isiklikult Suurbritannia kontolt, vaid firmast, mis on registreeritud Briti Neitsisaartel.
Emelie tõmbas ülesandes paarile sõnale joone alla ja võttis reeglikausta, ent pani selle kohe jälle ära. Enne kui ta hakkab paragrahve otsima, tuleb oma peaga mõelda. Sõnastada küsimused. Eetilised lõksud.
Kas büroo ja advokaat ei oleks pidanud klienti kuidagi kontrollima? Tegema tema isikutunnistusest koopia või otsima teda büroo andmebaasidest? Kas mister Sheffieldi tuleb tõepoolest büroo kliendiks pidada, kui ta oli seda kümne aasta eest? Millal tegelikult kliendisuhe tekib? Ja mida ütlevad finantsinspektsiooni reeglid rahapesu kontrolli ja tõkestamise kohta?
Ta hakkas oma plokki märkmeid tegema.
Uksele koputati: aeg oli täis. Kakskümmend minutit olid möödunud kiiremini, kui ta oli osanud arvata. Ta oli end küsimustest läbi närinud, neli sarnast olukorda kui advokaat Martinssoni ja mister Sheffieldi juhtum. Kõik sisaldasid erinevaid probleemvaldkondi. Büroo meeskonnatöö, tunnistajatega käitumine, juhatuse küsimused. Huvide konflikt.
Eksamineerija oli kuuekümnendates eluaastates vandeadvokaat, kellel oli peaaegu ebareaalse täpsusega pöetud vunts, ja hindaja, kes oli ilmselt kümmekond aastat noorem, ent proovis välja näha, nagu oleks kakskümmend. Riides olid nad ametlikult: eksamineerija tumesinises ülikonnas ja lipsus, hindaja veinpunases kostüümis.
„Nii, alustagem siis advokaat Mia Martinssoniga. Kuidas ta peaks toimima?” küsis eksamineerija.
See oli kolme nädala eest.
Praegu istus Emelie büroos. Ta peaks tööd tegema, aga ei suuda keskenduda. Nad peaksid iga hetk ühendust võtma.
Telefon helises.
„Tere, ema siin.”
„Tere.”
„Kuidas sul läheb?”
„Ma arvasin, et keegi teine helistab. Ma saan täna teada.”
„Mida? Tööasjus midagi või?”
„Midagi sinnapoole. Kas ma tegin eksami ära ja kas mu taotlus rahuldati. Kas minust saab advokaat.”
„Oi kui tore. Palju õnne. Kas sa saad palka ka juurde?”
„Ma ei ole ju veel vastustki saanud. Ja palka vist juurde ei saa, siin büroos ei ole see väga oluline. Advokaadi tiitel on formaalselt kõige olulisem nendele, kes tegelevad kriminaalõigusega, siis saab neid määrata kaitsjaks ja nii. Minu jaoks on sellel pigem sümboolne tähendus. Siis on terve tee käidud.”
„No aga ikkagi põnev.”
Emelie sai ema häälest aru, et miski on halvasti.
„Kuidas teil läheb?”
„Nii ja naa.” Ema rääkis venitamisi. „Ma pole isa varsti juba kolm päeva näinud.”
„Nagu vanasti?”
„Jah, nagu vanasti. Keset ööd laekub ja eile ei tulnud üldse koju. Kas sa nädalavahetuseks meile ei võiks tulla?”
„Teile?”
„Jah, meile.”
„Aga kas isa on siis kodus?”
Torus tekkis vaikus.
Selline oli olnud Emelie maailm terve tema lapsepõlve. Isa tsüklid. Ta ei olnud sellest õieti aru saanud enne, kui kolis kodunt ära, asus õppima Stockholmi ülikooli ja hakkas mõtlema. Aga ta teadis, milline isa võis olla. Milline tema ise võis olla.
Büroos ei tohtinud sellest keegi teada saada.
Emelie lõpetas kõne emaga. Ta uuris iseend ümmargusest peeglist, mis rippus raamaturiiuli otsaseinal. Tema tumeblondid juuksed olid lahku kammitud ja kõrvade taha kinnitatud. Võib-olla oli ta end täna liiga vähe meikinud, praktiliselt üldse mitte, kui järele mõelda, aga rohelised silmad näisid ikkagi suured. Tõesti peaks Jönköpingisse sõitma. Vaatama, kuidas isaga lood on. Proovima teda lõpuks ometi veenda.
Tund aega hiljem. Uks avanes ja Josephine kukkus sisse. Neil oli kabinet kahe peale, kuigi Jossan oli senior associate ja tal oleks pidanud juba ammu omaette kabinet olema. Ehk võis seda tema seisukohalt ka negatiivse signaalina tõlgendada.
Ent Emeliele meeldis kahekesi toas olla, olgugi et Jossan võis olla kohutavalt ennast täis ja rääkida umbes seitse korda rohkem oma küünetehnikust Sibyllegatanil või Net-a-Porteri allahindlusest kui olulistest asjadest. Mingil põhjusel kukkus ta alati uksest sisse – nagu Kramer „Seinfeldi” sarjas – ja juba see andis vähemalt korra päevas põhjust naerda.
„Pippa,” hüüdis Josephine, kui oli ukse sulgenud. „Ma näen su näost, et midagi head on juhtunud. Sul on naerulohud, kuigi sa ei naera. Kas nad just helistasid?”
Emelie noogutas. Viie minuti eest oli lõpuks ometi advokatuuri kantseleist helistatud ja teatatud, et ta on võetud Rootsi Advokatuuri liikmeks.
Tiitel oli nüüd käes: teekond oli läbi saanud.
„Palju õnne, Pippa. Sa oled advokaat. Seda tuleb tähistada – klaas Bollingeri õhtusöögi kõrvale.”
Jossan hüüdis teda alati Pippaks, sest ta leidis, et Emelie on haruldaselt Pippa Middletoni moodi.
„Sa ju tead, mida mu lemmikkirjanik ütleb: jagatud õnn mitmekordistub.”
„Eriti lääge ikka, kes ütleb?”
„Ei ole lääge, see on maailma kõige arukam mees. Paulo Coelho.” Jossan pilgutas silma. Siis hakkas ta rääkima kõikidest Coelho raamatutest, mida ta on lugenud, ja kuidas need on tema elu muutnud. Ta oli iseennast leidnud, ta suutis rõõmustada ka siis, kui asjad läksid allamäge, ta oli saanud märksa teadlikumaks oma vaimsest minast ja võis heita kõrvale materialistliku elustiili.
Emelie osutas kolmele käekotile, mis rippusid Josephine’i selja taga nagis: Céline, Chanel, Givenchy.
„Mis need siis on?”
Jossan tõmbas käega üle Céline-koti nahkse pinna, nagu oleks seda õrnalt silitanud. „See ei käi materialistliku alla,” teatas ta. „Naisterahval peab olema midagi, mille sisse oma asju panna.”
Kell pool kaheksa: teel Riche’i süütas Emelie sigareti. Seal istusid juba Jossan ja veel paar büroo tüdrukut oma koorikloomataldrikute taga ja ootasid, et saaks temaga kokku lüüa.
Ta peatus. Kõhkles. Võib-olla ei olnud tal selleks aega. Ta töötas nagu hull. Husgrens AB jagamine – kasumit tootvad osad tuli müüa ühele Hiina tööstushiiglasele ja kahjumis osad pidi üle võtma mingi EQT opportunity-fond – tähendas neljateisttunniseid läbirääkimisi hiinlastega kolm nädalat järjepanu. Airborne Logisticsi müük ühele Ameerika tööstuse suurostjale tähendas kaheksateisttunniseid tööpäevi taustaanalüüsi materjali kuhja otsas, isegi pühapäevi vahele jätmata. Emelie juhendas teisi advokaadiabisid – õhk ruumis oli nii paks, et iga õhtu jagas ta oma tiimile paratsetamooli.
Tema telefon helises. Numbrit ei näidanud.
Ta vastas eesnimega.
„Tere,
