laua juures ja hakkas oma kohale tagasi minema, kui tundis, et keegi haaras tal särgist kinni.
„Noh, kuidas Lohe elab?” küsis Henrik Thomsen mürgiselt, kui Ranveig end ümber pööras. Thomsen, kelle hüüdnimi oli Lihunik, oli mihkel välja nuhkima võimalusi inimeste alandamiseks. Nagu tavaliselt, oli ta istunud ühe reklaamiosakonnast toimetusse üle toodud lamba seltsis ja ajanud libedat juttu. Nüüd sirutas ta oma kahemeetrise kere välja ning nihkus Ranveigile ebameeldivalt lähedale, nii et too astus kähku sammu tagasi.
„Lohe?”
„Nojaa, tead küll … too islandlane. Pahur, ohtlik, ajab lõugade vahelt suitsu välja ja nii edasi.”
Thomsen vaatas jultunult irvitades ringi. Keegi ei teinud tema vaimukust märkamagi.
Ranveig mõõtis teda pilguga.
„Ah soo … Kas sa oled sellepärast hakanud kolleegidele hüüdnimesid panema, et sul endal on neid nii palju?”
Ranveig ei jäänud vastust ootama. Keeras kanna peal ringi ja marssis oma koha poole.
„Oled sina vast mossis täna,” hõikas Henrik. „Pahad päevad või?”
Ranveig peatus, pööras end ümber, näitas talle keskmist sõrme ja sisenes siis Juhtlõigu nime kandvasse koosolekuruumi, mis paiknes saarena avatud kontori keskel. Väike kapslitaoline ruum, mis mõjus põhja ja lõunasse avanevatest maast laeni akendest hoolimata klaustrofoobiliselt. Ruum oli spartalik ja moodsa sisustusega: õhuke kõrge plastlaud ja kipakad helerohelised baaripukid. See polnud mõeldud mõnusa äraolemise, vaid välkkiirete konstruktiivsete koosolekute jaoks, kust kõik igatsesid kibekähku minema saada.
Thomseni ja Ranveigi vaheline stseen polnud Viljaril kahe silma vahele jäänud. Ta kõkutas endamisi rahulolevalt naerda, aga tundis end rammetuna. Iga päev oli lõputu aeglaselt voolav ollus, mille sees ta pidi lakkamatult jalgadega summima, et pead pinnal hoida. Nii oli kogu aeg. Ei mingit vaheldust, ei mingit inspiratsiooni, ei mingeid ootamatuid kõrgpunkte.
Tema psühholoog Vigdis Nygård oleks talle päevapealt haiguslehe kirjutanud, aga Viljar ei lubanud. Töö oli ainus asi, mis teda jalul hoidis.
„Sa ei paista oma tööst sugugi rõõmu tundvat,” ütles psühholoog viimati, kui nad Haraldsgatal Cafe Espressos latet jõid. „Sa oled tuim, läbi põlenud, ja töökaaslased ei meeldi sulle. Ülemus ei ole sinu fänn ja su artiklid on nii kuivad ja igavad, et keegi ei viitsi neid enam lugeda. Oled sa ikka kindel, et see on sulle õige koht?”
Kui Vigdis oli kohvikust lahkunud, et minna mehe ja lastega laupäevaseid sisseoste tegema, jäi Viljar veel tunniks ajaks istuma ja akna taga jalakäijate tänaval mööduvat inimvoolu vahtima. Ta ei talunud niisugust kriitikat kuigi hästi. Samas teadis ta, et Vigdisel oli õigus.
Tööpäev kulges teosammul ning Viljar treis järjepanu headest lugudest väikesi tekstinuppe. Aknatagune vaade ei pakkunud endiselt mingit inspiratsiooni.
Eilne nutune vihm oli asendunud paksu räämas uduga. Viljar ajas end sirgu ja sundis end tekstiga tegelema. Mõni sekund hiljem tuli pääsemine. Toimetaja Johan Øveraas seisis keset avatud kontorit, telefon käes, ja žestikuleeris. Ta lõpetas kõne ja osutas Viljarile.
„Sa pead objektile minema, Gudmundsson. Me saime vihje.”
„Ahah, mis värk on?” Ta tundis kergendust, et pääseb käsilolevast nürist tööst.
„Mine kortermajade juurde. Politsei on juba seal. Üks naine olla ühest korterist alla kukkunud.”
Øveraas oli nüüd elevil. Tammuvad jalad panid lõdva peki värisema.
„Oh kurat, Øveraas. Sa ju tead, et ma ei kannata inimohvritega õnnetusi. Me rääkisime sellest arenguvestlusel. Sihukestest asjadest ma ei kirjuta.”
Ta heitis ülemusele väljakutsuva pilgu.
Toimetaja ei tammunud enam. Nüüd ajas ta jalad harki ja lasi registrid valla.
„Sa vead otsekohe oma kuramuse ülbe ja ennasttäis perse nende majade juurde. Sa kirjutad sellest, millest mina sul kirjutada käsin. See aeg, kui sa said siin majas oma tahtmist peale suruda, on ammu möödas. Sinu töökoht ripub õhus nagu sitt su persekarvades! Usu mind, Gudmundsson. Sa ei taha mulle praegu vastu hakata!”
Ta tasandas häält ja jätkas ähvardava alatooniga. „Ma juba igatsen võimalust sind lahti kangutada! Järgmisel juhatuse koosolekul on päevakorras ülearuste töötajate koondamine, et sa teaksid.”
Øveraas lajatas käega vastu ühe tühja latri seina ja röögatas vaheseinte tagant välja sirutuvatele uudishimulikele peadele:
„Tõmmake oma pead tagasi ja tehke tööd!”
Pead laskusid latritesse tagasi niisama kähku, kui olid ilmunud. Ainult Thomsen oli püsti tõusnud ja jälgis asjade käiku.
Viljar teadis, et ta ei ole Øveraasi silmis enam heas kirjas. Suhtumine oli vastastikune, aga ta polnud kunagi mõelnud, et see võib talle töökoha maksta. Ta tõmbas tooli seljatoel rippuva halli mantli selga, võttis märkmiku ja nutitelefoni ning hiilis longuspäi kontorist välja. Praegusel hetkel oli väljas udu sees parem olla.
Koridoris tuli talle vastu Henrik Thomsen.
„Kas Sauron karjus sinu peale?”
Thomseni lopsakate hülgevuntside alt paistis irve. See, et kultuuriajakirjanik võrdles toimetajat kurja valitsejaga „Sõrmuste isandast”, oli majas hästi teada. Viljar jäi järsult seisma, tõusis kikivarvule ja torkas pea pikale kolleegile nii näkku kui sai, ilma et oleks pidanud teda suudlema.
„Mine parem oma nurka tagasi ja löö pihku mõne sellise netilehe peale, mis alati haihtub nagu kastepiisk päikese käes, kui keegi su arvutist mööda läheb.”
Henrik Thomsen taganes. Ta laskis Viljari mööda, üritamata rohkem nalja visata.
Neli aastat varem …
Ådlandi palvemaja, Karmøy
Esmaspäev, 16. august 2010
Ådlandi palvemaja saali eesseina loosungil seisis sinisel taustal kuldtähtedega „AABRAHAM”. Jonas Ferkingstad vaatas oma isa poole, kes koguduse loosungit parajasti üles riputas. See pandi iganädalase palvetunni eel alati üles ja võeti pärast maha.
Koguduse nimi ei olnud juhuslik. Nad tahtsid tagasi algusse. Otsesidet Jumala enese ja inimese vahel. Liikmed tõotasid algsele kirjasõnale truuks jääda ja olid üksmeelselt seisukohal, et teised kogudused lasevad patusel maailmal ennast ilmalikustada. Jumalasõna kohandati välisilmale. Aga see poleks tohtinud nii olla.
Jonasel oli tahtmine seinal rippuva krutsifiksi peale sülitada, aga ta ei julgenud. Siis mitte, kui ruumis viibis isa. Ta tundis end vangina. Raamatud kadusid kodust. Alles jäi ainult piibel. Tema lapsepõlvekodus olid vaid lagedad seinad ning paar krutsifiksi ja reljeefi. Vanemad kadusid vaikusse.
Ta tuli jalgpallitrennist ära ja peitis kooliorkestri vormi kappi. Mitte et tal oleks keelatud osa võtta, vaid sellepärast, et see tõi endaga alati kaasa arutelusid. Vaikseid, rahulikke arutelusid, kus tema allajäämine oli ette teada. Sest mis võis olla olulisem ja üllam kui oma elu Issandale pühendamine? Isa rõhutas oma jutu iva iga kord meeldetuletusega, et ta ise töötas kohtuametnikuna ainult kolmveerandkoormusega,
