style="font-size:15px;"> „Ma usun sind juba. Nonoh. Kes oleks arvanud? Esimese kontakti võõrliikidega teevad meie omad. Juhuu!”
Nad lõid patsu, õde John söandas poissi isegi emmata ning kõdistas teda natuke, et teda naerma ajada – tavaliselt ei meeldinud poisile füüsiline kontakt.
Siis istusid nad jälle rahulikult ja vaatasid igivana filmi.
Õde John lausus ettevaatlikult: „Õde Coleen ütleb, et sa küsid selle kohta, miks inimesed tegelikult teistel planeetidel pole käinud.”
„Vabandust,” ütles poiss masinlikult.
Kogu oma ettevaatusest hoolimata oli õde John ikkagi tooniga mööda pannud – liiga paljud lapsed Kodus olid ülitundlikud kriitika suhtes ja karistuse suhtes, mis kriitikale tavaliselt järgnes, enne kui nad siia tulid. „Ei. Ära palu vabandust. Kõik on korras. Me lihtsalt räägime. Aga sa ju tead, et ameeriklased käisid Kuul.”
„Muidugi. See oli sada aastat tagasi. Aga pärast pole käidud.”
„Ilmselt Pikkmaa tõttu. Miks peaks minema Kuule, kui on nii palju maailmu, kuhu võid lihtsalt astuda.”
„Aga need on kõik igavad. Need on kõik täpselt samasugused kui Madison, ainult ilma inimeste ja muu selliseta.”
„Saan aru. Aga Pikkmaal on palju maailmu, siin pole skafandrit vaja, õhku saab hingata…” Õde Johnile meenus, et nooremana oli Joshua öelnud midagi sarnast: „Kõrg-Megerites olen ma tegelikult astronaut, kes ei lahku planeedi pinnalt – see pole küll nii glamuurne kui vanade astronautide retked, aga sellel on see eelis, et sa võid vahel kakapeatuse teha…” Õde John surus alla muige.
„Kas Pikkmaa on suurem kui Rõngasplaneet?”
Õde John pidi heitma pilgu raamatu kaanele, et saada mingit aimu, mis Rõngasplaneet on – tohutu ehitis kosmoses. „Noh, kui suur see Rõngasplaneet on?”
„Kolme miljoni Maa suurune,” vastas Jan otsekohe.
„Oh, sellest on Pikkmaa palju suurem.”
„Tõesti?” Poisi silmad läksid suureks. „Lahe!”
Hiljem, kui algasid õõvastavad sündmused, meenutas õde John tihti selliseid jutuajamisi. Oli kummaline, et Jan Roderick valmistas ta järgnevaks justkui ette.
Seadis ta valmis Kutsele vastama.
Jan Roderickil oli nimelt õigus. See poiss, kelle kinnismõtteks olid intelligentsed võõrliigid, matemaatilised mõistatused ja seaduspärade otsimine, hakkas tasapisi märkama, et maailmas on midagi uut – midagi uut ja tõelist. Seaduspära, mis polnud peidus numbrites ega taevast sosistatud raadiosignaalides, vaid juttudes, mida inimesed üksteisele rääkisid. Juttudes, mis levisid kohalikes võrgustikes Madalatel Maadel, telegraafi- ja telefonivõrkudes ning mikro-sidesatelliitide vahendusel enamarenenud uusasunikemaailmades ja ka kaugemal outernetis – algelisel tehnoloogial põhinevas isekorralduslikus sidesüsteemis, mis ulatus Pikkmaal üle miljoni maailma – ja mis levisid, kui muud võimalust ei olnud, ka suust suhu tühjadele planeetidele puistatud lõkete ümber, kus rändurid said kokku ja ajasid juttu.
Ja – juhuslik kokkusattumus Joshua ja Agnese jutuajamisega enne Joshua lahkumist, kui Agnesele meenus üle tüki aja jälle tema kunagine sõber Monica Jansson – üks selline lugu rääkis just Janssoni kummalisest kohtumisest palju aastaid tagasi…
6
Mis tahes polnud inimkonna ettemääratud saatuseks Pikkmaa lõpututel maastikel – ja 2029. aastal, kõigest neliteist aastat pärast Sammupäeva, oli sellest saadud ainult esimest ähmast aimu –, täitsid Null-Maal, Madisonis ja selle koopiates Madisoni politsei tollal neljakümne kolme aastase leitnandi Monica Janssoni töögraafikut aina enam pinged astujate ja mitteastujate vahel.
Pinged ja selle ohvrid.
Stuart Mann oli füüsikateoreetik, mitte doktor ega psühholoog. Monica Jansson sai temaga tuttavaks ühel paljudest teaduskonverentsidest, kus ta käis, kui üritas Pikkmaa fenomenist aru saada. Mann tundus olevat üks inimlikumatest osalejatest – tal oli naljasoont, suurem osa tema kõnest oli arusaadav ning sallimatut ülbust, mida nii paljud teadlased ilmutavad, tundus tal olevat üsna vähe. Nüüd, kui ta rääkis Lõhestunud Naisega vaikselt puhkemajakeses, mille naise pere oli sellesse Maple Bluffi koopiasse ehitanud – nad olid Maal Lääs number 31, üsna kauges maailmas, kuid selle kogukond oli ikkagi Null-Madisoniga seotud –, tundus Janssonile, et Mann oskab haigevoodi ääres paremini käituda kui enamik arste, kellega ta oli kokku puutunud. Sellepärast oligi Jansson just tema poole pöördunud.
Mann istus diivanil patsiendi kõrval ja naeratas, kuigi oli selge, et naine ei näe teda. Mann oli umbes viiekümnene, hallide juustega ja kehakas, tal oli seljas tviidpintsak ja ees erkpunane kikilips – tema ainus järeleandmine edevusele. Patsiendil oli seljas hommikumantel. „Rääkige, mida te näete,” ütles Mann lihtsalt.
Lõhestunud Naine pööras pea tema poole. Janssoni kogemuste kohaselt ei meenutanud tema silmad pimeda inimese silmi. Naise pilk võbises, liikus, fokuseerus. Midagi ta nägi. Ta ei näinud lihtsalt Stu Manni. Naine näppis vasktraadist võru oma randme ümber. Naise nimi oli Bettany Diamond.
„Puud,” ütles ta. „Ma näen puid. Päike paistab. See tähendab, ma tunnen päikese soojust, aga… Lapsed mängivad. Harry ronib alla meie ehitatud onnist puu otsas. Amelia jookseb minu poole…” Naine võpatas ja Jansson kujutas ette, kuidas tüdruk sealt, kust Bettany kõrvalmaailma näeb, läbi jookseb. Bettany üks näopool oli üksainus armidesegadik, see oli mälestus peksmisest, mis talle haiglas osaks oli saanud, ja selle tulemusel oli ka tema kõne moonutatud. „Harry võtab oma sammuri. Tal on oksekott kaasas. Me laseme lastel alati oksekoti kaasa võtta, kui nad astuvad.”
Mann küsis leebelt: „Kas Harry astub siia?”
„Jah, muidugi. Nad ei tohi minna üksinda kõrvalmaailmadesse kaugemale kui ühe sammu.”
„Kas sa oskad öelda, kus ta on? Kuhu ta astub?”
Naine näitas käega elutoa keskele, vaiba poole. „Me panime kõrvalmaailmadesse lindid. Maja piirjooned. See ei tee midagi, kui nad üritavad seina sisse astuda. Siis lükatakse nad lihtsalt eemale, aga see häirib.”
Ja õhupahvakuga ilmuski tuppa Harry, kriim ja higine kuueaastane poiss, kes astus otse metsast vaibale. Täpselt sellesse kohta, kuhu Bettany osutas.
Bettany oli Maa Lääs 31-l näinud, kus poiss Maa Lääs 32-l seisab.
Harry väike nägu tõmbus krimpsu ja ta tõstis oksekoti suu juurde, kuid ei oksendanud. Ema sirutas teda nägemata käed tema poole. „Tubli poiss. Vapper poiss. Tule nüüd siia…”
Mann ja Jansson läksid kööki.
Bettany mees tegi neile kannutäie kohvi. Mehel oli valge särk seljas ja lips ees, jalas korralikult triigitud püksid ja mustad nahkkingad – ta oli töölt koju tulnud, kui Bettany haiglast välja lasti, et lapsed naise õe juurest ära tuua ja pere saaks jälle kokku puhkemajas, mis pakkus pelgupaika Nullil praegu valitseva astujatevastase hulluse eest. Kui mees oli Janssonile ja Mannile kohvi valanud, jättis ta nad omaette.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст
