style="font-size:15px;"> „Peaaegu vahetpidamata.”
„Kuidas alkoholiga lood on?”
„Enda arvates normis.”
Arst istus lauaservale ja pani haigusloo käest. Kurt Wallander märkas, et ta oli väsinud.
„Ma ei usu, et see oli südameatakk,” ütles arst. „Võib-olla keha lihtsalt annab märku, et kõik pole nii nagu peaks. Seda teate ainult teie ise.”
„Küllap vist,” nõustus Wallander. „Ma küsin endalt päevast päeva, mis minu elust saab. Ja näen, et mul pole kellegagi rääkida.”
„Aga peaks olema,” lausus arst. „Me kõik vajame seda.”
Ta ajas end lauaservalt püsti, kui tekstipiipar ta rinnataskus linnupoja kombel piiksuma hakkas.
„Võite ööseks siia jääda,” sõnas ta. „Katsuge puhata.”
Seejärel lebas Kurt Wallander täiesti vagusi ja kuulas kusagil töötava õhupuhastaja kohinat. Koridorist kostsid temani hääled.
Igal valul on põhjus, mõtles ta. Kui see polnud süda, mis see siis oli? Pidevad süümepiinad isa pärast, et ma talle nii vähe aega ja tähelepanu pühendan? Hirm, et tütar ei räägi oma Stockholmi rahvaülikoolist saadetud kirjas tõtt? Et see pole sugugi nii, nagu ta kirjutab, et tal on seal hea olla, et ta teeb kõvasti tööd, et ta usub end leidnud olevat selle, mida ammu on otsinud. Kas pole mitte nii, et ma alateadvuses pidevalt kardan, et ta püüab endalt uuesti elu võtta, nagu viieteistkümnesena? Või on valu põhjuseks armukadedus, mida ma ikka veel Mona suhtes tunnen, kuigi sellest on juba rohkem kui aasta möödas, kui ta mu maha jättis.
Valgus hakkas silmadele. Ta mõtles, kui tühi ta elu oli ja kui võimetu oli ta ise selles suhtes midagi ette võtma. Kuid kas üksindus võis põhjustada sellist valu, mida ta äsja tundis? Ta ei leidnud oma sisimas ühtegi rahuldavat vastust.
Nii see enam edasi minna ei või, ütles ta valjusti iseendale. Ma pean oma elu käsile võtma. Varsti. Otsekohe.
Kell kuus tuli ta võpatades ärkvele. Arst oli seal ja silmitses teda.
„Valusid ei ole?” küsis ta.
„Tundub, et kõik on hästi,” vastas Kurt Wallander. „Mis see oli?”
„Pinged,” ütles arst. „Stress. Küllap teate ise paremini.”
„Jah,” vastas Wallander. „Küllap vist.”
„Ma soovitan teil oma tervist põhjalikult kontrollida,” ütles arst. „Et välistada füüsilised põhjused. Siis saate edasi tegelda sellega, mis teie hingesoppides varjul on.”
Wallander sõitis koju, käis duši all, jõi kohvi. Termomeeter näitas kolm miinuskraadi. Taevas oli märkamatult selginenud, tuult polnud ollagi. Ta oli mõtetega kaua möödunud öös. Valud ja haiglaskäik tundusid viirastusliku unenäona. Kuid ta mõistis, et ei tohi sellest niisama mööda vaadata. Tema elu oli ta enda kätes.
Alles kell veerand üheksa oli ta jälle politseitööks valmis.
Niipea kui ta politseihoonesse astus, tõmmati ta ägedasse sõnavahetusse Björkiga, kelle arvates tuli viivitamatult kutsuda Stockholmist tehnilised eksperdid kuriteopaika põhjalikult üle vaatama.
„Kuriteopaika pole,” väitis Wallander. „Kui me üldse milleski kindlad võime olla, siis selles, et päästeparves neid mehi ei mõrvatud.”
„Nüüd, kus Rydbergi enam pole, vajame väljastpoolt abi,” jätkas Björk. „Meil puudub vajalik kompetents. Millega te seletate, et te randa leiukoha ümber ei isoleerinud?”
„Rand ei ole kuriteopaik. Parv ulpis vees. Pidime me nööri ümber lainete tõmbama või?”
Kurt Wallander tundis, et ta hakkas vihaseks minema. Ta oli nõus, et ei temal ega ühelgi teisel kriminaalpolitseinikul Ystadis polnud niisugust kogemustepagasit kui Rydbergil. Kuid see ei tähendanud, nagu poleks ta ise pädev otsustama, millal Stockholmi tehnilist osakonda vaja läks.
„Sa kas lased mul ise otsuseid teha,” ütles ta, „või võtad vastutuse juurdluse eest enda peale.”
„Küsimus pole selles,” ütles Björk. „Aga ma arvan ikkagi, et oleks tulnud Stockholmiga nõu pidada.”
„Mina nii ei arva,” vastas Wallander.
Rohkem sellest ei räägitud.
„Ma tulen natukese aja pärast läbi,” ütles Wallander. „Mul on hulk materjali, mille kohta tahaksin sinu arvamust kuulda.”
Björk näis üllatuvat.
„On meil siis millestki edasi minna?” imestas ta. „Mina arvasin, et me tammume paigal.”
„Mitte päris. Ma tulen kümne minuti pärast.”
Ta läks oma tuppa, helistas haiglasse ja sai oma rõõmuks Mörthi kohe kätte.
„Mis uudist?” küsis ta.
„Ma kirjutan praegu raportit,” vastas Mörth. „Kas sa ei võiks veel paar tundi kannatada?”
„Ma pean Björki informeerima. Võid sa vähemasti öelda, kui kaua nad on surnud olnud?”
„Ei. Selleks tuleb ära oodata laborianalüüside tulemused maosisu ja rakukudede hävimisastme kohta. Mina võin vaid oletada.”
„Oleta siis.”
„Sa ju tead, et mulle ei meeldi oletusi teha. Mis kasu sul sellest oleks?”
„Sa oled kogenud. Sa tunned oma tööd. Tulemused kindlasti vaid kinnitavad su oletusi, mitte ei lükka neid ümber. Oleta ainult minu kõrva sisse. Ma ei räägi kellelegi.”
Mörth mõtles järele ja Wallander ootas.
„Nädal,” ütles Mörth. „Vähemalt üks nädal. Aga ära sa sellest kellelegi hinga.”
„Juba unustatud. Ja sa oled kindel, et nad on välismaalased? Venelased või idaeurooplased?”
„Jah.”
„Leidsid sa midagi, mis sind üllatas?”
„Ma ei ole küll laskemoona alal asjatundja. Aga seda tüüpi kuule näen ma esimest korda.”
„Veel midagi?”
„Jah. Ühel mehel on õla peal tätoveering. Mingi kõvera mõõga kujutis. Türgi saabel või kuidas seda nimetataksegi.”
„Misasi?”
„On üks selline mõõk. Minu ala on lahkamine, mitte vanaaegsed relvad.”
„Kas sinna on midagi kirjutatud ka?”
„Kuhu?”
„Tätoveeringute juurde käib ju tihtipeale mingi tekst. Mõni naise- või kohanimi.”
„Ei, teksti ei ole.”
