ta töö juures iga päev lürpis. Ta nautis viimast kui sõõmu ja vaatas ettevaatlikult ringi. Õnneks olid kõik ametis oma kohvide-pirukatega, loeti ajalehti ja näpiti nutitelefone. Ükski pilk ei kohtunud tema omaga. Ta võis rahuneda – siin ei jää ta kellelegi meelde.
Eile, kui ta oma missiooniks valmistus, oli ta kauplusest läbi astunud ja üks naine oli talle liiga pikalt otsa vaadanud. Ainult sekundi murdosa võrra liiga pikalt, aga ikkagi. See häiris teda. Naine tuleks üles otsida.
Mees püüdis endale sisendada, et see ei tähenda midagi. See oli lihtsalt üks ülearu uudishimulik külamoor, kellele ta nägu oli võõras. Ta ei tohi ärevust endale ligi lasta, muidu võib ta jälle mingi vea teha. See veel puuduks.
Isa saaks jälle vihaseks.
Tänagi oli ta kõhelnud, kas maksab kohvikusse sisse astuda, aga aknast paistis üsna palju rahvast – väikelinna kohta hämmastav hulk. Ju siis oli tegemist hea kohvikuga. Talle jäi arusaamatuks, miks selline linn üldse eksisteerib. Kohvikukülastajaid silmitsedes proovis ta mõistatada, mis tööd nood siin teha võiksid – kui nad üldse olidki kohalikud.
Üks vanem naine tõstis äkki pilgu ajalehelt ja vaatas tema poole. Mees langetas kähku pea ja tegi telefonis Facebooki lahti. Ta teadis, et jääb inimestele meelde. Tema pilk – selle oli ta pärinud oma isalt.
Pilgu iseärasuseks oli, et selle teravus ei löönud välja tema teises elus, vaid ainult siis, kui ta elas oma päris elu ehk oli missioonil. Siis ärkas temas uinuv jõud, mis igast keharakust välja pakitses. Isegi tema seedimine võttis täistuurid üles ja ta oli sunnitud oma retkedel pidevalt metsapeatusi tegema. Kunagi oli üks kolleeg rääkinud mõrvarist, kes jäi vahele sellega, et ei pidanud vastu, lasi mõrvapaiga läheduses püksid maha ja pühkis end paberiga, millel olid tema isikuandmed. Tema seevastu oli väga ettevaatlik, ei jätnud midagi juhuse hooleks. Oma hunnikud kattis ta rohumätaste ja kuivanud lehtedega kinni nagu kiskja, kes alati hoolitseb, et vähimgi ihulehk teda ei reedaks. Puhastas end niiskete salvrättidega, kogus need kilekotti ja põletas hiljem ära. Isale ei julgenud ta sellest siiski rääkida, isa silmis oli ta niigi hädapätakas.
Isale mõtlemine ajas närvi. Telefon libises tema värisevate sõrmede vahelt ja kolksatas vastu lauda. Uudishimulik daam oli õnneks vahepeal lahkunud.
„Me hakkame sulgema,” kuulis ta noorukese ettekandja ebameeldivalt kimedat häält. Isast ja oma vigadest mõeldes oli mees kaotanud ajataju. Näpud värisesid ikka veel, kui ta arvet maksis, ja kui ta kohvikust väljus, tundus talle, nagu puuriks ettekandja pilk tema selga. „Ära ise närvi kaota.
Sulle ainult tundub, et kõik panevad sind tähele. Inimene näeb igal pool seda, mida ta kõige rohkem kardab,” meenutas ta isa õpetussõnu.
Nüüd oli väljas juba pime. Ta vaatas kärsitult kella. Telefon hakkas surisema.
„Halloo. Kuulen sind,” vastas ta nii rahulikult ja mahedalt, kui suutis.
„Mina olen. Kas ma sain ikka õigesti aru? Nii et ma siis lihtsalt seisan seal? Oled kindel, et ikka näed mind?” uuris tänane tüdruk. Neiu hääl meeldis talle. Ka fotolt oli tüdruk talle hea mulje jätnud, kuigi punapead polnud üldiselt tema maitse.
Ta kirjeldas neiule veel kord, kuhu tulla. Ärgu muretsegu, ta ei sõida mööda. Küll ta näeb teda. Neiu kinnitas, et saab kõigest aru, aga näis ikkagi murelik olevat. „Nii pime on juba. Ma ei tea, miks mulle varem pähe ei tulnud, et tee ääres pole ju mingit valgustust. Kuidas sa saad nii kindel olla, et ma sulle silma jään?”
„Ära muretse. Kõik läheb kenasti,” lohutas ta, aga sisimas võitles ebameeldiva ärevusega. Kas tüdruk oli hakanud midagi kahtlustama?
Enda teada oli mees küll veenvalt põhjendanud, et on sellesama naisterahva abikaasa, kellega tüdruk netifoorumis suhtles. Naine palus helistada, sest ta juhtub täna õhtul siit mööda sõitma – kas pole imetabane vedamine? Ta võtab lubatud asjad kaasa. Ei-ei, raha pole vaja üle kanda – selle saab hiljem korda.
Neiu oli tundunud väga tänulik olevat – nagu tema aru sai, olid tollel rahaga täbarad lood. Tema alter ego netifoorumis ehk „abikaasa” oli tüdrukult välja pinninud, et tolle lapse isa läks Soome ehitama ja nähtavasti ei kavatsegi sealt kunagi tagasi tulla, on oma telefoninumbrit vahetanud ja uude kohta kolinud. Tema oli kinnitanud, et tunneb kogu südamest kaasa, sest on kunagi sedasama läbi elanud: jäänud ühest jobust rasedaks, enne kui kohtas oma praegust abikaasat. Et alati tasub meeles pidada, et pärast kannatusi ootab kusagil tasu. Kõik saab lunastatud, ärgu ainult olgu õnnetu. Uskugu, kõik saab korda, ja tema saab ka natuke aidata – müüa talle sümboolse hinnaga selle titevankri. Sest tal endal on nüüd kõike küllaga.
Mees nägi, et aega veel on – ta ise oli rahutu ja kujutas asju ette. Ta teadis ka põhjust. Kaks aastat tagasi, kui ta oma missioone alles alustas, lasi ta ühel ohvril minema lipsata. Oli olnud nii amatöörlik ja loll. Isalt selle eest saadud karistus tundus enam kui välja teenitud. Isa ei lubanud tal mitu kuud missioonidel käia ja ta pidi nii-öelda kuivalt harjutama, naistefoorumites suhtlusoskust lihvima ja iga päev kümme kilomeetrit maastikujooksu tegema.
Ta lasi seljatoe alla ja põimis käed kukla taha, sulges silmad, teades, et ei jää magama. Ta meenutas. Poleks tahtnud meenutada, aga pidi – isa oli õpetanud: „Oma eksimustest õpime ainult siis, kui me neid kunagi ei unusta. Mitte kunagi, saad aru? Jahutakse küll, et eluga tuleb ummisjalu edasi minna, ainult edasi… Aga see on vale! Midagi ei tohi unustada.”
Tema silme eest jooksid läbi mälupildid tollest nurjunud missioonist: ta käed olid suurest erutusest ja vastutustundest värisenud, ta oli arvestanud valesti ega tabanud ohvrit nii, nagu pidanuks. Oma käpardlikkusest vapustatud, ei suutnud ta esimese hooga autostki välja ronida, ja ohver sai edumaa.
Tema ei tundnud kohalikku maastikku ning oli alles vilumatu. Taskulambi oli ta maha unustanud. Ohvri kannul lidudes lendas ta ülepeakaela kraavi, mida polnud pimedas näinud. Piinlik, kohutavalt piinlik!
Tal oli meeles ka isa manitsus: „Selle pead sa mulle heastama – kui sa ikka oled tõeline. Kui sa päriselt minu järeltulija oled.”
Ta oligi püüdnud, kogu hingest. Ta tahtis nii väga olla tõeline.
Nüüd olid tema pingutused pärast kannatlikku võrgupunumist viimaks vilja kandnud. Kannatlikkus – ka seda oli isa talle õpetanud.
Mees mõtles ees ootavale ja ägises rahulolust. Tänane missioon oli mõeldud ainult näpuharjutuseks sellele, mida ta kõige rohkem ihaldas – kättemaksu. Ta veel tõestab end isale, leiab üles selle ühe, kes minema pääses!
Marion pööras Toyotaga oma kortermaja taha ja vandus. Tema parkimiskoht oli jälle hõivatud. Ülemisele korrusele oli hiljuti kolinud väikese lapsega perekond.
Marionile ei meeldinud lapsed. Ta oli paar korda hoidnud sõbranna last: see oli lärmakas ja tüütu olend, kellega polnud millestki rääkida. Vägisi tikkus ligi mõte, kas ta polnud seda pärinud oma emalt, kes oli ta tekiga vooderdatud pappkarbis lastekodu ukse taha jätnud. Marion polnud üritanudki oma ema otsida, aga mõnikord unistas ta temaga kohtumisest lihtsalt selleks, et öelda, kui hästi ta mõistab. Kui ta ise kogemata lapse saaks, teeks ta vist samamoodi.
Kasvatajad ei teadnud tema taustast midagi. Üks neist oli kord vihjanud, et Marionil võib olla vend. Seegi oletus tugines vaid tõigale, et tekike kastis oli helesinine. Tekk olnud üsna vanunud, nii et vend peaks olema temast vanem. Ja karp, milles tilluke Marion vähkres ja täiest kõrist karjus, oli kasvatajate väitel olnud mingi poiste mänguasja pakend.
Ta
