vägisi ja südametunnistusega pahuksisse minnes. Igatahes selgus alles pärast kellegi surma, kas sel usul oli alust ja kas tema elutöö oli olnud vajalik või ülearune. Kuid igaüks, kes pole puhas romantik, lükkab niisuguse lahenduse tagasi. See, mis roomlasi iseloomustas, polnud uhkus. Mis võiks oleneda neist, kes eelistavad ammendatud kaevanduse ees kuulda, et siin satutakse homme uue maagisoone peale – nagu seda teeb praegushetke kunst oma läbinisti petliku stiiliõpetusega –, selle asemel, et olla juhatatud rikkaliku savilademe juurde, mis ootab kaevamist kohe samas kõrval?
Mina pean niisugust juhatust heateoks tulevaste põlvkondade vastu, kuna see näitab neile, mis on võimalik – ja seega paratamatu –, ning mis, vastupidi, ei kuulu ajas leiduvate võimaluste hulka. Seni on raisatud arutul hulgal vaimu ja jõudu valedel radadel. Nii ajalooliselt kui lääneeurooplane ka mõtleb ja tunneb, pole ta teatud elueas kunagi teadlik oma tõelisest suundumusest. Ta kobab ja otsib ja eksib ära, kui välised asjaolud talle soodsad pole. Siin lõpuks on aastasadade töö andnud talle võimaluse näha oma elu seoses kogu kultuuriga, ning järele proovida, mida ta suudab ja peab. Kui selle raamatu mulje mõjul uue põlvkonna inimesed pöörduvad lüürika asemel tehnika, maalikunsti asemel mereväe, tunnetuskriitika asemel poliitika poole, siis teevad nad seda, mida ma loodan, ja neile ei saa midagi paremat soovida.
Nüüd jääb veel vaadelda maailma-ajaloo morfoloogia vahekorda filosoofiaga. Iga tõeline ajaloovaatlus on ühtlasi filosoofia – või paljalt sipelgatöö. Kuid süstemaatiline filosoof viibib sügavas eksituses oma järelduste kestmajäämise suhtes. Ta ei märka tõsiasja, et niivõrd kui iga mõte elab ajaloolises maailmas, jagab see kõige kaduva saatust. Ta arvab, et kõrgemat liiki mõtlemisel on igavene ja muutumatu objekt, et suured küsimused on kõigil aegadel ühesugused ja saavad lõpuks vastuse.
Kuid siinkohal on küsimus ja vastus üks ja sama, ning igal suurel küsimusel, mis juba ise rajaneb kirglikul ihal täiesti kindla vastuse järele, on vaid elusümboli tähendus. Pole olemas igavesi tõdesid. Iga filosoofia väljendab omaenese aega ja ainult seda, ning ei ole kahte ajastut, millel oleksid ühesugused filosoofilised pürgimused, niivõrd kui jutt käib tõelisest filosoofiast ja mitte mingist akadeemilisest targutamisest otsustuse vormide ja tunnetuse kategooriate üle. Õpetused ei jagune surematuteks ja möödaminevateks, vaid neiks, mis on mõnda aega elus, ja teisteks, mis pole seda mitte kunagi. Valminud mõtete möödumatus on illusioon. Tähtis on see, missugune inimene neis kuju võtab. Mida suurem inimene, seda tõesem filosoofia – nimelt suure kunstiteose sisemise tõe tähenduses, mis ei sõltu üksikute teeside tõestatavusest ja isegi mitte vastuolude puudumisest nende vahel. Ülimal juhul võib selline filosoofia ammendada kogu oma ajastu sisu, selle eneses hoomatavaks muuta ja anda niiviisi – suureks vormiks saanuna, suures isiksuses kehastununa – üle edasisele arengule. Siin pole otsustavat tähendust filosoofia teaduslikul rüül või õpetatud maskil. Ei ole midagi lihtsamat, kui mõtete asemel, mida pole, rajada süsteem. Kuid isegi hea mõte on vähe väärt, kui teda halvasti kuulutada. Õpetuse väärtuse üle otsustab vaid tema eluline paratamatus.
Seetõttu pean ma mõtleja väärtuse proovikiviks seda, kas tal on silma oma ajastu suurte tõsiasjade nägemiseks. Alles siin otsustatakse, kas keegi on vaid osav süsteemide ja printsiipide sepitseja, kas ta määratleb ja analüüsib üksnes oma vilumuse ja lugemuse pinnal – või on see aja enese hing, mis tema teostes ja tõdemustes kõneleb. Filosoof, kes ei haara ega valitse ka tegelikkust, pole kunagi esmajärguline. Eelsokraatikud olid suurejoonelised kaupmehed ja poliitikud. Soov Sürakuusas oma poliitilisi mõtteid teostada oleks Platonile äärepealt elu maksnud. Seesama Platon avastas rea geomeetrilisi põhilauseid, tänu millele võis Eukleides ehitada üles antiikmatemaatika süsteemi. Pascal (keda Nietzsche tunneb ainult “murtud kristlasena”), Descartes ja Leibniz olid esimesed omaaegsed matemaatikud ja tehnikud.
Hiina suured “eelsokraatikud” Guan Zhongist (umbes 670. a. e.Kr.) kuni Konfutsiuseni (550–478 e.Kr.) olid riigimehed, valitsejad, seaduseandjad nagu Pythagoras ja Parmenides, Hobbes ja Leibniz. Hilisema kateedri- ja nurgafilosoofia eluvõõrus ja teopelgus tuleb esmakordselt esile alles Laozi isikus, kes oli igasuguse riikliku vägivalla ja suure poliitika vastane, väikeste rahumeelsete kogukondade pooldaja. Kuid oma eluajal, Hiina ancien régime’i päevil, oli ta erandlik tolle tugeva filosoofitüübi kõrval, kelle jaoks tunnetusteooria tähendas tegeliku elu põhitingimuste tundmist.
Ja siin leian ma olulise vastuväite kõigile lähimineviku filosoofidele. Neil puudub otsustav koht päriselus. Ükski neist pole kas või ühegi teoga, ainsagi vägeva mõttega resoluutselt sekkunud kõrgesse poliitikasse, oma kaasaegse tehnika, liikluse, rahvamajanduse arengusse, mingit laadi suurde tegelikkusesse. Kellelgi neist pole vähimatki kaalu matemaatikas, füüsikas, riigiteaduses, nagu oli veel Kantil. Selle tähendust näeme, kui vaatame teisi ajastuid. Konfutsius oli korduvalt minister; Pythagoras organiseeris tähtsa,62 Cromwelli riiki meenutava poliitilise liikumise, mida antiikaja uurijad ikka veel alahindavad. Goethe, kes pidas eeskujulikult oma ministriametit ja kellel kahjuks puudus suur riik mõjuväljana, pööras tähelepanu Suessi ja Panama kanalile, mille rajamist ta tähtajalise täpsusega ette nägi, ja nende maailmamajanduslikele tagajärgedele. Talle andsid ikka ja jälle mõtlemisainet Ameerika majanduselu, selle tagasimõju vanale Euroopale ja parajasti kasvav masinatööstus. Hobbes oli üks neid, kes koostasid suurejoonelise plaani Lõuna-Ameerika Inglismaale võitmiseks, ja kuigi asi piirdus tookord Jamaika okupeerimisega, pälvis ta ometi kuulsuse olla üks Inglise koloniaalriigi rajajatest. Leibniz, kindlasti Lääne-Euroopa filosoofia vägevaim vaim, diferentsiaalarvutuse ja analysis situs’e63 rajaja, oli kaastegev mitmete kõrgetasemeliste poliitiliste plaanide juures, näiteks juhtis ta Saksamaa koorma vähendamise otstarbel koostatud märgukirjas (1672) Louis XIV tähelepanu Egiptuse tähtsusele Prantsuse maailmapoliitika jaoks. Tema mõtted olid oma ajast nii palju ees, et hiljem oldi veendunud, et Napoleon kasutas neid oma ekspeditsioonil Orienti.64 Juba tookord tegi Leibniz kindlaks selle, mida Napoleon Wagramist65 alates ikka selgemini taipas: et vallutused Reini ääres ja Belgias ei suuda Prantsusmaa positsiooni kestvalt parandada, ja et ühel päeval saab maailmavalitsuse võtmeks Suessi maakitsus. Kahtlemata käisid filosoofi sügavad strateegilised ja poliitilised mõttearendused kuningale üle jõu.
Vaadates säärase mastaabiga mõtlejate juurest tänapäeva filosoofide poole, tunneme piinlikkust. Kui tühised on need isikud, kui piiratud nende poliitiline ja praktiline silmaring! Kuidas on võimalik, et ainuüksi kujutlus, nagu peaks keegi neist näitama oma vaimset võimekust riigimehe, diplomaadi, suurejoonelise organisaatori, mingi vägeva koloniaalse, kaubandusliku või transpordiettevõtte juhina, äratab lausa kaastunnet? Igatahes ei näita see isiku rikast sisemaailma, vaid tema kergekaalulisust. Ma vaatan asjatult ringi, et näha, kas ainuski neist oleks kas või ühe sügava ja tulevikkuvaatava otsusega mõnes meie ajastu otsustavas küsimuses endale nime teinud. Ma ei leia muud peale provintslike arvamuste, milliseid on igaühel. Mõne nüüdisaegse mõtleja raamatut kätte võttes küsin ma endalt, mida ta üldse aimab maailmapoliitika tõsiasjadest, maailmalinnade, kapitalismi, riigi tuleviku, veneluse, teaduse suurtest probleemidest, tehnika suhetest tsivilisatsiooni lõpuga. Kõik see oleks Goethele arusaadav olnud ja talle huvi pakkunud. Praegu elavatest filosoofidest pole kellelgi neist teemadest ülevaadet. Ma rõhutan, et kuigi need asjad pole filosoofia sisuks, on nad tema seesmise paratamatuse, viljakuse ja sümboliseerimisvõime kaheldamatuks sümptomiks.
Me ei tohiks lubada endale leevendavaid illusioone selle negatiivse tulemuse tähtsuse suhtes. Ilmselt on silmist kaotatud filosoofilise tegevuse viimnegi mõte. See vahetatakse ära jutluse, agitatsiooni, följetoni või eriteadusega. Linnu-perspektiivist ollakse langenud alla konnaperspektiivini. Siin pole tegemist millegi vähema kui küsimusega, kas ehtne filosoofia on täna või homme üldse võimalik. Sest kui mitte, siis oleks parem hakata aednikuks või inseneriks – millekski ehtsaks ja tõeliseks, selle asemel et mäletseda ärapruugitud teemasid “filosoofilise mõtlemise uue tõusu”
Vrd. II kd., lk. 399.
topoloogia
s. t. Egiptuse-sõjakäigul
Wagrami lahingus Viini lähedal võitis Napoleon 1809. aastal Austria ertshertsogi Karli vägesid.
