pääseda, kuid tulutult. Kõik sinna viivad teed lõppesid kusagil tupiktänavas, nii et randa pääseda ei õnnestunudki. Rõõmustasime kõik, kui lõpuks üle piiri Saksamaale jõudsime ning jälle puid ja maju nägime.
Peatume esmalt ühe viielapselise pere juures. Neist võiks lausa omaette raamatu kirjutada. Julia ja Christian on 30. eluaastates paar: üks pärit Hamburgist ja teine Berliinist. Peale esimese lapse sündi otsustasid nad linnast maale elama tulla. Ostsid järelmaksuga soodsalt vana talu ja elavad nüüd terve perega ääremaal. Julia on ametilt ehtekunstnik, Christian töötab puusepa-laevaehitajana. Neil on viis last vanuses kaks ja pool kuni kaheksa aastat ja terve hulk loomi: poni Maali, hobune Donna, sokk, viis kitse, neli kitsetalle, kaks lambatalle, üks hiigelsuur siga (kel peaks kohe-kohe pojad tulema), üks musta värvi minisiga, küülikud (ei jõudnud lugeda, kui palju), kolm kassi, koer, metspardipaar, kanad, haned…
Leidsime selle pere kontaktid Workaway Info veebileheküljelt. See on koht, kus inimesed üle maailma saavad ennast reklaamida ja kontakte vahetada. Need on pered, ökotalud ja heategevuslikud organisatsioonid (näiteks noortekeskused), kes pakuvad ränduritele öömaja. Vastutasuks oodatakse abi mõne vajaliku töö juures, tööaeg on tavaliselt kolm kuni viis tundi päevas ja ka toit on prii. See on hea võimalus neile, keda tavaline turistina reisimine ei ahvatle, vaid kes tahavad kogeda rohkemat – leida uusi sõpru-mõttekaaslasi, veeta puhkust mõtestatult ja aktiivselt. Teiste kuulutuste seas jäi meil esimesena silma just see pere. Tahtsime Hannale ja Rolandile näidata päris maaelu ja loomi ning kuidas nendega tegeletakse. Seni olid nad taluloomi näinud vaid pildiraamatust.
Meie põhilised ülesanded selle pere juures on aiatööd ja loomade eest hoolitsemine. Hanna ja Roland saavad lambatallesid lutipudeliga sööta, aitavad poni puhastada ja kammida, taimi istutada. Neile meeldib siin väga. Tööd on talus palju, aga see on tore vaheldus endisele elule. Sven ütleb, et tal on jälle rohkem jõudu ja üldse tunneb ta end õues tegutsedes paremini. Lastele on selles peres palju mõeldud. Terve aed on täis atraktsioone: mängumajakesed, ronimisredelid, köied, kiiged, väike purjepaat jne. Need on pereisa Christiani kätetöö ning tehtud ainult looduslikke ehitusmaterjale kasutades. Pere lapsed käivad kõik Waldorfi koolis või lasteaias, välja arvatud kõige pisem, kes on emaga kodus. Lähim Waldorfi kool asub siit 40 kilomeetri kaugusel. Laste kooli viimiseks ja tagasitoomiseks teevad koostööd pered, kelle lapsed seal õpivad. Näiteks ühel päeval sõidutab lapsi ühe pere ema või isa, teisel päeval teise pere vanemad. Selle kohta on olemas lausa eraldi sõna: Fahrgemeinschaft („sõiduühendus“, „koos sõitmine“). Õue peal olevas puukuuris leiab avara kunsti- ja meisterdamisruumi, kus saame samuti kätt proovida. Perel on isegi oma koduteater – koos ettetõmmatava kardina ja ehtsate teatrikostüümidega! Kaks korda nädalas käib laste juures kodus muusikaõpetaja, kes neile pillimängu õpetab. Televiisorit selles peres ei vaadata. Christiani sõnul pärsib see laste enda algatusvõimet ja loovust. Ainult vihmase ilma korral vaadatakse arvutist või DVD-lt mõnda vana head filmi.
Pere päev algab väga vara, kell viis hommikul, kuna loomad tahavad süüa ja lapsed on vaja lasteaeda-kooli viia. Elamine on lihtne, kuid samas hubane. Maja teine korrus on veel välja ehitamata. Kui see ükskord valmis saab, siis saavad pere suuremad lapsed oma toa. Praegu magavad kõik ühes toas naridel. Pereema on täielikult lastele ja loomadele pühendunud, kogu aeg midagi toimetamas. Ka suur osa toidust kasvatatakse ise. Kasvuhoones on tomatid-kurgid, aias kasvab kartul, porgand, mais, lehtsalat ja maasikad. Kuna tööd jagub, on iga lisapaar töökäsi suureks abiks. Põhiliselt räägib meiega ja annab päevased töökorraldused Christian. Julia inglise keelt ei kõnele ning meie saksa keel on liiga puine ja algeline, et pikemalt vestelda.
Tore on vaadata, kuidas lapsed on kaasatud kõikidesse tegevustesse – päeval ollakse põhiliselt õues ja seda iga ilmaga. Tänane päevasündmus oli hobuse ja poni aediku puhastamine. Kõik lapsed olid oma kärude ja labidakestega kohal ning töötasid hoolega, isegi pere väikseim, kahe ja poole aastane Nele. Pärast said kõik abilised preemiaks poniga sõita, mis oli väga lõbus. Poni rakendati väikese kaariku ette ja lapsed peal, tehti tervele külale tiir.
Hommikul ärkame tavaliselt ämbrite kolina peale – veel enne tööle ja kooli minekut tuleb loomadele süüa anda. Vanemad lapsed on seejuures vanematele abiks. Igaühel on oma ülesanne, keegi ei nurise ega püüa kohustustest kõrvale hiilida. Tunnen end natuke luuserina, et ikka veel voodis edasi põõname, sellal kui teised juba väljas askeldavad. Eriti seepärast, et meie karavan on pargitud otse keset õue, kitsede aediku kõrvale. Aknast on hea ülevaade õuel toimuvast.
Ka õhtud lõppevad sellega, et Julia ja Christian on veel õues ning talitavad loomadega. Kell on juba üksteist läbi ja väljas pilkane pimedus, kui näen neid laternatega ringi liikuvat. On vaja teha viimased toimetused: ette valmistada loomade toit, tükeldada kapsad ja porgandid, mullast puhastada juurikad… Ja nii iga päev. Lapsed on juba ammu voodis ja magavad. Kui kell saab kaheksa, lähevad kõik ise hambaid pesema ja panevad uneriided selga. Pereema Julia loeb lastele ühe loo raamatust ning varsti kõik magavadki. Teeb lausa kadedaks, et mõnes peres õhtune magamaminek nii lihtsalt käib. Meie laste puhul on see alati üks igavene tsirkus olnud. Joostakse eest ära ja mõeldakse välja kõikvõimalikke põhjendusi, et veel natuke üleval olla (kuigi samas ollakse juba väsimusest kokku kukkumas…). Tavaliselt läheb vähemalt kaks tundi, kui Hanna ja Rolandi lõpuks magama saame. Positiivne on see, et siin, maal olles, oleme kõik õhtuks nii väsinud (ikkagi värske õhk ja füüsiline töö), et jääme üsna kiiresti magama, lapsed kaasa arvatud.
Elame praegu üks päev korraga, hommikust õhtuni õues. Meie töögraafik on paindlik, saame paljuski ise vaadata, milliseid töid ja millal teeme. Üleliia palju tulevikule ei mõtle, kuid oleme avatud sellele, mida elul meile pakkuda on. Loomadega suhtlemine on täiesti omaette kogemus. Nii tingimusteta ja siirad olendid – meil, inimestel, on neilt palju õppida. Hanna ja Roland on koostanud juba pika nimekirja, millised loomad peaksime kindlasti ka endale võtma ja mis nimed neile panema. Eriti südamlik suhe on meil tekkinud poni ja hobusega.
Saame tuttavaks naabriga, kes hobi korras mesilasi peab, ja näeme, kuidas tarust mett välja võetakse. Teisel naabril on parajasti lehmadel vasikad, väga armsad, suurte ilmekate silmadega ja tahavad kangesti limpsida kõiki, kes lähedale tulevad.
Imetlen perekonda, kes on julgenud nii suurelt unistada ja unistused ka teoks teha. Olen isegi palju kordi millelegi sarnasele mõelnud – minna maale elama, kasvatada oma toitu ise, võtta loomad… Lastele oleks see suurepärane kasvukeskkond. Paraku on reaalsus alati unistustest erinev. Näeme lähedalt ka mündi teist poolt. Nii suur majapidamine ja loomad nõuavad meeletut tööd. Varem elati suurperedes ning tehti kõike koos. Tänapäeval on vanaemad ja vanaisad tööga hõivatud või tahavad tegeleda oma hobidega, reisida. Isegi lastelaste jaoks ei leita aega, rääkimata muul viisil toetamisest.
Ka selles peres on nii, et Christiani vanemad elavad kaugel ja kohtutakse vaid paar korda aastas. Julia ema on aga peen linnadaam, kes arvab, et tütar on mõistuse kaotanud. Vähesed külastused on lõppenud suurte tülidega ning Julia on loobunud vanemate käest abi küsimisest. Aeg-ajalt käivad küll sõbrad ja vabatahtlikud abis, kuid sellele ei saa alati kindel olla. Christian lisab, et vabatahtlike hulgas on paraku olnud igasuguseid inimesi ning seetõttu on nad võõraste inimeste kutsumisega viimasel ajal ettevaatlikumaks muutunud.
Näeme kõrvalt, et Juliale ja Christianile on töid ja kohustusi selgelt liiga palju. Nad on stressis ja muretsevad pidevalt, kas saavad kõige vajalikuga õhtuks valmis. Päevaplaan on tihe ja tuleb jälgida kella, et töödega õigeks ajaks lõpule jõuda, sest järgmised ülesanded juba ootavad. Kui mõni laps või loom juhtub haigeks jääma, võib see kogu pere päevakava segamini ajada… Julia ütleb, et neil polegi võimalik praegu kodunt kusagile kaugele minna ega isegi haigestuda, sest muidu ei veaks lihtsalt välja. Ma ei ütle midagi, kuid endamisi mõtlen,
