tohutu kandeulatusega eksituseks, mille mõju kestab tänini, oli see, et ta viis välise ja sisemise inimese kõigepealt täiesti skemaatiliselt ühendusse mitmetähenduslike ja ennekõike muutlike mõistetega ‘ruum’ ja ‘aeg’, ning järgnevalt sidus selle täiesti valel viisil geomeetria ja aritmeetikaga, mille asemel siin tuleb vähemalt nimetada palju sügavamat vastuolu matemaatilise ja kronoloogilise arvu vahel. Aritmeetika ja geomeetria on mõlemad ruumiarvutused ning oma kõrgemates valdkondades üldse mitte enam eristatavad. Ajaarvestus, mille mõistest naiivne inimene tundepäraselt selgesti aru saab, on seotud küsimusega millal?, mitte mis? või kui palju?.
10
Peaks olema märgatav, kui väga jääb vormilise kombineerimise sügavus ja üldistamise energia näiteks renessansi või rahvasterändamise ajaloo uurimisel maha sellest, mis on loomulik funktsiooniteooria ja teoreetilise optika jaoks. Niipea kui ajaloolane läheb materjali kogumiselt ja korrastamiselt üle selle tõlgendamisele, mõjub ta füüsiku ja matemaatikuga võrreldes lohakana.
11
olm – tõsiasi
12
Was der Grieche Kosmos nannte, war das Bild einer Welt, die nicht wird, sondern ist. Folglich war der Grieche selbst ein Mensch, der niemals wurde, sondern immer war. Oleksime võinud tõlkida ka: “maailmast, mis ei saa olema, vaid alati on” ja “inimene, kes ei saanud olema, vaid alati oli”. Selle teose inglise keelde tõlkija väidab siinkohal, et täpne ümberpanemine on võimatu, ja kasutab väljendeid 1) world that is not continuous but complete; 2) Greek man himself was not a series but a term.
13
Nagu näitavad aastaarvud – Polybios (200–120 e.Kr.); I Puunia sõda (264–241 e.Kr.); Tacitus (55–120); Augustus (63 e.Kr.–14 p.Kr.) – jäi kummalegi arusaamatuks see, mis jõudis lõpule ca 40 aastat enne tema sündi.
14
Kreeklaste niigi väga hilja algavad katsed koostada egiptlaste eeskujul midagi kalendri või kronoloogia taolist on ülimalt naiivsed. Vahemik ühtedest olümpiamängudest teisteni ei moodusta mingit ajastut, millised on olemas näiteks kristliku ajaarvestuse puhul; liiatigi on aja selline arvestamine vaid hiline puhtkirjanduslik hädaabinõu, millest rahvas midagi ei tea. Rahvas ei tundnud mingit vajadust loendamise järele, millega võinuks paika panna vanemate ja vanavanemate elujuhtumusi, olgugi et mõned õpetlased tundsid huvi kalendriprobleemi vastu. Asi pole selles, kas kalender on hea või halb, vaid kas ta on kasutuses, kas kogukonna elu käib selle järgi. Kuid olümpialaste nimekiri enne 500. aastat on vaid väljamõeldis, nagu ka vanem atika arhontide ja Rooma konsulite nimekiri. Koloniseerimiste kohta ei leidu ainsatki ehtsat aastaarvu (Ed. Meyer. Geschichte des Altertums, II, lk. 422; Beloch. Griechische Geschichte, I, 2, lk. 219). “Enne 5. sajandit ei mõelnud Kreekas üldse keegi ajalooliste sündmuste ülestähendamisele” (Beloch. I, 1, lk. 125). Meie käsutuses on üks raidkirjana jäädvustatud leping Elise ja Herea vahel, mis pidi kehtima sada aastat sellest aastast alates. Aga mis aasta see oli, seda ei saadud ära näidata. Nii et mõne aja pärast ei teatud enam, kui kaua leping oli kehtinud, ja ilmselt polnud keegi seda ette näinud. Tõenäoliselt unustasid need olevikuinimesed selle üldse peagi. Antiikse ajaloopildi legendilik-lapselikku olemust iseloomustab, et näiteks “Trooja sõja” faktide järjestikust dateerimist – laadi poolest vastab see sõda ju meie ristisõdadele – oleks tajutud lausa eksimusena stiili vastu. – Niisamuti jäävad vanade kreeklaste geograafilised teadmised egiptuse ja babüloonia omadest kaugele maha. Ed. Meyer (III, lk. 102) näitab, kuidas Aafrika kuju tundmine Herodotosest (kes tugines pärsia allikatele) Aristoteleseni alla on käinud. Seesama kehtib roomlaste kui kartaagolaste pärijate kohta. Algul jutustasid nad võõraid teadmisi ümber ja seejärel unustasid need aegamisi.
15
eos, algpunktis (ld.)
16
Eesti keele seisukohalt sisaldub sõnas Sorge kaks alget (‘mure’ ja ‘hool’), mida tuleb tihti korraga nimetada. Oletame, et neist ainult ühe valimine annaks autori mõtet ülearu “kallutatult” edasi.
17
Selle kõrval on esmajärguline sümbol, millele pole kunstiajaloos võrdset, et vastupidiselt oma Mükeene eelajale pöördusid hellenid kiviehitiste juurest tagasi puidu kasutamise juurde – ja seda kivimaterjali poolest nii rikkal maal! –, millega seletub arhitektooniliste reliktide puudumine 1200. ja 600. aasta vahel. Egiptuse taimornamendiga sammas oli algusest peale kivisammas, dooria oma puusammas. Selles väljendub antiikse hinge sügav vaenulikkus kestvuse vastu.
18
Kas on iganes mõni hellenite linn teinud kas või üheainsa hõlmava teo, mis annaks tunnistust hoolitsusest tulevaste põlvkondade eest? Tänava- ja niisutussüsteemid, mille olemasolu on tõendatud Mükeene perioodil, s.t. enne antiiki, on Homerose ajajärgu alguses lagunenud ja unustatud. Et aru saada selle tõsiasja veidrusest, et tähtkirja võttis antiikmaailm vastu alles pärast aastat 900 e.Kr., ja seda kõige tagasihoidlikumas mahus ning kindlasti ainult kõige tungivama majandusliku otstarbega, nagu kindlasti tõendab raidkirjaleidude puudulikkus, mõelgem sellele, et egiptuse, babüloonia, mehhiko ja hiina kultuuris algab kirja loomine hallil eelajal, et germaanlased lõid endale ruunitähestiku ja hiljem ilmutasid oma aukartust kirja ees ilukirja ikka korratud ornamentaalse kasutamisega, samal ajal kui antiikmaailma koiduaeg lõunas ja idas rohkesti pruugitavaid kirjasid kõigiti ignoreeris. Meil on arvukalt kirjalikke mälestusmärke hetiidi Väike-Aasiast ja Kreetalt, kuid mitte ühtki Homerose päevilt (vrd. II kd., lk. 200 jj.).
19
Homerosest kuni Seneca tragöödiateni, tervelt tuhande aasta jooksul, astuvad oma piiratud arvust hoolimata ikka ja jälle muutumatult esile müütilised kujud nagu Thyestes, Klytaimnestra, Herakles, samal ajal kui õhtumaises kirjanduses esineb faustiline inimene kõigepealt Parzivali ja Tristanina, muutudes seejärel vastavalt ajastu vaimule Hamletiks, don Quijoteks, don Juaniks, ühes hilisemas ajakohases metamorfoosis Faustiks ja Wertheriks, ning viimaks moodsa maailmalinliku romaani kangelasena, kuid alati teatud kindla sajandi õhustikus ja tingituses.
20
Vrd. II kd., lk. 376 j.
21
10. sajandil, niisiis samal ajal, kui tekkisid uue hinge esimesed sümptomid, romaani stiil ja ristisõdade liikumine, leiutas abt Gerbert (paavst Sylvester II), keiser Otto III sõber, hammasratastega ja tunde lööva seinakella konstruktsiooni. 13. sajandil tekkisid Saksamaal ka esimesed tornikellad ja veidi hiljem taskukellad. Pangem tähele ajamõõtmise tähendusrikast seost kultushoonetega.
22
Iseloomulikul viisil on Newtonil selle nimeks fluktsiooniarvutus – mis heidab valgust teatud metafüüsilistele kujutlustele aja olemusest. Kreeka matemaatikas ei tule aeg üldse esile.
23
Siin mõjutab ajaloolast ka geograafia hukatuslik eelarvamus (et mitte öelda: maakaardi sugestioon), mis oletab maailmajagu nimega Euroopa, mispeale ta tunneb kohustust tõmmata sellele ideaalne piir Aasia suhtes. Sõna ‘Euroopa’ tuleks ajaloost maha kriipsutada. Pole olemas mingit “eurooplast” ajaloolise tüübina. Sõge on rääkida hellenite puhul “Euroopa antiikajast” (nii et Homeros, Herakleitos, Pythagoras olid siis “asiaadid”?) ja nende “missioonist” Aasiat ja Euroopat kultuuriliselt lähendada. Need on sõnad, mis pärinevad maakaardi pealiskaudsest tõlgendamisest, ja millel puuduvad reaalsed vasted. Ainult sõna ‘Euroopa’ koos tema mõju all tekkinud mõttekompleksiga sidus meie ajalooteadvuses Venemaa Õhtumaaga mitte millegagi põhjendatud tervikuks. Raamatute abil kasvatatud lugejate kultuuri toimealal viis paljas abstraktsioon tohutute tegelike tagajärgedeni. Peeter Suure isiku kaudu moonutati sajanditeks ühe primitiivse rahvakeha ajaloolist suundumust – kuigi vaenulikkusega, mis kehastub Tolstois, Aksakovis ja Dostojevskis, lahutab vene vaist Euroopa väga õigesti ja sügavalt “emakesest Venemaast”. Orient ja Oktsident on ehtsa ajaloolise sisuga mõisted; seevastu “Euroopa” on tühi sõnakõlks. Kõik antiigi suured saavutused tekkisid, ilma et nad oleksid arvestanud kontinentaalset piiri Rooma ja Küprose, Bütsantsi ja Aleksandria vahel. Kõik see, mida nimetatakse “Euroopa kultuuriks”,
tohutu kandeulatusega eksituseks, mille mõju kestab tänini, oli see, et ta viis välise ja sisemise inimese kõigepealt täiesti skemaatiliselt ühendusse mitmetähenduslike ja ennekõike 