„Võib-olla oleks asjad teisiti, kui sul oleks isa olnud.”
„Aga mul oli ju Teddy.”
Ema raputas pead: „Arvad nii? Su onu on viimasest üheksast aastast kaheksa kinni istunud. Kas see tähendab, et ta oli olemas?”
Nikola istus klassis kõige taga. Nagu alati. Ta sõi s-i-t-t-a. Nad tõesti proovisid teda taltsutada.
Mõnikord kordus teine refrään: kuradi Sandra. Kuradi Sandra. Kuradi mõrd Sandra.
Sandra oli tema niinimetatud tugiisik. Ta rääkis tööotsimisest. Pead oskama end kenasti esitleda, isikliku kirja kirjutada, perset lakkuda. Nikolal oli raske aru saada, mis selle jutu point oli: ta oli valinud ametikoolitusprogrammi just sellepärast, et ta ei tahtnud niisama passida. Ja lisaks ei olnud tal mingeid plaane hakata üheksast viieni tööl käima, isegi mustalt ei kavatsenud ta oma kätega mingit tööd tegema hakata. Pappi saab ka märksa kiiremini. Seda teadis ta omast kogemusest. Nende tööde eest, mida nad Yusufile tegid, sai raha pihu peale.
Väike vestlusrühm: ainult Nikola ja veel viis kutti üks kord nädalas. Ülejäänud ajal oodati, et ta ilmuks praktikakohale, mille nad olid talle Åkersbergas, George Samueli elektrifirmas korraldanud. George oli okei, aga Nikola lihtsalt ei viitsinud.
Spillersboda direktori ja ema arvates tulid paar rühmatundi lisaks praktikale talle ilmselt kasuks. „See parandab su keskendumisvõimet. Sa ei pruugi saada rootsi keelt rahuldavaks, aga vähemalt on hea, kui suudad korralikult lugeda.” Nad ajasid hullemat iba kui alkassid Ronna pargipingil. Muidugi oskas ta lugeda. Tema vanaisa oli tõeline raamatukoi: lugemisgeenius Belgradist. Tutvustas Nikolale tähtede võlumaailma juba siis, kui too oli kuuene, istus poisi voodi kõrval ja luges ette vanu häid asju. „Aarete saar”, „Kakskümmend tuhat ljööd vee all”, „Saladuslik saar”.
Nikola tahtis piirangutest pääseda, hõljuda veepinnal nagu õli. Ta tahtis olla vari, elada oma elu nii, nagu heaks arvab. Mitte klassi lukustatult. Mitte mingite ilgete seadusetähtede kontrolli all.
Aga nagu öeldud – varsti see päev koidab. Tema kaksteist kuud selles mõttetus karuperses on varsti läbi.
Elu omandab jälle mõtte.
Elust saab Elu, ja juba oli hakanud asju juhtuma. Nad teadsid, et ta on teel. Yusuf oli ühendust võtnud ja küsinud, kas Nikola saab paari päeva pärast ühes värgis osaleda.
Valvamistöö. Aga mitte mingi suvaline väike ots, vaid läbirääkimised. Omakohus. Södertälje vaenujalal olevate leeride kohtuistung.
Ja Isak on kohtunik. Otsuse langetabki tema – mitte see süsteem, mis oli otsustanud Nicko siia kinni panna.
Isak, eks ole. See oli samm edasi.
Siiski ei olnud Nikola oma jah-sõna veel öelnud.
Stockholmi lääni politseivalitsus
Mats Emanuelssoni ülekuulamine 10. detsembril 2010
Läbiviija: Joakim Sundén
Koht: Kronobergi arestimaja
Aeg: 14.05–14.11
ÜLEKUULAMINE
Ülekuulamisprotokoll
JS: Nüüd on nii, et ma salvestan kogu meie juttu.
ME: Ahah.
JS: Me asume niisiis Kronobergi arestimaja ülekuulamisruumis, on 10. detsember 2010 ja koos minuga on siin kahtlusalune Mats Emanuelsson, 44 aastat vana. Kas kõik klapib?
ME: Jah.
JS: Ja sa oled nõus, et see ülekuulamine peetakse ilma advokaadi juuresolekuta?
ME: Eh, mida see tähendab?
JS: Selles pole midagi imelikku. Sa pääsed siit palju kiiremini välja, kui me ei pea pöörduma kohtu poole, kes omakorda peab otsima advokaadi, kellel omakorda peab olema aega kohale tulla. Ütleme nii, et kui sa tahad advokaati, siis ei saa ma lubada, et see ülekuulamine leiab aset täna või isegi homme. Ja seniks jääd sa selle ootel siia istuma.
ME: Aga … ma lähen luku taga paanikasse. Mind on korra röövitud, kas sa tead seda?
JS: Ei, ei teadnud. Mis juhtus?
ME: Inimrööv, mind pisteti mingisse kasti ja see löödi naeltega kinni. Umbes viis aastat tagasi. Ma ei ela seda üle … Olen klaustrofoobia pärast psühholoogi juures käinud, ma pean siit võimalikult ruttu välja saama.
JS: Aga siis peaksime vähemalt alustama ilma advokaadita, ja kui sa tunned, et tahad katkestada, siis ütle.
ME: Jah, teeme nii. Ma pean siit välja saama.
JS: Siis alustaksin kahtlustuse esitamisest. Sind kahtlustatakse niisiis üleeile vanalinnas toime pandud narkokuriteole kaasaaitamises, kus sa koos või kokkuleppel Sebastian Petrovici ehk Sebbega, nagu teda meie andmetel kutsutakse, tegelesid teadmata koguse narkootikumidega. Kas saad aru?
ME: Narkokuritegu?
JS: Jah, selline on kahtlustus.
ME: Oled sa kindel?
JS: Täiesti. Kas ma ei peaks olema?
ME: Kas muid kahtlustusi ei ole?
JS: Seda ei saa ma praeguses seisus öelda. Küll aga sooviksin kuulda sinu seisukohta kahtlustuse suhtes.
ME: Mul ei ole sellega midagi pistmist.
JS: Nii et sa eitad kuriteo sooritamist?
ME: Jah, loomulikult.
JS: Mida sa vanalinnas õieti tegid?
ME: Ei midagi erilist, olin lihtsalt seal.
JS: Kas sa Sebastian Petrovici tunned?
ME: Ma ei kommenteeri seda.
JS: Kas sa tead, kes ta on?
ME: Ei kommenteeri. Kas ta on vahistatud?
JS: Sa ei taha kommenteerida, kas tunned teda, aga sind huvitab, kas ta on vahistatud?
ME: Jah.
JS: Siis võin sind teavitada, kuna see avalikustatakse vahistamismääruse jõustumisel nagunii, et ta ei ole vahistatud, ta on vabaduses. Aga mul on sulle veel küsimusi.
ME: Ah soo.
JS: Kas Range Rover numbrimärgiga MGF 445 on sinu oma?
ME: Seda ma ei kommenteeri.
JS: Kas sa tead, kellega Sebbe vanalinnas kohtus?
ME: Ei kommenteeri.
JS: Kas sa tead, mis asju ta ajas?
ME: Ei kommenteeri.
JS: Sa ei kommenteeri midagi?
ME: Ei, tegelikult mitte. Nagu ma ütlesin, ei ole mul sellega midagi pistmist. Ma ei tea, miks ma siin istun. Ma pean välja saama,
