kuuekümne kaheksa aastane, istus kola täis kirjutuslaual ja rüüpas hämaras kabinetis kohvi, tõepoolest linnapea moodi. Täiskasvanu. Justkui oleks vana võlts-iirlasest Bill korraga suureks saanud, kui Joshua tähele ei pannud. Tegelikult Joshuast ettegi jõudnud. „Mis mõttes muutusin tagasi?”
Bill laiutas käsi. „Noh, näiteks siis, kui nende Valhalla mässajatega läks asi kurjaks ja kõik trollid Pikkmaal läksid hüppesse, mäletad? Ja see nadikael Lobsang andis sulle ja mulle twaini ja käskis meil Sally Linsay üles otsida.”
„Issand, Bill, sellest on oma kolmkümmend aastat möödas.”
„Seda küll. Ja niipalju, kui mina mäletan, mõtlesime tookord Lobsangi ettepaneku üle ainult hommikuni, tõusime üles ja lasimegi jalga, tõmbasime Pikkmaa avarustesse. Ma ei mäleta, et sa oleksid tookord niimoodi pakkinud. Sokke kokku lugenud, kurask küll.”
Joshua vaatas ringi, vaatas kogu oma varustust, mis oli korralikult ridadesse ja virnadesse laotud. „Kõike tuleb õigesti teha, Bill. Peab olema kindel, et kõik on olemas, et kõik töötab. Ja siis tuleb kõik õigesti pakkida…”
„Täpselt seda ma mõtlengi. Niimoodi ei räägi Kurat Teab Kus linnapea Joshua, poja isa Joshua, poole kuramuse Pikkmaa kangelane Joshua Valienté. Niimoodi räägib Josh, see poiss, keda ma tundsin Kodus, kui me olime ühe-kahe-kolmeteistaastased. Siis panid sa oma detektorvastuvõtjaid ja mudeleid kokku täpselt samamoodi, nagu sa praegu pakid. Sa panid kõik valmis, parandasid kõik katkised osad…”
„Värvisin enne kokkupanekut.”
„Mida?”
„Agnes ütles kunagi nii. „Sina oled selline poiss, kes alati, alati värvib kõik osad enne kokkupanekut ära.””
„Noh, tal oli ju õigus.”
„Tavaliselt küll. Õigemini on ju siiamaani… Ja ta peaks tulema täna siia mind vaatama, kahtlemata selleks, et tal saaks jälle õigus olla. Aga mis sellest siis on, Bill?”
„Iga asja juures on vaja mingit tasakaalu. Kõike peab olema parajas koguses. Ja kui nüüd järgmise teema juurde minna, lugupeetud eesistuja, siis kas sa ei hakka juba liiga vanaks jääma, et uljast maadeavastajat mängides ringi joosta?”
„See pole sinu asi,” uratas Joshua.
Bill tõstis käed. „Õige. Ära pane pahaks.”
Uksele koputati.
Bill tõusis püsti. „Võib-olla tuligi kuri õde Mary Stigmata ise, täpselt õigel hetkel. Sa võid edasi pakkida. Sest noh, ega ma siin tööd ikka enne teha ei saa, kui sa läinud oled.”
„Bill, aitäh sulle…”
„Aga jäta üks asi meelde. Pane kusagile kõrgemasse kohta mingi märk, kas või soojendustekk kivi otsa, et sind üles leitaks, kui sa ennast ära oled tapnud.”
„Selge.”
Seekord koputati kõvemini.
„Juba tulen, juba tulen!”
Avanenud ukse taga ei seisnud aga mitte Agnes, vaid Joshua poeg. Bill Chambers laskis kähku jalga.
3
Daniel Rodney Valienté oli kolmekümne kaheksa aastane. Ta seisis ukseavas, pikem kui isa, tema jume oli sama kahvatu, kui oli olnud tema emal, kuid juuksed olid tumedad nagu Joshual. Tal oli seljas praktiline kapuutsiga kombinesoon ja rihmaga õlal väike nahkkott. Joshua kahtlustas, et see on ka kogu vara, mis Rodil kaasas on – võibolla lausa kogu vara, mis üldse talle kuulub.
Nüüd astus ta pika sammuga linnapea kabinetti, vaatas varustusehunnikuid kerge põlgusega, tegi Billi tooli kolast tühjaks ja võttis istet. Kõike seda sõnagi lausumata.
Joshua surus alla ohke. Kuid ta tundis vajadust oma särk poja karmi pilgu all kinni nööpida. Siis võttis ta laualt Billi pooltühja kohvikruusi ja läks kööginurka. „No nii,” ütles ta.
„Nii jah.”
„Kas sa kohvi tahad? Kannus on veel natuke.”
Rod – nagu ta nüüd nõudis, et teda kutsutaks – raputas pead. „Mul õnnestus kofeiinisõltuvusest juba aastaid tagasi lahti saada. Üks iha vähem, mida on Kõrg-Megerites raske rahuldada.”
„Vett siis? Linna vesi on jälle puhas, juba…”
„Pole vaja.”
Joshua noogutas, pani kruusid ära ja istus taburetile, millelt pidi enne ronimisnagade komplekti eest võtma. „Mul on hea meel, et sa tulid.”
„Miks?”
Joshua ohkas. „Muidugi sellepärast, et pärast sinu ema surma oleme teineteisel ainsad, sina ja mina.”
Rodi nägu oli tuim. „Ma pole „sinul”, isa. Ja sina pole „minul”.”
„Rod…”
„Ja miks sa jälle metsikule Pikkmaale kaod? Täpselt nagu sa tegid kogu minu lapsepõlve, iga natukese aja tagant. Ja siis, kui sinu abielu emaga lõhki läks. Ühest sõnumist outernetis „Tere, ma läksin jälle” on tõesti vähe, isa. Pealegi, pagan võtku, kas sa pole selliste trikkide jaoks juba liiga vana?”
„Tead, Rod – Daniel –, mul on tunne, et sa oled mind terve mu elu hukka mõistnud. Võib-olla süüdistavad kõik lapsed oma vanemaid…”
Rod katkestas tema jutu. „Ma tulin ainult sinu testamendist rääkima.”
„Olgu. See on notari juures korralikult tunnistajate juuresolekul kinnitatud, nii siin Kurat Teab Kus kui ka Egiidi esinduses Madison Lääs Viiel.”
„Paps, mind ei huvita see juriidiline värk. Ja ma ei taha sinult midagi. Ma tahan lihtsalt olla kindel, et mul on kõik selge, enne kui sa kaod, murrad kusagil metsas oma kaela ja ma ei näe sind enam kunagi.”
„Olgu. Noh, põhilist asjakorraldust sa tead. Kui mõned kingitused välja arvata, näiteks Kodule Madisonis, jätsin ma kõik sinu tädile Katiele Restardis või tema elusolevatele järglastele. Nii lihtne see ongi…”
Katie oli Heleni vanem õde. Kõigest umbes kümme aastat pärast Sammupäeva rändasid õed Greenid koos vanematega jalgsi Pikkmaale ning asutasid koos teistega Viljavööks nimetatud viljakate maailmade riba servale uue kogukonna, Restardi. Helen lahkus Restardist, kui Joshuaga tuttavaks sai, kuid Katie jäi sinna, abiellus, kasvatas üles kaks tervet tütart – ja hiljem ka tütretütred.
Kuid sellel lool oli ka varjatud tumedam pool. Greeni-tüdrukutel oli vend, Rodney, kes oli foobik, nagu neid kutsuma hakati – ta oli juba sünnilt võimetu astuma. Kui muu pere Pikkmaale suundus, jäi Rodney tädi juurde maha. Ja lõpuks võttis Rodney osa Madisoni hävitamisest seljakoti-tuumapommiga ning veetis oma ülejäänud elupäevad vangis. Kui Joshua poeg Daniel Rodney kuulis perekonna kogu lugu, loobus ta oma lapsepõlvenimest, „Danist”, ja võttis endale elust räsitud onu nime. See oli ainult üks pinge põhjustajatest isa ja poja vahel.
Nüüd ütles Joshua: „Sinu poolel ju ei ole kedagi, kellele ma saaksin midagi jätta, eks ole?”
Rod ohkas. „Selle nimi on kärgabielu,
