sisestas nime Stein Åmli kähku otsingusse. See ei andnud muidugi midagi. Ta ei leidnud muud kui mitmesuguseid kivide, killustiku ja kruusa pakkumisi Åmli alevikus. Fiktiivne nimi.
Ta teadis, et kui ta läheb selle meiliga Øveraasi juurde, hakkavad toimetaja silmades keerlema dollarimärgid nagu Taani laeva ühekäelisel bandiidil. Neljas sõrm puudutas veel korra kustutamisklahvi klaviatuuri paremas ülemises nurgas, enne kui ta käe tagasi tõmbas. Ta peab ära kuulama, mida Ranveig sellest pasalaadungist arvab. Ta tõusis toolilt kühmus seljaga, mis ei kutsunud kedagi tema seltsi otsima ega juttu vestma. Ta tajus, et inimesed hoidsid eemale.
Ranveig Børve nägi Viljari silmades ronkmusta muret juba tükk aega enne, kui mees tema kõrval seisma jäi. Viljar oligi selline. Headel päevadel hoidis eemale ja halbadel päevadel hiilis ligi. Ükskord ostis Ranveig talle Stavangeri toidufestivalilt T-särgi kirjaga „Alati on midagi”. Viljar kandis seda sageli töö juures ning iroonia ei jõudnud talle ilmselt kohale.
Viljarisse polnud kerge hästi suhtuda, aga Ranveig suhtus. Ta oli mehest kümme aastat noorem. Viljar oli olnud tema juhendaja, kui ta toimetuses reporterina tööle asus. Siis tegi Viljar oma tööd hingega, säde silmis, ja oli meister looma uudiseid sellest, milles teised nägid vaid nupukese materjali. Nüüd oli olukord vastupidine.
Midagi oli juhtunud. Nelja aasta eest oli Viljar pärast pikemat haiguslehel viibimist naasnud iseenda kahvatu varjuna.
Keegi ei saanudki teada, mis oli islandlase sädeme kustutanud, aga meediamaja kuulujuttude veskid jahvatasid väsimatult.
Ranveig kleepis oma pika heleda tuka alla naeratuse ja pööras kontoritooli.
„Tere, Viljar. Kas said selle psühhiaatrialoo valmis, mille puudumise pärast Øveraas deliiriumis oli?”
Viljar potsatas naaberlatri toolile. Ta tõrjus küsimuse käeviipega eemale, pani kaasas oleva paberilehe Ranveigi lauale ja koputas sellele nimetissõrmega.
„Mis sa sellest arvad? See maandus mõne minuti eest minu postkasti.”
Ranveig sättis tuka nimetissõrme abil kõrva taha ja vedas lugedes pastakaga järge. Mitu korda katkestas ta lugemise ja heitis Viljarile küsiva pilgu, aga Viljar ei lasknud tal midagi öelda ja ta luges edasi.
„See on bullshit,” ütles Ranveig. „Mõni naljavend tahab, et me läheksime lolliks ja trükiksime sama rasvase pealkirja nagu TERRA loo puhul.”
Viljar näis kergendust tundvat, aga tema pilk oli endiselt pisut paaniline.
„Ega sa seda ometi tõsiselt ei võta, Viljar?”
„Ei, muidugi mitte, aga ma ei saa seda ju Øveraasi kätte anda. Ta läheb pöördesse ja keksib päev otsa ringi, riist kõva, kui ta seda meili näeb.”
Ranveig naeris valjusti ja kummardus Viljarile lähemale.
„Jaa, nagu tookord, kui Arsene Wenger käis siin Håvard Nordtveiti Arsenali meeskonda värbamas,” sosistas ta ja itsitas nagu kasvatamatu laps.
Viljar noogutas ja naeratas. Ta võttis paberilehe enda kätte ja vaatas Ranveigile küsivalt otsa.
„Tõsiselt … Mis ma sellega teen?”
Ranveig uuris oma pastakat, nagu oleks see põhjatu tarkuseallikas.
„Saada politseile ja unusta ära. Arvata võib, et ei juhtu midagi, ja kui juhtub, siis ongi see ju tegelikult politsei rida, eks ole?”
„Igatahes. Sul on õigus.”
Viljar kummardus ja kallistas teda põgusalt. See lõi Ranveigi pahviks ja ta vastas kallistusele kohmaka liigutusega.
„Tore. Jääb siis nii,” sõnas ta ja hajutas nendevahelise kohmetuse valvenaeratusega.
Ranveig ei tahtnud seda öelda, aga see meil oli nii mõneski mõttes imelik. Nad viibisid ju Haugesundis, mitte mõnes telesarja „Kurjuse kannul” kehvemas osas. Ta lootis, et tema kõhutunne petab ja Stein Åmli ei anna endast enam elumärki.
Requiem – Introitus
Ma vaatan talle silma. Tumerohelised. Säravad. Flirtiv säde, sest ta näeb, et see olen mina. Tema suunurkadesse joonistub väike jultunud naeratus. Kõhklemata vabastab ta mu viimastest üleriietest ja laseb neil langeda vanale seitsmekümnendate algusest pärinevale linoleumpõrandale. Põrand on selle vanamoodsa ja kehvas seisukorras korteriga igati kooskõlas. Ütleme nii, et Rita Lothe on voodis osavam kui sisekujunduse alal.
Samal ajal kui ta vilunud liigutustega meil riidehilpe seljast tõmbab, liigub mu pilk korteris ringi. Panen tähele detaile. Nurgadiivani kõrval vana kolletunud männipuust baarikapp, pudeleid täis. Kulunud musta nahktugitooli käetoel kõõlub sülearvuti. Ma ei tea veel, kas see on parooliga kaitstud. Otsin pilguga tema mobiiltelefoni. Kõik oleneb sellest, kas see ilmub öö jooksul välja. Naise hingamine on kiirenenud. Ta on kiimas. Lasen tal nööpide kallal kohmitseda ning uurin rõduust ja rõdu. Piisavalt suur, nendin ma, kui ta rahulolevalt ohkab ja mu riista huulte vahele haarab.
Kakskümmend minutit hiljem, kui me hinge tõmbame, on mul tugev peavalu. Masseerin vasaku kõrva tagust piirkonda ja taipan, et seda laadi pingutused teevad valu hullemaks. Mööda närvikanaleid kulgevad väikesed tuiked, justkui rütmilised tõuked, ja suus on imelik metallimaik.
Ma tean, mis mind ees ootab. Olen juba tükk aega teadnud. Glioblastoma multiforme … Kõlab kaunilt, eks? Peaaegu nagu mõni troopiline lill botaanikaleksikonist.
Mõni ehk väidabki, et surm on ilus. Vana-Kreekas kujutati Surma ette ilusa ja võluva noorukina ning hauakividel jäädvustati teda leebe ja hea kaitsejumalana, kellel oli käes allapoole pööratud tõrvik ja pärg. Mina võin kinnitada, et mingit ilu ei ole. Surm on üksildane, sünge ja julm. Mõnikord ka valus. Nagu minu puhul. Glioblastoma multiforme ehk pahaloomuline ajukasvaja ei sobi sulle, kui oled selline inimene, kes esimeste pohmelustunnuste ilmnemisel kolm paratsetamooli neelab.
Igal ärkvelolekutunnil nõuab ta mu vasaku kõrva taga paiknevast koldest häälekalt tähelepanu. Ma tean, et ta on seal, ja tean, mida ta teeb. Mul on veel aega. Mitu nädalat, võib-olla isegi kuud, kui saatus tahab.
Rita tuleb vannitoast. Puhtaks pestult ja üles mukitult. Milleks? Mu ninasõõrmeid riivab õrn jasmiinihõng. Ta istub minu kõrvale. Tõstab veiniklaasi ja joob ahnelt. Mina tühjendan oma klaasi lillepotti, kui ta toast väljas käib või kui ta tähelepanu on mujale suunatud.
Toon esikust oma koti. Avan selle ja võtan välja kaasatoodud pudeli punast veini. Rita sädistab diivanil rahulolevalt. Teen pudeli ise lahti. Panen selle tema klaasi kõrvale. Seal jõuab see vaevu hingata, enne kui tühjaks saab. Ise otsin ühe klaasi ja valan endale baarikapist konjakit. Renault Carte noir – VSOP. Tema maitsemeel on vist ammu surnud, mõtlen ma, lastes kuldpruunil vedelikul suus ringi käia. Sellel on imal ja surnud maik. Praegusel juhul nii sobiv.
Bensodiasepiine on väga mitmesuguseid ja mõned lahustuvad kergesti vees või muudes vedelikes. Puuduseks on see, et enamikul on mõru järelmaik, mida on raske varjata. Punaveinipudelis annavad neli unerohutabletti veinile pisut ebameeldiva järelmaitse. Kui inimene just ei ole juba nii palju joonud, et kõik läheb alla. Rita näost ei ole sugugi näha, et miski talle vastu hakkaks, ja ta joob nii nagu ikka. Võtab üha suuremaid lonkse, täidab üha sagedamini klaasi. Tunnen, kuidas mu kehas kandub laiali rahu. See ongi partituuri ainus ebakõla. See mõru järelmaik.
