riiki … te olete isekeskis tülis … Maailmas peab olema ainult üks impeerium, üks usk ja üks ülemvõim.”1
Vahepeal oli teisel pool Atlandi ookeani, Uues Maailmas, pandud alus teistsugusele maailmakorra visioonile. Kui Euroopas möllasid 17. sajandil poliitilised ja usukonfliktid, olid puritaanidest ümberasujad läinud „ekslemisega kõrbes” lunastama Jumala plaani, mis vabastaks nad kehtivatele (ja nende arvates rikutud) võimustruktuuridele kuuletumisest. Seal nad ehitavad, nagu kuberner John Winthrop kuulutas 1630. aastal Massachusettsi asundusse suunduval laeval, „linna mägedel”, mis inspireerib maailma oma põhimõtete õigluse ja oma eeskuju väega. Ameerikalikus maailmakorra ettekujutuses ilmnevad rahu ja tasakaal loomulikul moel ja vanad vaenud heidetakse kõrvale – kui teistele rahvastele antakse oma valitsemises samasugune sõnaõigus, nagu ameeriklastel on enda omas. Välispoliitika ülesanne oli seega mitte niivõrd konkreetsete Ameerika huvide tagaajamine kui ühiste põhimõtete väljatöötamine. Aja jooksul muutusid Ameerika Ühendriigid selle korra asendamatuks kaitsjaks, mille Euroopa oli kujundanud. Kuid isegi kui USA andis ponnistusele oma kaalu, kestis ambivalentsus edasi – sest Ameerika visioon ei leidnud rahu mitte Euroopa jõudude tasakaalu süsteemi embuses, vaid rahu saavutamises demokraatlike põhimõtete levitamise kaudu.
Kõigist nendest korrakontseptsioonidest on Vestfaali põhimõtted selle raamatu kirjutamise ajal ainus maailmakorra üldtunnustatud alus. Vestfaali süsteem levis üle maailma kui riigipõhise rahvusvahelise korra raamistik, ulatudes üle erinevate tsivilisatsioonide ja piirkondade, sest laienedes olid Euroopa rahvad võtnud oma rahvusvahelise korra kava endaga kaasa. Kuid nad jätsid sageli unarusse suveräänsuse mõiste kohaldamise kolooniatele ja koloniseeritud rahvastele, mistõttu need rahvad, kui nad hakkasid nõudma iseseisvust, tegid seda Vestfaali põhimõtete alusel. Riikliku iseseisvuse, omariikluse, riiklike huvide ja sekkumatuse põhimõtted osutusid iseseisvuse eest peetud võitluses tõhusateks argumentideks kolonisaatorite endi vastu ning hiljem vastloodud riikide kaitsmisel.
Tänapäevane, nüüdseks globaalne Vestfaali süsteem – mida kõnekeeli nimetatakse maailma üldsuseks – on püüdnud maailma anarhistlikku loomust piirata ulatusliku rahvusvahelise õiguslike ja organisatsiooniliste struktuuride võrgustikuga, mille eesmärk on edendada avatud kaubandust ja stabiilset rahvusvahelist finantssüsteemi, kehtestada rahvusvaheliste vaidluste lahendamise aktsepteeritud põhimõtted ning seada piirangud sõdade pidamise üle, kui neid esineb. See riikide süsteem hõlmab nüüd iga kultuuri ja regiooni. Selle institutsioonid pakuvad erinevate ühiskondade koostoimeks neutraalset raamistikku, mis on suures osas sõltumatu nende väärtushinnangutest.
Kuid Vestfaali põhimõtetele on esitatud väljakutseid igast küljest, mõnikord maailmakorra enda nimel. Euroopa on otsustanud eemalduda riigisüsteemist, mille ta ise on kujundanud, ning tõusta sellest kõrgemale ühendatud suveräänsuse idee toel. Ning irooniliselt, kuigi Euroopa pakkus välja jõudude tasakaalu mõiste, on ta oma uutes institutsioonides teadlikult ja karmilt piiranud jõu osa. Olles alandanud oma sõjalist võimekust, on Euroopal vähe võimalusi vastata, kui universaalseid norme ignoreeritakse.
Lähis-Idas rebestavad džihadistid mõlemal pool sunniitide-šiiitide lõhet ühiskondi ja lammutavad riike, otsides maailmarevolutsiooni visiooni, mis põhineb nende religiooni fundamentalistlikul versioonil. Riik ise – nagu ka sellel põhinev piirkondlik süsteem – on ohus, kuna seda ründavad ideoloogiad, mis lükkavad tagasi tema sunduse kui ebaseadusliku, ja terroristlikud relvarühmitused, kes mitmes riigis on tugevamad kui valitsuse relvajõud.
Aasia, mõnes mõttes kõige silmatorkavamalt edukas piirkond suveräänse riikluse mõiste vastuvõtmise poolest, pöördub nostalgiaga alternatiivsete korrakontseptsioonide poole ja segab neid sellise rivaalitsemise ja ajalooliste pretensioonidega, mis hävitasid Euroopa korra sajand tagasi. Peaaegu iga riik peab iseennast „tõusvaks”, viies erimeelsused vastasseisu piirini.
Ameerika Ühendriigid on vaheldumisi kaitsnud Vestfaali süsteemi ja kritiseerinud selle jõudude tasakaalu ja siseasjadesse sekkumatuse eeldusi kui ebamoraalseid või vananenuid ja mõnikord mõlemat korraga. Rahumeelset maailmakorda ehitades jätkab Ameerika oma väärtuste universaalse tähtsuse kaitsmist ja jätab endale õiguse toetada neid kogu maailmas. Kuid pärast kahe põlvkonna jooksul toimunud taandumist kolmest sõjast, millest igaüks on alanud idealistlike püüdluste ja laialdase avalikkuse toetusega, kuid lõppenud rahvusliku traumaga, heitleb Ameerika, et määratleda suhet oma (endiselt tohutu) võimsuse ja põhimõtete vahel.
Kõik peamised võimukeskused on teatud määral üle võtnud Vestfaali korra elemente, kuid ükski neist ei pea end selle süsteemi iseenesestmõistetavaks kaitsjaks. Kõik nad teevad läbi suuri sisemisi muutusi. Kas nii erineva kultuuri, ajaloo ja traditsiooniliste korrateooriatega piirkonnad võivad tunnustada mis tahes ühise süsteemi legitiimsust?
Sellise pingutuse edu nõuab lähenemisviisi, mis austab nii inimeste olukorra erilaadsust kui ka neis juurdunud vabaduspüüdu. Kord peab selles mõttes olema välja töötatud ega saa olla peale surutud. Eriti kehtib see kiirsuhtluse ja revolutsiooniliste poliitiliste muutuste ajal. Iga maailmakorra süsteem peab selleks, et olla jätkusuutlik, olema vastuvõetav mitte ainult juhtidele, vaid ka kodanikele. See peab kajastama kaht tõde: kord ilma vabaduseta, isegi kui ta püsib hetkelise eksalteerituse toel, loob lõpuks iseenese vastandi, kuid ometi ei saa vabadust tagada või säilitada ilma korra raamistikuta, et hoida rahu. Korda ja vabadust, mida mõnikord kirjeldatakse kogemuse spektri vastandlike poolustena, tuleks selle asemel mõista vastastikuses sõltuvuses olevana. Kas tänapäeva liidrid suudavad tõusta kõrgemale igapäevasündmuste pakilisusest, et saavutada see tasakaal?
Legitiimsus ja võim
Vastus nendele küsimustele peab käsitlema korra kolme tasandit. Maailmakord väljendab üldist ettekujutust, mis mingil piirkonnal või tsivilisatsioonil on õiglase korra olemuse ja võimujaotuse kohta, mida peetakse rakendatavaks kogu maailmas. Rahvusvaheline kord on nende ideede rakendamine olulisele osale maailmast – piisavalt suurele, et mõjutada ülemaailmset jõudude tasakaalu. Piirkondlik kord sisaldab samu printsiipe, kohaldatuna kindlaksmääratud geograafilises piirkonnas.
Igaüks neist korrasüsteemidest võtab aluseks kaks komponenti: üldtunnustatud reeglite kogumi, mis määratleb lubatud tegevuse piirid, ja jõudude tasakaalu, mis sunnib peale vaoshoituse, kui reeglid kaotavad jõu, takistades ühel poliitilisel jõul allutamast kõiki teisi. Konsensus kehtiva korra legitiimsuse osas ei välista – ei praegu ega minevikus – rivaalitsemist või vastasseise, kuid aitab tagada, et need esinevad pigem korrektsioonina olemasoleva korra raames, mitte fundamentaalse väljakutsena sellele. Jõudude tasakaal ei taga iseenesest rahu, ent kui see on läbimõeldult esile kutsutud ja toimib, võib see piirata fundamentaalsete vastuastumiste ulatust ja sagedust ning vähendada nende õnnestumise võimalust, kui need esinevad.
Ükski raamat ei saa loota sellele, et ta puudutab iga ajaloolist lähenemist rahvusvahelisele korrale või iga riiki, kes on hetkel aktiivne maailma asjade kujundamises. Käesolevas teoses püütakse tegelda piirkondadega, mille korrakontseptsioonid on uusaja arengut kõige enam mõjutanud.
Tasakaal legitiimsuse ja jõu vahel on äärmiselt keeruline; mida väiksem on geograafiline ala, mida see puudutab, ning mida ühtsemad on kultuurilised tõekspidamised selle sees, seda lihtsam on saavutada toimivat konsensust. Kuid tänapäeva maailma vajadus on globaalne maailmakord. Üksuste järjestus, mis ei ole üksteisega seotud ajalooliselt ega väärtuseliselt (v.a teatud distantsilt) ning mis määratlevad end põhiliselt oma võimsuse piiride kaudu, toob kaasa pigem konflikti kui korra.
Minu esimese visiidi ajal Pekingisse, mis toimus 1971. aastal, et taastada kontakt Hiinaga pärast kaht aastakümmet kestnud vaenujalal olekut, mainisin, et Ameerika delegatsiooni jaoks on Hiina mõistatuslik maa. Peaminister Zhou Enlai vastas: „Peagi näete, et ei ole mõistatuslik. Kui olete sellega tutvunud, siis see enam nii saladuslik ei tundu.” Siin on
Franz Babinger,
