viskas ta üürikesel teekonnal läbi ligunenud dressipluusi seljast. See langes raske märja mütsatusega vaibale, aga tal ei jätkunud energiat seda üles korjata. Jõud oli temast välja imetud, hea meelega oleks ta end esikus kerra tõmmanud ja tukastanud.
Paar minutit tumbal kössitanud, tõusis ta otsustavalt, kiskus end porgandpaljaks ja lasi vannivee jooksma. Jahedus oli tal ikka veel kontides. Kuni vann veega täitus, silmitses ta suurest peeglist oma keha. See oli sale ja trimmis. Ta oleks võinud rahul olla, aga armid olid vannitoa eredas valguses siiski selgesti näha. Esimest korda oli ta end lõikunud žiletiga, mille üks kasvataja oli duširuumi unustanud. Aga viimased kümme aastat polnud ta seda „hobi” enam harrastanud.
Ta kinnitas raseerijale uue tera ja libistas selle meelega viltuse nurga alt üle oma peenikese lubivalge sääre. Lipupunane nire hakkas voolama. Isegi sellest ei olnud abi, õiget tunnet ei tulnud ikkagi. Ta nühkis end pettunult niiske käterätiga.
Imelik, et mehed, keda tema elust oli läbi lipsanud palju, polnud armide kohta ainsatki märkust teinud ega midagi pärinud. Või ei süüvinud keegi isegi tema pealispinda, millestki sügavamast üldse rääkimata?
Marionile kerkis silme ette üks kolleeg. Ta oli seda meest juba tükk aega vaadanud, lootes, et too paneb seda tähele ja teeb esimese sammu – esimese, mis jääb ka viimaseks, sest nii mehed temaga kord juba käitusid. Aga ta poleks seda pahaks pannud. Ta tõrjus mõtte kõrvale. Tegelikult oligi tal juba suhe – ühe teise töökaaslasega teisest toimetusest. Kui seda ikka võis suhteks nimetada: mees veetis tema juures õhtu või terve öö keskmiselt korra nädalas.
Marion raputas vannivette paar pihutäit lavendlilõhnalist soola, puges lohutavasse soojusse, sirutas jalad välja ja liigutas varbaid. Nii võis peaaegu unustada, et ta peab varsti surema.
Tema lemmikmees meenutas millegipärast terava pilguga võõrast, keda ta oli täna leinapaigas näinud. Ta ei osanud täpselt öelda, milles see sarnasus seisnes, aga olemas see oli. Marion libistas kätega üle vahuste rindade ja kujutles oma lemmikmehe puudutust. Mehel olid suured, sihvakate sõrmedega käed, peaaegu nagu Marionil endal. Ta püüdis salapärase võõra ja oma lemmiku välimust võrrelda ning taipas alles nüüd, et ei oskaks õnnetuskohal nähtud meest kirjeldada. Ainult pilk oligi talle meelde jäänud.
Esimest korda oli Marion terava pilguga meest märganud umbkaudu poolteist kuud tagasi, samuti Läänemaal, nagu talle nüüd meenus. Oli vist kusagil Kullamaa lähedal. Ja ka teine kord oli Läänemaal, veidi enne Ristit. Äkki mees elas sealkandis? Või oli see ainult kokkusattumus?
Ta meenutas, kuidas see oli kõik kunagi ammu alanud.
Esimene oli üks tuleõnnetus. Nõmmel põles väike kortermaja ja ta sattus sealt mööda jalutama. Leekides maja sarnanes tema omaga – vana puumajaga, kuhu talle oli hangitud üsna hubane kööktuba, mis oli tema jaoks aga ikkagi liiga suur. Kui ta polnud tööl, kõndis ta tänavatel, kuni tundis end piisavalt väsinuna, et korterisse jõudes kohe unne vajuda, igatsedes lastekodu ja tuttava kitsa voodi järele.
Tulekahjupaigas oli ta seisatanud, jälginud kustutustöid ning pühkinud pisaraid, mille suits silma tõi. Ta ei tundnud midagi, aga ta vähemalt nuttis – ja see oli üllatavalt vabastav. Ta mäletas, kuidas tuletõrjujad kandsid hoonest välja üleni tekiga kaetud kanderaami. Marion teadis, mida üle lebaja näo tõmmatud tekk tähendab. Lastekodus oli aastate jooksul paar kasvandikku end ära tapnud ja nemadki kanti välja samamoodi.
„Kes ta teile oli?”
Sellest küsimusest oligi tema iseäralik sõltuvus alguse saanud.
Ka tookord oli küsija keskealine naine. Ta mäletas nime – Kristiina. Naine oli end talle tutvustanud kui kõrvalmaja elanikku ja hukkunu teretuttavat. Kristiina sõnul oli tulekahjus surmasaanu nimi Linda.
„Linda,” kordas Marion praegugi. Nimi oli igaveseks istutatud sügavale tema ajukurdude vahele, kusagile sinna, kus tehti emotsioone.
Tol päeval oli ta ühtäkki paisu tagant valla pääsenud, voolanud üheainsa suure tundena, mässelnud ja tormelnud pöörase kärestikujõena.
Marion nägi seda jälle enda ees: stseeni, mida ta ei unusta kunagi.
„Meie emad olid parimad sõbrannad,” nuuksatas ta, Kristiinat oma rinna vastu surudes. Sõnad ja laused lihtsalt tulid kusagilt, ta ei pidanud neid isegi välja mõtlema. „Nad töötasid koos. Kuidas see sai juhtuda? Ma ei suuda uskuda, et teda enam pole.”
Pisarad voolasid, toites tema jõge. Tal hakkas soe. Ta tahtis, et see tunne ei lõpeks iialgi.
Kristiina haaras tal ümbert ning talutas ta oma tuppa. Ta ei suutnud nuttu jätta ja Kristiina hoidis tal kätt, kudrutas temaga hellalt. Marion ei olnud veel kunagi oma elus sellist hoolitsust tundnud. Ta surus pea võõra naise lõua alla, puges talle peaaegu põue, imes temast elu endasse. Kristiinal ei paistnud selle vastu midagi olevat. Marion nägi kummutil raamistatud perepilte – naisel oli vist neli last.
Pärast seda päeva kohtus ta Kristiinaga veel paar korda. „Linda oli mulle nagu teine ema. Mu pärisema suri ja tema pakkus mulle lohutust. Õieti oligi ta mu kasuema,” rääkis ta Kristiinale ning uskus oma juttu ka ise. See oli nii kerge. Kui Kristiina imeks pani, miks polnud ta Lindal külas käies Marionist kuulnudki, leiutas ta käigupealt legendi, kuidas nad aastaid tagasi Lindaga mingi tühja-tähja pärast riidu läksid. Valetada oli nii lihtne.
Ühel päeval võttis Kristiina teda vastu koos tundmatu noormehega. Naise ilme oli seekord jäine ja kinnine. Noormees, kelle näol virvendas viha, tutvustas end kui Linda poega. „Mu emal ei olnud sõbrannasid. Ma pole teid mitte kunagi näinud. Ma ei tea, kes te olete ja mida te tahate, aga teie käitumine on väga kummaline. Ma ei mõista, miks te seda haiget mängu mängite. Olge hea, jätke meid nüüd rahule. Selge?”
Kristiina pilk nõelas teda. Naine ootas selgitust, aga Marion ei suutnud midagi öelda. Ta põgenes, jooksis tänavatel inimeste vastu põrgates oma kööktuppa ja puges raske teki alla pimedusse.
Aga ta ei võinud sinna jääda. Marion oli elust maitse suhu saanud. Ta tahtis uuesti voolata, paisu taha kogunevad tunded endast välja lasta. Ta hakkas otsima uut Kristiinat. Kuulas raadiost uudiseid, jahtis õnnetuspaiku, süütas seal küünlaid, seisis ja ootas. Mõnikord said talle osaks kaastundlikud pilgud: möödujad pidasid teda lahkunu lähedaseks. Vahel tuldi juttu rääkima. Marionil ei õnnestunud enam end kellegi rinnale suruda, aga vähemalt ammutas ta pidevalt lootust, et see võiks jälle juhtuda. Lootusest piisas, et elus püsida.
Ja siis juhtus see.
Tol päeval oli Risti lähedal surma saanud noor neiu. Marion luges veebist uudist, kihutas kohale ja leidis eest vaid ühe leinaja – mehe, kes saatis tema poole terava pilgu. Nad ei vahetanud sõnagi. Mees lahkus kiiresti, aga tema pilk jäi miskipärast Marioni silmapõhjadesse pidama.
Tookord ei arvanud ta sellest midagi. Alles pärast teist korda avastas ta, kuidas esimese kohtumise ärevus temas kripeldas.
Kullamaa lähedal oli samuti hukkunud noor naine. Küünlasüütajaid oli seal rohkem, aga kui nemad lahkusid, tuli Fordiga taas see mees. Vahest kujutas Marion seda vaid ette, aga talle jäi mulje, et võõra samm hetkeks takerdus, kui tedagi tabas äratundmine. Ta tajus uuesti mehe pilgu teravust ja püüdis anda nime kõdile, mida see temas tekitas. Oli see hirm, ärevus või midagi muud? Midagi seksuaalset?
Marion leidis kokkusattumusele seletuse: õnnetused juhtusid ju samas kandis, Risti ja Kullamaa ei ole teineteisest kaugel. Arvatavasti tundis mees mõlemat ohvrit.
Aga
