märkmed. Juba praegu oli suur hulk küsimusi vastust ootamas. Ta vestles mõttes pidevalt Rydbergiga. Arutlen ma õigesti, ega ma midagi ei unusta? Ta püüdis ette kujutada, kuidas Rydberg vastaks või reageeriks. Mõnikord see õnnestus, mõnikord nägi ta enda ees vaid Rydbergi kurnatud ja kuivetunud nägu surivoodil.
Kell pool neli oli ta politseihoones tagasi. Ta kutsus Martinssoni ja Svedbergi enda juurde, sulges ukse ja teatas keskjaama, et teda mõnda aega kõnedega ei tülitataks.
„See juhtum pole lihtsate killast,” alustas ta. „Jääb vaid loota, et lahkamine ja parve ülevaatus midagi annab. Siiski tahaksin ma mõningatele küsimustele otsekohe vastuseid.”
Svedberg nõjatus vastu seina, märkmik käes. Ta oli peaaegu kiilaspäine neljakümneaastane mees, sündinud Ystadis. Tagaselja räägiti, et teda haaras koduigatsus juba linnapiiri ületades. Svedberg näis sageli loid ja osavõtmatu. Kuid ta oli väga põhjalik ja seda Wallander hindas. Martinsson oli paljuski Svedbergi vastand. Vaevalt kolmekümnene, sündinud Trollhättanis, pingutas kõvasti, et politseinikuna karjääri teha. Lisaks oli ta tegev Rahvaparteis ja niipalju kui Wallander oli kuulnud, olid tal head võimalused sügisestel kohalikel valimistel valitsusse pääseda. Politseinikuna oli Martinsson impulsiivne ja pisut lohakas. Kuid tal tulid tihti head ideed ning oma auahnuse tõttu ei säästnud ta energiat, kui uskus, et on mõne probleemi lahenduse jälile jõudnud.
„Mind huvitab selle parve päritolu,” ütles Wallander. „Kui saame teada, kui kaua need mehed juba surnud on, siis arvestame välja, kust kandist ja kui kaugelt parv siia triivis.”
Svedberg vaatas talle küsivalt otsa.
„On see võimalik?”
Wallander noogutas.
„Helistame ilmajaama,” ütles ta. „Nemad teavad ilmast ja tuulest kõike. Siis saame pildi parve liikumise kohta. Ja ma tahan teada kõike, mida parve kohta välja uurida annab – kus see on valmistatud, mis tüüpi laevadel selliseid kasutatakse. Kõike.”
Ta noogutas Martinssoni suunas.
„See jääb sulle,” ütles ta.
„Me võiksime alustuseks arvutist järele vaadata, kas need mehed on äkki tagaotsitavad?” küsis Martinsson.
„Sellest alustagi,” ütles Wallander. „Võta ühendust vetelpäästega ja kõigi läänerannikuäärsete ringkondadega. Ja küsi Björkilt, kas me ei võiks kohe Interpoli asjasse segada. On päevselge, et me peame algusest peale laial rindel tegutsema, kui tahame nende meeste päritolu jälile jõuda.”
Martinsson kirjutas midagi paberile ja noogutas. Svedberg näris mõtlikult pliiatsit.
„Mina vaatan nende riided läbi,” jätkas Wallander. „Ehk leian midagi. Mingi jälg peab ometi olema.”
Uksele koputati ja sisse astus Noren. Käes oli tal kokkurullitud merekaart.
„Mõtlesin, et teil võib seda vaja minna,” lausus ta.
Wallander noogutas.
Nad laotasid kaardi kirjutuslauale lahti ja kummardusid selle kohale, justnagu mõnd merelahingut kavandades.
„Kui kiiresti parv triivib?” küsis Svedberg. „Hoovused ja tuuled võivad nii kaasa aidata kui ka vastu toimida.”
Vaikides silmitsesid nad kaarti. Siis rullis Wallander selle jälle kokku ning pani oma tooli taha nurka. Kellelgi polnud midagi öelda.
„Hakkame siis pihta,” ütles ta. „Kell kuus koguneme siin ja teeme kokkuvõtte.”
Svedberg ja Noren lahkusid, Martinsson jäi Wallanderi palvel sinna.
„Mida see naine rääkis?” küsis Wallander.
Martinsson kehitas õlgu.
„Tema nimi on Forsell,” ütles ta. „Ta on lesk ja tal on Mossbys maja. Ta oli Ängelholmi gümnaasiumis õpetaja. Nüüd elab siin aasta läbi koos oma koera Tegneriga. Veider nimi koerale. Ta käib temaga iga päev rannas jalutamas. Kui ta eile õhtul pangal kõndis, ei näinud ta mingit parve. Aga täna oli see seal. Ta märkas seda umbes veerand üksteist ja helistas kohe politseisse.”
„Veerand üksteist,” lausus Wallander järelemõtlikult. „Kas pole pisut hiline kellaaeg koeraga väljaskäimiseks?”
Martinsson noogutas.
„Ma mõtlesin sedasama,” tähendas ta. „Aga selgus, et ta läks koeraga välja juba kell seitse ja nad jalutasid pikalt mööda randa.”
Wallander vahetas teemat.
„See mees, kes eile helistas,” alustas ta. „Kuidas ta tundus?”
„Ma ju ütlesin. Veenev.”
„Kas ta rääkis mingit murrakut? Kui vana ta võis olla?”
„Ta rääkis Skåne murrakut. Nagu Svedberg. Hääl oli räme. Ma pakun, et ta suitsetab. Nelja-viiekümneaastane ehk. Ta väljendas ennast lihtsalt ja selgelt. Ta võis olla kes tahes, alates pangaametnikust kuni põllumeheni.”
Wallanderil oli veel üks küsimus.
„Miks ta helistas?”
„Ma mõtlesin selle peale,” ütles Martinsson. „Võib-olla ta teadis parve randumisest, kuna oli ise asjasse segatud. Võib-olla tema ise tulistas. Võib-olla ta nägi või kuulis midagi. Võimalusi on mitu.”
„Milline oleks loogiline?” jätkas Wallander.
„Viimane,” kostis Martinsson kärmesti. „Ta võis midagi näha või kuulda. See ei paista olevat sedasorti mõrv, kus kurjategija vabatahtlikult politsei enda kannule meelitab.”
Wallander oli samal arvamusel.
„Lähme sammukese edasi,” ütles ta. „Mida ta võis näha või kuulda? Kaks surnud meest päästeparves. Vaevalt et ta mõrva pealt nägi, kui ta ise asjasse segatud pole. Järelikult nägi ta parve.”
„Triivivat parve,” lisas Martinsson. „Ja kus seda näeb? Laevaga merel olles.”
Wallander noogutas nõusolevalt.
„Just,” ütles ta. „Täpselt nii. Aga miks ta anonüümseks jääda tahtis, kui ta ise kurjategija pole?”
„Inimesed ei sega end meeleldi niisugustesse asjadesse,” ütles Martinsson. „Tead ju isegi, kuidas sellega on.”
„Võib-olla. Kuid on veel üks võimalus. Et ta ei taha mingil muul põhjusel politseiga tegemist teha.”
„Kas see pole mitte liig julge oletus?” kahtles Martinsson.
„Ma lihtsalt mõtlesin valjusti,” ütles Wallander. „Peame ju kuidagi sellele mehele jälile jõudma.”
„Kas palume tal avalikult endast teada anda?”
„Jah,” vastas Wallander. „Aga mitte täna. Ma tahan enne nende surnud meeste kohta rohkem teada saada.”
Wallander sõitis haiglasse. Kuigi ta oli seal palju kordi käinud, oli tal ikka veel raske vast valminud
