Tulekandja. Muhumaa põnevik. Katrin Pauts

      Vannivesi oli jahtunud. Marion oli ennast mitu tundi leotanud. Nahk näppudel oli kipras ja pea valutas.

      Ta ronis kiiresti välja, peaaegu libastus – alaseljast käis läbi hoiatav jõnks. Mähkis end saunalinasse, läks elutuppa ja avas arvuti. Uudist liiklusõnnetuse kohta oli vahepeal täiendatud. Küllap jõudis ajalehe fotograaf kohale varsti pärast tema lahkumist. Pildil oli meesterahvas, kes parajasti uuris liiliate kõrvale jäetud fotot. Mehe terav pilk tõusis esile isegi arvutiekraanilt, kuigi tema silmi polnud näha. Marion suurendas pilti, aga fotograaf oli olnud taktitundeline – mehe näole langes kapuutsi vari.

      Fotoallkiri väitis: „Leinav lähedane.”

      Marionile sähvatas pähe üks mõte. Ta otsis arhiivist üles ka Risti ja Kullamaa õnnetuste kajastused. Esimesest ei leidnud ta midagi: fotodel olid ainult tühi teeperv ja poolsulanud küünlad. Ent Kullamaa-avarii ülevaate juures hakkas hiirega askeldav käsi värisema. Kolmandal pildil, millele ta klikkas, oli toosama mees. Jälle üksi. Jälle oli fotograaf nähtavasti saabunud siis, kui tema ise oli juba ära sõitnud. Jälle oli mehe nägu varjus. Ehk polnudki see fotograafi taktitunne, vaid mees ise oli nii osav, et varjas end meelega? Aga miks?