või mis iganes, siin ei saa vanu nimetusi enam tegelikult kasutada. Selline korraldus on paindlik, kuid stabiilne ja see sobib minusugustele Pikkmaa-ränduritele väga hästi. Sellest ajast, kui esimene paar sellele aluse pani, on möödas juba kakskümmend aastat.”
„See on kammijate segane jamps, vaat mis. Ja Egiidi seadused seda ei tunnista. Kui jutt on kinnisvara pärimisest…”
„Meil pole mingit mainimisväärset kinnisvara, paps. Selles asja mõte nagu ongi.”
„Paistab, et sa oled teinud teadliku valiku ise mitte last saada.”
„Ja osaleda selles vastikus astujate massilise aretamise eksperimendis?”
„See ei pea ju nii käima…”
„Sina ise olid ka planeeritud suhte tulemus, paps. Ja vaata, kui hästi kõik välja kukkus. Sinu ema suri sünnitusel, isa oli alaealiste ärakasutaja ja paadialune. Sajanditevanune vandenõu sündinud astujate valikuliseks aretamiseks! Sellised asjad ei kao jälgi jätmata. Ja vaata, mis see inimkonnale kaasa tõi, kui palju Sammupäev segi paiskas.”
„Me ei istuks siin sinuga, kui seda poleks olnud, Rod. Pealegi… minule ei tehtud mingit ettepanekut. Niisiis tundub, et minu põlvkonna ajal fond ei töötanud. Sinu emal ja tema perel pole aga sellega kindlasti midagi pistmist. Sinu onu oli ju täielik foobik.”
„Jama! Geene võib kanda ka see, kelles endas need välja ei löö. Või mis iganes. Olgu see hea või halb, igatahes lõpeb vähemalt see Valientéde suguvõsaliin minuga, ja lõpevad ka meie rikutud geenid.”
„Olgu,” nähvas Joshua. Ta vaatas oma poega linnapea toolil – Rod oli kange, ei tundnud end kaugeltki mitte vabalt, jäi mulje, nagu võiks ta kohe-kohe jalga lasta. „Teie, pagana noored, arvate, et olete kõige targemad.”
Rod tõusis. „Me oleme siin vist lõpetanud, või kuidas sulle tundub? Aa, näe, ma tõin sulle kingituse. Sofia mõte.”
Ta ulatas isale kitsa karbi. Karbis olid kerged päikeseprillid. Joshua vaatas läbi nende ja kissitas silmi. „Need on optilised.”
„Jah. Sinu number. Ema paberitest leidsin.”
„Mul pole mingeid prille vaja…”
„Muidugi on. Oh, ise tead, kas paned ette või ei. Näeme siis, paps.”
Ja ta läks välja. Joshua lihtsalt seisis teadmata aja, prillid käes, ümberringi korralikult valmis seatud rännutarbed.
Siis koputati jälle uksele.
Õde Agnes.
4
Agnes, praktilise meelega nagu ikka, asus Joshua kotti pakkima. „Ma mäletan, kuidas ma sind selliste asjadega aitasin, kui sa väike olid. Nojah, õieti näitasid sina mulle, kuidas kõik tuleb teha. Varupüksid koti põhja, pehmed asjad nii, et need jääksid vastu selga, noad, püstolid ja teised asjad, mis võivad elu päästa, kõige peale.” Agnes võttis vastu Joshua pakutud teekruusi, kuid krimpsutas nägu, kui nägi kruuside puhtust, õigemini küll selle puudumist. „Billy Chambers oli alati üks räpakas laps.”
„Sa ei tulnud ju nii kaugele ainult selleks, et mind näha?”
Agnes turtsatas. „Ära endast nii palju ka arva. Ma käisin meie vanade New Springfieldi sõprade juures. Kas mäletad Nikos Irwinit, kes hõbepõrnikad leidis? Nüüd on tal juba endal lapsed.”
Agnese seelik, pluus ja nööpidega kampsun olid puhtad ja korralikult triigitud, nunnalinikut õde Agnes enam ei kandnud pärast seda, kui oli tulnud tagasi New Springfieldist, kus ta koos Lobsangi ühe kehastusega kodu oli loonud. Tema nägu oli Joshua meelest tõeline õde Agnese nägu. Kuid see oli kõhedusttekitaval moel nii palju noorem kui viimasel korral, kui Joshua nägi päris Agnest – tema surivoodil tervelt kolmkümmend viis aastat tagasi.
„Tead, Agnes, ma olen juba kuuskümmend seitse, varsti kuuskümmend kaheksa. Ühekorraga oled sa minust noorem.”
„Mhh. Sa pole nii vana, et ma ei tohiks sulle öelda, et on tobedus sinu eas üksinda metsikusse loodusesse minna. Ära pärast minu juurde hädaldama tule.”
„Sa oled täna hommikul juba kolmas, kes mulle seda ütleb.”
„Kas nende kolme hulgas oli ka sinu südametunnistus?”
„Ha-ha.”
Agnes jättis sokkide voltimise ja puudutas Joshua kätt – lihast ja luust paremat kätt, mitte vasakut, proteesi. Joshua nägi, et Agnese nahk on peaaegu sama maksaplekiline kui tema oma. „Sul on meie juures alati koht. Kodus. Ma hüppan sealt ise ka vahel läbi, vaatama, et noor õde John rajalt liiga kaugele ei eksiks.”
Noor õde John oli ligikaudu Joshua vanune, ta oli Kodu juhtinud juba mitukümmend aastat. „Kindlasti on õde John tänulik,” märkis Joshua kuivalt.
„Ja ta rääkis mulle sellest poisist, kellega neil palju muret on, Jan… mis ta nimi ongi?”
„Vist Jan Roderick. Ma olen teda näinud.”
„Jah. Kuidas ta ahmib endasse vanu raamatuid ja filme, mis sa Kodule kinkisid, nagu Chicago gangster, kes kräkki ninna tõmbab.”
„Agnes!”
„Ah, ole kuss. Tema on täpselt sama keeruline poiss, kui sina kunagi olid. Ja ma olen kindel, et talle teeks head, kui te sagedamini kokku saaksite. Üks asi, milles Kodu arusaadavatel põhjustel just ei sära, on heade meessoost eeskujude pakkumine.”
„Ma ei tea, kas mina olen kunagi midagi sellist olnud… Tead, Agnes, ma olen pärast Heleni surma, kolm viimast aastat, sihitult ringi triivinud. Mul on vaja paus teha. Ma ei jää väga kauaks ära. Kodu ei kao selle ajaga kuhugi…”
„Mina võib-olla kaon.”
Agnes ütles seda nii otse, et Joshua jahmus. „Agnes, sul on kunstlik keha, sinu mõistus on laaditud Black Corporationi geeli sisse – sa võid elada nii kaua, kuni päike kustub…”
„Kes tahaks nii kaua ilmas passida, et seda näha?” Agnes puudutas õhukest paberjat nahka oma põsel. „Millalgi peab tulema lõpp, Joshua. Seda õpetas mulle Shi-mi, kes otsustas, et lõppkokkuvõttes tahtis ta olla lihtsalt kass. Mina tahtsin olla ema Benile ja – noh, kui see oligi kõik, mida ma tahtsin, siis olen ma valmis oma koorma õlgadelt heitma. Minu kasupoeg on juba üheksateist.”
„Tõesti?”
„Nii see on. Aeg voolab märkamatult. Ja ma ei tea, kui kaua mul õnnestub kogu seda vananemisevärki usutavalt teeselda. Lisaks on veel viisakuse küsimus. Ma olen ise kõrge vanuse läbi teinud, aga kes ma olen, et elada mingi mannekeeni sees, matkida kogu seda valu ja vaeva ainult iseenda edevuse pärast? Kui ma tean, et võiksin sellele iga kell ühe klõpsuga lõpu teha. Kui ma võiksin isegi jälle nooreks saada, kui ainult tahaksin. Ei, ma arvan, et minu aeg peaks tulema pigem varem kui hiljem. Nii on õige.”
„Hmm. Ja Ben?”
„Ben teab. Ta sai aru, mis me oleme, mina ja George, juba siis, kui oli üheksa-aastane. Ta lepib sellega.”
„Mis tal muud üle jääb?”
„Mis meil kellelgi
