Teha nägu, nagu oleks temaga toimuv vaid ettekujutus. Teine reaalsus. Aga nüüd oli olukord teistsugune ja ta ei jaksanud ennast enam varjata. Tõde kippus päevavalgele.
Ta ootas rõõmuga nädalavahetust. Keskpartei oli tema pelgupaik. Seal võis ta kulutada aega millelegi muule kui väsimatule rändamisele läbi piibli vana testamendi tekstide. Nädala sees võis ta mitmel õhtul koosolekutel käia ja nädalavahetusel toimusid maakondliku organisatsiooni seminarid, kursused ja mitmesugused muud koosviibimised. Need olid tema väikesed vahetunnid. Ajakillukesed, mil ta sai olla täiel määral tema ise.
Aasta tagasi, samal sekundil, kui Jonas silmas kesknoorte koosolekuruumi ukselävel endast aasta vanemat Fredric Karjolit, raiuti tõde kivisse. Sügaval sisimas oli ta ennegi teadnud, et lood on nii. Aga ta oli alati arvanud, et Jumal halastab ja laseb tal leida õige tee. Tol hetkel oleks ta seal väikses ruumis otsekui kuulnud Jumala iroonilist naeru.
Jonas pühkis näolt veel korra vihma ja pisaraid. Halli tuulist maastikku vaadates mõtles ta juutide vanale ütlusele, mida isa oli palju kordi meelde tuletanud. Pikkamisi nagu rauk ajas ta end trepil püsti ja vaatas palvemaja otsaviilul rippuvat risti.
Vaat nii on lood, isa …
Inimene teeb plaane ja Jumal naerab.
Fjellvegen, Haugesund
Teisipäeva ennelõuna, 14. oktoober 2014
Viljar seisis politsei piirdelindi ääres, kuhu näis olevat kogunenud pool linna. Rahvasummas nägi ta Øystein Vindheimi, üht vähestest sõpradest, kes olid talle viimaste aastate probleemide järel alles jäänud. Pikk lodeva kehahoiaku, kanarinna ja Lahlumi prillidega mees. Nende sõprus oli üpris katkendlik ja kokkusaamiste vahele võisid jääda pikad vahed.
„Kas tead, mis juhtus?”
Øystein raputas vaevumärgatavalt pead, kohendas prille ja kummardus alla Viljari kõrva juurde.
„Kuigi ma töötan raamatukogus, ei tea ma päris kõike, eks ole.”
Øystein irvitas ja patsutas sõpra õlale. Viljar laskis nalja kõrvust mööda ja keskendus silme ees toimuvale. Ei tarvitsenud olla politseiuurija ega isegi mitte raamatukoguhoidja taipamaks, et keegi oli kõrge kortermaja rõdult alla kukkunud.
Kõhus hakkas keerama, kui ta nägi surnukeha kohale kummarduvaid valgetes kombinesoonides kriminaliste. Nii oli iga kord. See äratas ebameeldiva seose tolle teisipäevaga, mis muutis kõik. Jonase looga … See oli tema isiklik Black Tuesday, mõtles ta, vihjates tollele 1929. aasta päevale, kui Ameerika börs Wall Streetil kokku kukkus.
Viljar pani silmad kinni ja püüdis kõik aistingud eemale tõrjuda. Teadis, et Øveraas näeks ta läbi, kui ta pärast hommikust tüli nüüd äkki „haigestuks”. Pulss muutus pisut rahulikumaks. Klomp kurgus andis tasapisi järele. Valu, mis oli roiete alla tunginud, kui surnuraam mööda veeres, andis lõpuks järele. Øystein Vindheim patsutas teda seljale ja pöördus minekule. Head sõbrad ei vajanud mõistmiseks ega lohutamiseks sõnu. Nende sõprus avaldus tihti vaikimises.
Viljar kuulis, kuidas Hans Indbjo tagaplaanil oma telefoni vatras. Ta oli Raadio 102 otse-eetris nagu ikka.
Haugesundis juhtus täna hommikul traagiline õnnetus. Üks naine kukkus oma kõrgmajas asuva korteri rõdult alla. Nagu te enne muusikapausi kuulsite, viibib Raadio 102 sündmuskohal ja me kajastame seda sündmust otsereportaažiga Fjellvegenilt. Politsei on alustanud uurimistoiminguid ja me anname kohe lisateavet, kui on selgunud, mis juhtus.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
