aastat.
JS: Kõigepealt satud mõneks aastaks Kumlasse, see on Rootsi kõige rangema režiimiga vangla, ja eks sa saad ise ka aru, mis sinusugustega seal juhtub, pehmodel pole seal just tore …
M: Aga … aga … (Arusaamatu pomin.)
JS: Ma mõistan. See pole kindlasti lihtne. Oota, ma toon taskurätikuid.
M: (Arusaamatu pomin.)
JS: Palun.
M: Aitäh … (Nuuksed.)
JS: Ma saan aru, et olukord on närune, aga ma räägin, nagu asi on. Nüüd on nii, et mul on sulle üks pakkumine. See on ehk natuke teisest ooperist, aga nagu öeldud, ei sobi sa ka minu arvates siia.
M: Palun räägi. Ma teen ükskõik mida.
JS: Asi on üsna lihtne. Oleme aru saanud, et sul on olnud tihedaid kontakte teatud isikutega, kelle vastu me huvi tunneme, seda oleme nii näinud kui kuulnud, võiks öelda. Nii et ma tahaksin teada nende kohta kõike, ma tahan teada kõigest, millega te olete tegelenud. Ja kui sa saad mind aidata, siis luban, et jätan selle siia ruumi. Ülekuulamistest, salvestustest, prokuröridest ja advokaatidest eemale. Sinu nimi ei esine mitte kusagil. Ja siis võin ma vastutasuks ka sind aidata.
M: Kas mind lastakse välja?
JS: Kui sa oled sellega nõus, lasen ma su vabaks ega aja seda asja enam edasi. Sõlmime omavahel kokkuleppe, saad aru, mida ma silmas pean?
M: Ma ei tea …
JS: Mõtle järele. Kaalu oma valikuid. Kaheksa-kümme aastat Kumlas selle vastu, et minuga paar tundi omavahel vestelda.
M: See võib olla imelik … see on ohtlik. Usu mind, ma olen nii mõndagi näinud.
JS: Jah, eks ma seda kahtlustasingi. Aga sa ei kuulu kriminaalide hulka, sina oled normaalne. Ja kui sa mu ettepanekuga nõusse jääd, siis pead selle otsuse ise langetama. Ma ei saa sind mingil juhul sundida koostööd tegema. Aga ma võin korraldada sulle vajalikud garantiid.
M: Aga mu lapsed?
JS: Ühesõnaga, ma kasutan sinu ütlusi ainult edasise uurimise alusena, sa ei pea iialgi tunnistama ega oma nime all esinema. Sinu varjunimeks saab „Marina” ja seda tean ainult mina. Sajaprotsendiline salastatus. Sa ei pea muretsema ei iseenda ega oma laste pärast. Aga me võime teha väikese pausi, ma lähen korraks välja, siis saad rahulikult mõelda.
M: Jah, võib-olla tõesti.
JS: Hästi. Ära siis unusta, vähemalt kümme aastat. Või paaritunnine vestlus minuga.
2
Nad kõik istusid sametkattega tugitoolides ja diivanitel ning ajasid juttu. Emelie tundis mõnda juristi juba varasemast, mõnega oli ta koos ülikoolis käinud, teisi oli kohanud advokatuuri kursustel, üks oli isegi büroos tema kolleeg.
Aga meeldiva õhkkonna all aimus pinevust. Muidugi: üksteise järel hõigati nad eksamineerijate ja hindajate juurde. Nad olid pannud oma mobiiltelefonid väikestesse kilekottidesse ja jätnud koridori otsa lauale. Ainsana olid lubatud paber, pastakas ja advokaadi eetikareeglite ja distsiplinaarkomisjoni otsustega kaust.
Aeg oli käes: kohe kutsutakse ta eksamile. Suulisele eksamile, mis peaks näitama, kas temast võib saada advokaat või ei. Kõik senised õpingud kujutasid endast vähemal või rohkemal määral teekonda selle sihi poole. Kaksteist aastat põhikooli ja gümnaasiumi, seejärel õpinguaasta Pariisis – kus ta küll rohkem pidutses Bastille kandis, aga omandas ka sorava prantsuse keele. Kolm ja pool aastat õigusteaduskonnas, kuni bakalaureusekraadini. Ja lõpuks üle kolme aasta tööd advokaadi abina Leijoni advokaadifirmas. Selle aja jooksul oli ta läbinud advokatuuri eetika- ja ametireeglite kursused. Samal ajal oli ta kogunud kokku kõik soovitused, mida tal võib vaja minna. Siin ei käinud asi päris samamoodi nagu tavalise tööotsimise korral, et annad oma kahe lemmikülemuse kontaktandmed. Ei, Rootsi Advokatuur tahtis saada kõikide vastaspoole juristide ja kohtunike nimesid, kellega oled karjääri jooksul kokku puutunud, ning teavet selle kohta, millises seoses nendega kokku puutusid. Emelie puhul polnud see materjal iseenesest väga mahukas, põhimõtteliselt esindasid bürood ka tema juhtumite puhul alati partnerid. Aga ikkagi oli nimekirjas üle kahekümne nime. Advokatuur võtab kõikidega ühendust ja kõik peavad andma hinnangu, kas ta ikka on piisavalt väärikas, et nende pühakotta siseneda.
Nüüd siis täna: lõpueksam. Kui ta sellega toime tuleb, on muu juba formaalsus. Siis saaks ta end varsti advokaadiks nimetada.
„Emelie Jansson,” hõikas hääl koridorist.
Tema kord.
Eksamineerija ulatas A4-paberilehe. Nüüd oli tal kakskümmend minutit aega, et küsimuste üle mõtiskleda ning valmistuda etteasteks ja eksamineerija küsimusteks. Ta läks rohelise tapeediga tuppa, kus oli ainult tammepuust kirjutuslaud ja tool. Seinal rippus vaselõige, mis kujutas mingit vana kohtuhoonet. Ta lasi esimesest punktist silmad üle.
KÜSIMUS A
Arutlege nende eetilise ja valdkonnaspetsiifilise iseloomuga küsimuste üle, mis tekivad alltoodud kirjeldusest tulenevates olukordades.
Inglise ärimees Mr Sheffield on võtnud ühendust advokaadibürooga Vipps ja palunud abi ühe Göteborgis asuva kinnisvarakompleksi omandamisel.
Mr Sheffield räägib advokaat Mia Martinssonile, et ligikaudu kümne aasta eest oli sama advokaadibüroo teda aidanud. Toona oli endine osanik Sune Storm aidanud teda ühe keeruka küsimuse lahendamisel. Mr Sheffield väidab, et ta „tunneb end nagu büroo klient ja ootab ka selleväärilist kohtlemist”.
