Mundi üle, ca 1300); 4 Ezra 6:42; Dante Alighieri, The Divine Comedy, tlAllen Mandelbaum (London: Bantam, 1982), 342; ja Osip Mandelstam„Conversation About Dante” teoses The Poet’s Dante, toim Peter S. Hawkins ja Rachel Jacoff (New York: Farrar, Straus ja Giroux, 2001)67.
10
Richelieul endal oli „hall kardinal”, konfidentsiaalne nõuandja ja agenFrançois Leclerc du Tremblay, kelle riietus isa (père) Josephina kaputsiinide ordust pani teda nimetama Richelieu halliks kardinaliks, nimetus, mida seejärel on kasutatud hämarate kujude kohta, kes on mõjutanud diplomaatia ajalugu. Aldous Huxley, Grey Eminence: a Study in Religion and Politics (New York: Harper ja Brothers, 1941).
11
Vt nt Niccolò Machiavelli, The Art of War (1530), Discourses on the FirsTen Books of Titus Livy (1531), The Prince (1532; eesti keeles: Niccolò Machiavell, „Valitseja”. Quentin Skinner, „Machiavelli” (Tallinn: Vagabund, 2001)).
12
Joseph Strayer, Hans Gatzke ja E. Harris Harbison, The Mainstream of Civilization Since 1500 (New York: Harcourt Brace Jovanovich, 1971)420.
13
Richelieu, „Advis donné au roy sur le sujet de la bataille de Nordlingen” teoses The Thirty Years War: A Documentary History, toim ja tlk TryntjHelfferich (Indianapolis: Hackett, 2009), 151.
14
Peter H. Wilson, The Thirty Years War: Europe’s Tragedy (CambridgeMass.: Harvard University Press, 2009), 673.
15
Ibid., 676.
16
Instrumentum pacis Osnabrugensis (1648) ja Instrumentum pacis Monsteriensis (1648) teoses Helfferich, Thirty Years War, 255, 271.
17
Wilson, Thirty Years War, 672.
18
Need formaalsed sallivuse sätted laienesid ainult kolmele tunnustatud kristlikule konfessioonile: katoliiklusele, luterlusele ja kalvinismile.
19
Palmerstoni kõne alamkojas 1. märtsil 1848. aastal. Sama meelsust väljendas ka Oranje prints Willem III, kes võitles Prantsuse hegemoonia vastu terve põlvkonna (algul Hollandi asehaldurina ja seejärel kuInglismaa, Iirimaa ja Šotimaa kuningas William III), kui ta usaldas oma abilisele, et kui ta oleks elanud 1550. aastatel, mil Habsburgid olid muutumas domineerivaks, oleks ta olnud „sama palju prantslane, kui ta nüüd oli hispaanlane” (Habsburg) – ja hiljem Winston Churchill, vastates 1930. aastatel süüdistusele, et ta on Saksamaa vastu: „Kui asjaolud oleks vastupidised, võiks me samamoodi olla Saksamaa poolt ja Prantsusmaa vastu.”
20
Palmerston Clarendonile 20. juulil 1856, tsiteeritud Harold Temperley ja Lillian M. Penson, Foundations of British Foreign Policy from Pitt (1792) to Salisbury (1902) (Cambridge, UK: Cambridge UniversitPress, 1938), 88.
21
Kogemus, mis pani Hobbesi Leviathanit kirjutama, oli peamiselInglise kodusõda, mille mõju Inglismaale, kuigi füüsiliselt vähem laastav kui Kolmekümneaastase sõja mõju Mandri-Euroopas, oli ikka väga suur.
22
Thomas Hobbes, Leviathan (1651) (Indianapolis: Hackett, 1994), 233.
23
Oluline on meeles pidada, et sel ajal oli Kesk-Euroopas ainult üks suurriik: Austria ja selle võimupiirkonnad. Preisimaa oli alles teisejärguline riik Saksamaa idaservas. Saksamaa oli geograafiline mõiste, mitte riik. Kümned väikesed, mõned väga tillukesed riigid moodustasid võimumosaiigi.
24
Lucy Norton, toim, Saint-Simon at Versailles (London: Hamilton1958), 217–230.
25
Kuni halastamatu diplomaatia viis kolme järjestikuse Poola jagamiseni, oli Friedrichi territooriumi idaosa kolmest küljest ümbritsetud Poolaga ja ühest küljest Läänemerega.
26
Gerhard Ritter, Frederick the Great: A Historical Profile, tlk Peter Pare(Berkeley: University of California Press, 1968), 29–30.
27
Friedrich II, Oeuvres, 2, XXV (1775), nagu tsiteeritud Friedrich Meinecke, Machiavellism: The Doctrine of Raison d’État and Its Place in Modern History, tlk Douglas Scott (New Haven, Conn: Yale UniversitPress, 1957) (algselt avaldatud Saksamaal, 1925), 304.
28
„Mitte nii halb suure lahingu eelõhtu jaoks.” Friedrich II, nagu tsiteeritud Otto von Bismarck, Bismarck: The Man and the Statesman (NeYork: Harper & Brothers, 1899), 316; ja Otto von Bismarck, The Kaiser vs. Bismarck: Suppressed Letters by the Kaiser and New Chapters from the Autobiography of the Iron Chancellor (New York: Harper & Brothers1921), 144–145.
29
Nagu Alexander Pope 1734. aastal ütles: „Las lollid vaidlevad valitsemisvormide üle; / Mis on kõige paremini valitsetud, on parim.” AlexandePope, An Essay on Man (1734), epistle III, rida 303–304.
30
Nagu tsiteeritud G. P. Gooch, Frederick the Great (Berkeley: University of California Press, 1947), 4–5.
31
David A. Bell, The First Total War: Napoleon’s Europe and the Birth of Warfare as We Know It (Boston: Houghton Mifflin, 2007), 5.
32
Elavaid kirjeldusi selle sotsiaalse aspekti kohta vt Susan Mary AlsopThe Congress Dances: Vienna, 1814–1815 (New York: Harper & Row1984); Adam Zamoyski, Rites of Peace: The Fall of Napoleon and the Congress of Vienna (London: HarperPress, 2007).
33
Jean Le Rond d’Alembert, „Éléments de Philosophie” (1759), nagu tsiteeritud Ernst Cassirer, The Philosophy of the Enlightenment, tlFritz C. A. Koelln ja James P. Pettegrove (Princeton, N.J.: PrincetoUniversity Press, 1951), 3.
34
Denis Diderot, „The Encyclopedia” (1755) teoses Rameau’s Nephew and Other Works, tlk Jacques Barzun ja Ralph H. Bowen (Indianapolis: Hackett, 2001), 283.
35
Ibid., 296.
36
Montesquieu, Considérations sur les causes de la grandeur des Romains et de leur décadence (1734), nagu tsiteeritud Cassirer, The Philosophy of the Enlightenment, 213.
37
Immanuel Kant, „Idea for a Universal History with a Cosmopolitan Purpose” (1784) teoses Kant: Political Writings, toim H. S. Reis(Cambridge, U.K.: Cambridge University Press, 1991), 44. (ImmanueKant, „Idee üleüldisest ajaloost maailmakodanlikus sihis”, tlk AndreTool, Akadeemia, 1998, 3, 531.
Immanuel Kant, „Perpetual Peace: A Philosophical Sketch” (1795) Reiss, Kant, 96.
41
See tähendab riigid, kus on osalusvalitsuse vorm, mida valitseb õigusaktide süsteem, mida rakendatakse võrdselt kõigile kodanikele. „Igavest rahu” on sellest ajast kasutatud kaasaja „demokraatliku rahu teooria” nimel. Ometi eristab Kant oma essees vabariike, mida ta kirjeldab kui rahvaesinduslikke poliitilisi struktuure, kus „täitevvõim (valitsus) on eraldatud seadusandlikust võimust, ja demokraatiaid. „Demokraatia, selle sõna otseses mõttes,” väitis ta – see tähendab otsedemokraatia, nagu hilisantiikses Ateenas, kus kõik riigi asjad pandi massihääletusele – „on tingimata despotism.” Ibid., 101.
Mundi üle, 