väga hinnatud –, aitab väike eemalolek võib-olla ka majanduslikult jalad alla saada?
REISIKS ETTE VALMISTUMAS
„See on meie autokaravan, eile ostsime,“ ütlen minu ümber kogunenud uudishimulikele naabrinaistele. „Läheme perega pikemale reisile, et maailma näha ja uut elu alustada,“ lisan juba veidi vaiksemalt. Naabrinaiste jahmunud pilke nähes saan aru, et oleme ikka päriselt segased.
Minu vanemad lootsid, et peret luues ja laste sündides võtan lõpuks ometi mõistuse pähe ja hakkan normaalseks inimeseks. Juhtus aga hoopis see, et ka mu armas mees on nüüd peast ära keeranud. Minu eeskujul taimetoitlaseks hakata ja 15 kilo kaotada oli mõnele lähikondlasele juba piisavalt ekstreemne muutus. Peale selle ökokogukondade kokkutulekud, jooga- ja meditatsiooni laagrid. Reaktsioonid on seinast seina. Mõni sõber on reisimõttest väga vaimustatud ning tunneb meie julguse ja ettevõtlikkuse pärast suisa kadedust. Vanema põlvkonna esindajatelt saame aga tõelise peapesu: „Mida te õige mõtlete ja kuhu enda arvates lähete? Ja lapsed tahate ka veel kaasa võtta! Olete päris aru kaotanud või?“
Esialgne plaan on minna suveks karavani ja autoga väikesele Euroopa ringreisile, lubada endale vajalikku puhkust ja perega koos olemist. Pidev keskendumine tööelule on omavahelised suhted unarusse jätnud, nüüd tuleb see tasa teha. Samal ajal kavatseme hoida silmad-kõrvad lahti uutele võimalustele ja mõelda, kuidas eluga edasi minna. Selleks tuleb aeg maha võtta ning parem, kui ka harjumuspärasest keskkonnast eemalduda. Eemal olles paistavad paljud asjad selgemalt. Tunneme mõlemad abikaasaga, et üks peatükk me elus on lõppenud ja tuleb pöörata järgmine lehekülg. Sven kirjutab lahkumisavalduse. Tema eesmärk on leida töö rahvusvahelises keskkonnas, kus saaks erialaseid teadmisi rakendada, oleks piisavalt arenguvõimalust ning mis seal salata, ka suurem palganumber. Öeldakse, et julge hundi rind on rasvane – kui ei proovi, ei saagi kunagi teada, mis võimalusi elul veel pakkuda on.
Suhteliselt lihtsalt leiame korterisse üürilised. Pakin reisiks vajalikud esemed, ülejäänud panen kastidesse ja viin keldrisse. Annan üle tööasjad ja jätan inimestega hüvasti. Natuke kahju on ka, sest töö on olnud mulle väga südamelähedane. Samuti inimesed, kellega olen sedakaudu tuttavaks saanud. Mõne joogarühmaga oleme juba palju aastaid koos olnud. Püüan ennast maha rahustada ja luban, et ükskord tulen tagasi ja jätkan sellega, mis praegu pooleli jääb. Kuid siis juba uute ideedega ja veelgi kogenumana.
Saksa-Rooma keisririik on olnud sajandeid Euroopa vaimne süda. Kõik, kes tahavad olla kultuursed eurooplased, peaksid teadma üht-teist sellest, mida tegid Habsburgid, mis roll oli Hansa Liidul keskaegses Euroopas ja kes olid Weimari klassikud. Alates 13. sajandist on olnud Habsburgide soost 23 Saksa-Rooma keisrit ja kuningat. Saksa Rahvuse Püha Rooma riigi piirid ulatuvad ajuti Madalmaadest Sitsiiliani, Portugalist praeguse Ukraina aladeni, lisaks sellele meretagused valdused Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, Põhja-Aafrikas ja Filipiinidel.
Suurema osa ajaloo vältel ei ole Saksamaa olnud ühtne riik, vaid jagatud väikeriikideks, mida valitsesid vürstid, hertsogid, markkrahvid ja piiskopid, samuti mõni kuningas. Paljud õitsvad linnad säilitasid oma iseseisvuse. Seetõttu on Saksamaal erakordselt palju pealinnu – mõni suur, mõni üsna väike, aga peaaegu kõikjal on pärandiks jäänud lossid koos kaunilt kujundatud lossiaedadega ja suured kunstikogud, valitsejateta vabalinnades ka suurepärane tsiviilarhitektuur.
Sakslased on tuntud oma täiuslikkuseihaluse, tõsimeelsuse ja otsekohesuse poolest. Saksa loomusest on kirjutatud lausa hulk raamatuid, mõni päris humoorikas (näiteks „Sellised nad on… sakslased“, autorid Benjamin Barkow ja Stefan Zeidenitz). Kui küsida sakslaselt, kas ta on õnnelik, siis vastab ta väga konkreetselt ega hakka seda kuidagi ilustama. Katkiläinud kodumasin või lärmavad naabrilapsed on piisav, et terve päev ära rikkuda. See, mis teiste meelest küllalt hea, pole seda kindlasti mitte sakslasele. Sakslasele kõlbab üksnes ideaalne. Ta ei kahtle ka vähimalgi määral, et see ideaal on kusagil olemas, kuid kindlasti mitte maa peal, vaid kusagil taevalikes sfäärides. Inimesed oma nõrkuste ja pahedega on aga kaugel täiuslikkuse kuvandist, mistõttu kokkupõrked ideede ja reaalsuse vahel on vältimatud, ning sakslased on selle kui paratamatusega leppinud. „Kogemus on ideaali vilets jäljend,“ ütles juba Goethe. Kõik see kajastub ka saksa kirjanduses ja legendides. Paljud saksa kangelased hukkuvad just seepärast, et ideaali otsinguil saab neile saatuslikuks omaenda loomuse ja ümbritseva maailma ebatäiuslikkus. Püüd sünges saatuses ka mõnda päikesekiirt näha või karmi elu mõnel muul viisil pehmendada on suhtumine, mis saksa hingele tavaliselt vastumeelt ja võõras. Selline stereotüüp sakslastest on eriti levinud anglosaksi ja Vahemere maades.
SCHLESWIG-HOLSTEIN – TÖÖKAS SUURPERE JA MINILOOMAAED
Uskumatu, kuid oleme sellega hakkama saanud! Lahti rebinud oma harjumuspärasest ümbruskonnast ja jõudnud terve perega Saksamaale.
Oleme Põhja-Saksamaal, Schleswig-Holsteinis, mis on üsna Taani piiri ääres. Väikeses külakeses nimega Oersberg. Ühele poole jääb Läänemeri ja teisele Põhjameri, nii et kliima on siin üsna mereline. Ilm on küllaltki muutlik ja tuuline – kord sajab vihma, siis paistab päike. Nädalaga oleme juba peale saanud kena pruuni jume. Ajalooliselt ja kultuuriliselt on see piirkond palju Taaniga seotud, mida võib näha ka kohanimedes. Kord on see ala kuulunud Taanile, siis jälle Saksamaale. 1920. aastal toimunud referendumi tulemusena liitus Põhja-Schleswig Taani kuningriigiga. Paljudel jäid sugulased teisele poole piiri ning seetõttu on elanikkond valdavalt kakskeelne (saksa ja taani keel).
Alustasime oma reisi 5. mai õhtul, sõites kõigepealt laevaga Tallinnast Stockholmi. Olime reisiks vajalikud asjad pakkinud autosse ja karavani, kus on väike kööginurk külmkapi ja gaasipliidiga, duširuum, magamisasemed ja mahukas panipaik. Voodeid saab vajaduse korral kokku panna ja kasutada istepinkidena. Voodialustest plaatidest saab paari käeliigutusega söögilaud. Hannale ja Rolandile on see esimene pikem reis. Samuti esimene sõit laevaga, mis on neile omaette elamus.
Otsustasime minna autoga läbi Rootsi, mitte läbi Poola. Mõtlesime, et lastega reisides on see parem variant. Samuti veidi turvalisem. Ikkagi Skandinaavia ja vajaduse korral peaks inglise keelega hakkama saama. Erinevalt Tallinnast oli Stockholm juba hiirekõrvul roheline. Autosõit läbi Rootsi läks kenasti. Ainus ebameeldiv koht oli Stockholmist väljasõit – autosid oli palju ja liiklus venis lausa teosammul. Lapsed muutusid rahutuks ja küsisid iga paari minuti pärast, millal peatuse teeme. Linnast lõuna poole suunduva tee ääres oli õnneks hulk toredaid peatuskohti. Olime varunud piisavalt toitu, nii et maanteeäärsetes kiirsöögikohtades peatuma ei pidanud. Minu ema pani meile kaasa isegi suure potitäie suppi, mida oli hea lastele sõidu peal üles soojendada.
Rootsi suuremad maanteed on üldjuhul head ja korras. Iga 10–15 kilomeetri järel on tee ääres väikesed, valdavalt kütte ja sooja veega peatuskohad, kus saab WCs käia ja ennast pesta. Kõrval on puidust lauad koos istepinkidega ja mänguplatsid lastele. Neis paikades armastavad peatusi teha suurte kaubaautode juhid. Aga ka autokaravaniga rändamine on Rootsis väga populaarne, neid näeb palju teedel vuramas. Nädalavahetuseks sõidab linnarahvas karavaniga mugavalt loodusesse grillima ja piknikule.
Esimese öö veetsime samalaadsel parkimisplatsil Lõuna-Rootsis Malmö lähedal. Järgmisel hommikul jätkasime reisi. Ületasime veel enne keskpäeva silla (õigupoolest on neid kaks), mis ühendab Rootsit Taaniga. See on tipptasemel inseneritöö ja ülesõiduks väga mugav, kuid sillamaks on küllaltki soolane. Pole suurt vahet, kas sõidad praamiga või lähed üle silla, hind tuleb enam-vähem sama. Karavaniga sõites on hind kahekordne ehk Rootsist Taani ülesõit läks meile maksma umbes sama palju kui laevaga Tallinnast Stockholmi.
Taanist jäi meelde ainult pikk kiirtee läbi kogu maa, tee ääres olevad tuulikud (elektrigeneraatorid), bensiinijaamad
