külge. Jakobson seadis kursi Ystadile ja Holmgren pingutas köit, kuni parv jäi kalalaevast kümne meetri kaugusele, nii et see enam vastu vindi tekitatud lainemurdu ei põrkunud.
Kui Rootsi rannajoon ähmaselt paistma hakkas, lõikas Holmgren kinnitusköie läbi. Parv kahe surnud mehega kadus kiiresti kalalaeva taha kaugusse. Jakobson võttis kursi ida poole ning mõni tund hiljem sisenesid nad Branteviki sadamasse. Jakobson sai lubatud viis tuhat krooni, istus Volvosse ja sõitis koju Svartesse. Holmgren lukustas roolikajuti ukse ja laotas presendi üle kaubaluugi. Sadam oli inimtühi ning ta tegutses trosse kontrollides aegamisi ja sihipäraselt. Seejärel võttis ta koti rahaga ja läks oma vana Fordi juurde, see käivitus vastu tahtmist.
Tavaliselt oleks ta end praegu Porto Santosele unistanud. Nüüd aga ulpis punane päästeparv tal silme ees. Ta proovis mõttes välja arvestada, kus parv randuda võiks. Hoovused olid tujukad ja vaheldusid pidevalt. Tuul oli puhanguline ja muutliku suunaga. Ta jõudis järeldusele, et parv võis praktiliselt kus tahes piki rannikuäärt randa triivida. Sellegipoolest kahtlustas ta, et see sünnib kusagil Ystadi läheduses. Kui mõni meeskonnaliige või reisija mõnelt Poola praamilt seda enne märkama ei juhtu. Ta ei teadnud seda, ta võis vaid oletada.
Oli juba hakanud hämarduma, kui ta Ystadi jõudis. Ta peatus punase tule ees Continentali hotelli nurgal.
Kaks meest ülikonnas ja lipsus, mõtles ta. Parves? Midagi justkui ei klappinud. Midagi, mida ta oli näinud, seda endale teadvustamata. Just siis, kui foor roheliseks läks, taipas ta, mis see oli. Need kaks surnud meest ei olnud päästeparve sattunud mereõnnetuse tagajärjel. Nad olid juba enne sinna sattumist surnud. Ta ei saanud seda tõestada, ta ei oleks isegi osanud seda põhjendada. Ja ometi ta teadis. Need kaks meest pandi paati surnutena.
Ta otsustas äkilise impulsi ajel. Ta pööras paremale ning peatus telefoniputka juures, otse raamatupoe vastas turu kõrval. Ta mõtles hoolikalt läbi, mida öelda. Siis valis ta 90 000 ja küsis politseid. Kui torus vastati, märkas ta läbi telefonikabiini määrdunud akna, et jälle oli hakanud lund sadama.
Oli 12. veebruar 1991.
2
Ülemkriminaalkomissar Kurt Wallander istus oma toas Ystadi politseihoones ja haigutas. Ta haigutas nii jõuliselt, et lihas lõua all kiskus äkitselt krampi. Valu oli meeletu. Et lihassõlm lõdvestuks, hakkas ta parema käe sõrmenukkidega lõuaalust taguma. Samal hetkel astus uksest sisse Martinsson, ringkonna üks nooremaid politseinikke. Ta jäi hämmeldunult ukse juurde seisma. Kurt Wallander jätkas lihase töötlemist, kuni valu kadus. Martinsson pööras ringi, et tagasi minna.
„Tule sisse,” ütles Wallander. „On sul kunagi haigutades lõualihas krampi läinud?”
Martinsson raputas pead.
„Ei,” sõnas ta. „Ma imestasingi, et millega sina siin tegeled.”
„Nüüd siis tead,” vastas Wallander. „Mida sa tahtsid?”
Martinsson võttis toolil istet ja krimpsutas nägu. Käes hoidis ta märkmeplokki.
„Me saime mõne minuti eest ühe veidra telefonikõne,” alustas ta. „Mõtlesin, et sa peaksid sellest kuulma.”
„Veidraid kõnesid saame me ju iga päev,” imestas Wallander.
„Ma ei tea, mida arvata,” jätkas Martinsson. „Helistati telefoniputkast. Keegi mees väitis, et varsti triivib siin läheduses randa parv kahe surnud mehega. Oma nime ta ei öelnud ega ka seda, kes need surnud on. Siis pani ta toru ära.”
Wallander silmitses teda üllatunult.
„Oli see kõik?” küsis ta. „Kes kõne vastu võttis?”
„Mina,” vastas Martinsson. „Ta ütles täpipealt seda, mida kuulsid. Millegipärast tundus ta jutt veenev.”
„Veenev?”
„Aja jooksul tekib ju teatud vilumus,” vastas Martinsson ebalevalt. „Mõnikord kuuled kohe ära, kas asi on tõsine või mitte. See helistaja mõjus väga usaldusväärsena.”
„Kaks surnud meest päästeparves? Mis peaks randa triivima kuskil siin läheduses?”
Martinsson noogutas.
Wallander surus järjekordse haigutuse maha ning nõjatus tooli seljatoele.
„Kas teateid mereõnnetuse kohta on tulnud?” küsis ta.
„Mitte ühtegi,” vastas Martinsson.
„Informeerige kõiki rannaäärseid ringkondi,” ütles Wallander. „Räägi merepäästeteenistusega. Aga kõigest ühe telefonikõne põhjal ei saa me juurdlust algatada. Elame-näeme.”
Martinsson noogutas ja tõusis toolilt üles.
„Nõus,” ütles ta. „Elame-näeme.”
„Täna öösel läheb veel kuradiks,” märkis Wallander ja osutas peaga akna poole. „Tuiskab.”
„Mina sõidan nüüd igatahes koju,” sõnas Martinsson kella vaadates. „Tuisaku pealegi.”
Martinsson lahkus ning Kurt Wallander sirutas end toolis välja. Ta tundis, kui väsinud ta oli. Ta oli kiireloomuliste juhtumite pärast kaks ööd järjest magamata. Kõigepealt oli ta juhtinud ühe vägistaja kinnivõtmist, kes varjas end Sandskogenis, ühes mahajäetud suvilas. Kuna mees oli kõvasti narkootikume tarvitanud ning võis olla relvastatud, passisid nad teda kuni kella viieni hommikul. Siis andis mees ise alla. Järgmisel ööl aeti Wallander üles ühe kesklinnas toimunud mõrva pärast. Üks tormiline sünnipäevapidu oli lõppenud sellega, et sünnipäevalaps, neljakümneaastane mees, sai kööginoaga otse oimukohta.
Ta tõusis ja ajas jope selga. Nüüd ma lihtsalt pean magada saama, mõtles ta. Lumetorm jäägu teiste mureks. Politseihoonest väljudes sundis tugev vastutuul ta kössi tõmbuma. Ta keeras autoukse võtmega lahti ja puges oma Peugeot’sse. Autoakendele langenud lumi tekitas tunde, nagu istuks ta turvaliselt vooderdatud toas. Ta käivitas mootori, pani muusika mängima ja sulges silmad.
Sedamaid läksid ta mõtted Rydbergile. Sellest polnud veel kuudki möödas, kui tema kolleeg ja lähedane sõber vähki suri. Wallander sai tema haigusest teada aasta tagasi, kui nad kahekesi Lenarpi jõhkrat vanuritemõrva lahendasid. Viimaste kuude jooksul, mil kõigile, ka Rydbergile endale, oli selge, et lõpp on möödapääsmatu, püüdis Kurt Wallander endale ette kujutada, mis tundega ta läheb politseihoonesse tööle, teades, et Rydbergi ei ole enam. Kuidas ta vana kogenud Rydbergi nõuannete ja märkusteta hakkama saab? Siiani polnud ta siiski hätta jäänud. Rydbergi haigusperioodil ja pärast tema surma polnud talle eriti keerulisi kuriteojuhtumeid sattunud. Ent kaotusevalu oli suur.
Ta lülitas kojamehed sisse ja sõitis koju. Linn tundus mahajäetuna, otsekui oleksid inimesed valmistunud läheneva lumetormi piiramisrõnga vastu. Ta tegi Idamagistraalil bensiinijaama juures peatuse ja ostis õhtulehe. Siis parkis ta auto Mariagatanil maja ette ja läks trepist üles oma korterisse. Ta kavatses vanni minna, seejärel süüa teha ning enne magamaminekut helistada oma isale, kes elas Löderupi lähedal väikeses majas. Pärast seda, kui isa aasta tagasi ühel ööl äkilises meeltesegaduses pidžaamaväel jalutama läks, pidas Kurt Wallander vajalikuks talle kord päevas helistada. Seda niihästi iseenda kui isa pärast. Ta tundis alatasa süümepiinu, et ta isal nii harva külas käis. Kuid pärast mullust juhtumit määrati isale koduabiline, kes regulaarselt tema juures käis. Isa puhuti väljakannatamatut
