vajalikud sotsiaalsed garantiid (tervisekindlustus jne). Kultuuriline taust on Eesti omaga üsna sarnane ja meid seob ühine ajalugu, kohanemisega ei tohiks probleeme olla. Keeleline baas on meil samuti olemas. Oleme Sveniga koolis natuke saksa keelt õppinud ja saame algtasemel suhtlemisega hakkama. Lisaks on inglise keel, millest võib samuti abi olla.
Saksamaa on suur ja võimas riik, mille rolli ei saa praeguses Euroopas kindlasti alahinnata. Asub ta otse Euroopa tsentrumis – erinevalt Eestist, mis jääb Euroopa mõistes alati perifeeriaks. Uurime nüüd juba hoolikamalt Saksamaa kaarti – mis linnad seal on ja milline on ümbritsev loodus. Äkitselt paneb Sven sõrme Müncheni juurde ja lausub: „Me võiksime kuhugi siia minna. Münchenis on palju rahvusvahelisi ettevõtteid ja insenerina leiab kusagil kindlasti tööd. Samuti on lähedal ilus loodus ja Alpid.“ Baierimaast ei tea me veel suurt midagi. Oleme vaid kuulnud, et Lõuna-Saksamaa on Põhja-Saksamaast üsna erinev, nii kliima, inimeste kui muu poolest. Esimesena meenub varateismelisena kinos nähtud kultusfilm „Helisev muusika“ – koos kauni muusika ja võrratute loodusvaadetega Alpi mägedest, mille lähedal see filmitud on. Eriti sügava mulje jätsid mulle sealne loodus ja mäed. Soovisin, et võiksin kunagi sinna minna ja neid paiku näha. Seal elamisest ei osanud ma toona unistadagi.
Eesti geograafiline asukoht ja ajalugu on juba sellised, et siit on läbi käinud ning siin segunenud paljud rahvad ja rahvused. Kõige rohkem on meid mõjutanud Saksa kultuuriruum. Just sakslased ehitasid Eestis esimesed linnad, tõid kaasa põllu-, majanduse ja kirjakultuuri. Saksa kaupmehed ja käsitöölised on andnud olulise panuse Tallinnale iseloomuliku näo kujunemisel. Saksa pagaritelt on tulnud meie lauale leivad, saiad, kringel ja stritsel. Saksa mõisnike kaudu levisid uued põllukultuurid, sealhulgas kartul, tomat, kurk, kõrvits, redis, rabarber, petersell… Samuti suur osa viljapuid ja ilutaimi. Saksa mungad ja vaimulikud olid esimesed, kes tutvustasid Balti mere äärsetele rahvastele ristiusku ning püstitasid sinna kirikud. Varasemad territoriaalsed üksused (maakonnad, kihelkonnad, linnusepiirkonnad jt) asendusid 13. sajandil ristisõdijate riikidega, millest tugevaimaks kujunes Liivi ordu oma. Eesti oli tihedalt seotud Saksa kultuuriruumiga: linnad kuulusid Hansa Liitu ning nii linna- kui ka maaeliidi keel oli alamsaksa keel. Eesti keel jäi lihtrahva keeleks, mida kõneldi enamasti maal. Tartu ülikoolis, mis on olnud Eesti haritlaskonna taimelava läbi mitme sajandi, on paljud teadlased ja õppejõud olnud saksa päritolu. Kuni 19. sajandi lõpuni oli seal õppekeeleks saksa keel. Samuti võeti riikluse mudel üle Saksamaalt.
Mõeldes Saksamaale, rändan mõtetes tagasi varasesse lapsepõlve. Meenuvad ilusad väikeste nukulinnadega ja toredate muinasjutulossidega piltpostkaardid, mida vanatädi Hulda meile reisilt saatis. Noore naisena sõja ajal Inglismaale põgenenud, abiellus ta kohaliku mehega ja jäi Walesi terveks eluks. Lapsi neil polnud. Selle asemel reisisid nad palju maailmas ringi ning saatsid alati postkaarte. Lapsena meeldis mulle väga neid kaarte uurida. 1980ndatel näis maailm nii kauge ja kättesaamatuna – vaid vähesed väljavalitud said võimaluse lääne poole reisida. Seda põnevam ja ahvatlevam tundus kõik meile, lastele. 1990ndate alguses olid poed üsna tühjad. Mõnikord tuli tundide viisi sabas seista, et vajalikud toidukaubad kätte saada. Seal „teisel pool“ valitses aga näiline küllus tohutu suurte kaubamajade, neoontulede, kutsuvate reklaamide, värvikirevate kaupade ja pakenditega. Välismaalt toodud kommi- ja nätsupaberid hoidsin alati hoolikalt alles ning vahetasin neid sõpradegagi.
Nõukogude Liidu lagunemise järel siplesid paljud vast taasiseseisvunud riigid suurtes majandusraskustes. Jõukamatest lääneriikidest saadeti abipakke. Ükskord jagati meiegi koolis paljulapselistele peredele pakke. Selles olid põhiliselt toiduained: makaronid, jahu, suhkur, konservid jne. Asjade alt leid-sime väikese kirja nende saatjalt, kelleks osutus ühe väikese maakooli õpetaja Saksamaalt. Kirjutasime emaga algelises inglise keeles vastu ja tänasime paki eest. Sellest arenes aastatepikkune kirjavahetus minu ja saksa õpetajanna vahel. Saksa sõbrad saatsid meile veel palju aastaid selliseid pakikesi (kuigi eestlaslikult tagasihoidlikult palusime neil endile mitte liialt tüli teha…). See oli mu esimene kokkupuude sakslaste ja „välismaa toiduga“ – huvitav oli proovida Saksa leivakesi, juustu, maiustusi jne. Vanematele oli alati kaasa pandud pakk kohvi, lastele mõnikord ka riideesemeid. Hiljem kontakt kahjuks katkes, kuid praeguseni on seda kunagist sõprust meenutades hinges soe tunne. Olen tänulik sellele suure südamega saksa naisele, kes oli mu esimene side selle maa ja rahvaga.
Saksamaa pinnal viibisin esimest korda 1995. aastal, mil osalesin lauljana noorte rahvamuusikaansambli Kurekell kontsertturneel. Reisi sihiks oli osavõtt rahvusvahelisest muusikafestivalist Inglismaal Yorki lähedal, kuid sõitsime sinna bussiga. Ühe päeva veetsime teel Saksamaal Lübeckis. Esinesime sealses kirikus ning vastutasuks saime ööbida kogudusemajas. Meelde jäi ilus vanalinn, palju lilli ja kuulus Lübecki martsipan, mida kojugi kaasa tõin.
Olin algkooliõpilane Tallinna 55. keskkoolis, kui meid ühel kevadel kooliekskursiooniga Kalevi-Liivale viidi. Seal kuulsin esimest korda sõjast, venelastest ja sakslastest. Mäletan, kuidas meile räägiti toimunud õudustest. Mul jäi meelde vaid see, et sakslased olid fašistid ja kõige kurja kehastajad ning venelased meie rahva päästjad… See oli õppetund poliitiliselt korrektsest mõtlemisest nõukogude ajal. Hiljem sain muidugi aru, et kõik ei ole päris nii, nagu paistab. Ajalugu kirjutavad paraku sõja võitjad, mitte kaotajad…
Teise maailmasõja ajal olid paljud eesti soost mehed Saksa sõjaväes. Nii ka minu isapoolne vanaisa Ilmar ja Sveni vanaisa Evald, kes võeti sinna otse koolipingist. Need noored mehed võitlesid oma maa ja vabaduse eest. Mõlemad on nüüdseks juba teise ilma läinud, kuid ei mäleta, et nad oleksid öelnud ühtegi halba sõna sakslaste või Saksa sõjaväe kohta. Pigem avaldas muljet sealne kord ja distsipliin. Süüa sai korralikult ja suhted meeste vahel olid head. Õnneks ei pidanud nad lahingutegevuses väga pikalt olema. Vanaisa Evald sai nakkusliku kõhutõve, mis ta haiglasse viis ja ilmselt ka elu päästis. Vanaisa Ilmar võitles koos teiste meestega Sinimägedel, kuid kui mõisteti, et vastase ülekaal on liiga suur, põgenes metsa ja pidi ennast palju aastaid võimude eest varjama… Muidu oleks ees oodanud kindel tee Siberi vangilaagrisse, nii nagu juhtus teiste sugulastega.
Minu abikaasa perel on side Saksamaaga juba varasemast ajast. Tema esivanemate hulgas on olnud baltisakslasi, üks esiisadest oli saksa pangaametnik, kes sündis ja elas terve elu Tartus. Nende pere kodune keel oli saksa keel. Seetõttu ei maksa imestada, kui ta sakslastega mingil määral hingesugulust tunneb.
Ka Sveni isa on reisinud maailmas palju ringi ja töötanud aastaid välismaal, sealhulgas Saksamaal. Aastatel 2002–2005 töötas ta tarkvaraarendajana Dresdenis, mis asub umbes kahetunnise autosõidu kaugusel Berliinist ja on üks kaunimaid linnu Ida-Saksamaal. Sõja ajal sai Dresden palju kannatada. Sinna olid varjule läinud sõjapõgenikud, põhiliselt naised ja lapsed. Inglise pommitajad tegid kogu linna maatasa. Nüüdseks on Dresden suures osas taastatud.
Käisime Sveni isal enne laste sündi paaril korral külas. Nendel reisidel jättis Saksamaa meile väga hea mulje: ilusad hoolitsetud majad, palju lilli, puhtad tänavad, sõbralikud ja viisakad inimesed. Autojuhid peatuvad juba enne, kui ülekäiguraja juurde jõuad, ning vastutulijad naeratavad ka võõrastele. Pole liigset lärmi ega korralagedust. Ühistransport toimib nagu kellavärk ja kõik näib justkui paigas olevat. Igaüks teab oma kohta, niisama looderdamist ei näe kusagil. Sakslaste korraarmastus ja täpsus meeldib eriti mu abikaasale. „Alles ist in Ordnung“ (kõik on korras) on lause, mis hellitab sakslase kõrva kõige enam ja paneb südame rõõmsalt põksuma. Saksamaa sobib lausa suurepäraselt kõikidele pedantidele ja täiuseihalejatele (kuigi öeldakse, et täiuseihalejad leiavad sealgi vigu…).
Selliseid killukesi kokku kogudes hakkab mulle mõte – minna perega mõneks ajaks Saksamaale – üha rohkem meeldima. Tõesti, soovin võtta puhkust tööst ning pühenduda vahepeal perele ja lastele. Samuti soovin näha uusi paiku ja inimesi. Saksamaa on suur ja huvitav
