klaviatuuril, lastes justkui laserikiirel kõigepealt iseendast üle käia, sellal kui Feree laua kohale kummardus ja pealtnäha juhuslikult paljudesse kohtadesse vajutas.
„See on keegi väljastpoolt,” vibreeris õhus tasane meeldiv naisehääl.
„Kust see perimeetri läbib?”
„Aknast.”
Feree puhkes naerma. „Unusta see. Zätereit, sa võid välja tulla.”
Tedus kibrutas kulme. „See käis liiga kähku. TI?” küsis ta siis.
„Mis sa nüüd – kõigest kõnesimulatsiooniprogramm.” Feree mühatas. „Jah, on küll.”
„Aken pole ju ehtne?”
„Minu viga,” noogutas mees. „See on avatud andmekanal, et saavutada maksimaalset reaalsustaju. Saad aru, mul tuleb siseruumides klaustrofoobia peale ja seepärast olen endale mõned asjad pisut tavatult sättinud. See on reaalajas, tagasisidestatud ja kontrollita. Jälitusvoog läbib selle, nagu seda polekski. Ja ma olin veendunud, et see oled sina.”
Väike piklik muna laskus tasase sisinaga aknalauale. Üks mees astus välja ja kõndis nende juurde.
„Oli seda etendust vaja? Mida sa tahad?” küsis Feree ebasõbralikult.
Tulija oli paljus tema moodi, kuid hulga kogukam, ta vaatas huviga ringi, mõõtis üle teda oma aparaatidega skaneerida üritava Tedusi ja laskus siis tseremoonitsemata ühte pilooditooli.
„Ei ole minu stiil lihtsalt õhku tekkida. Sinuga rääkida.”
Kakskümmend sekundit vaikust.
„Ma kuulan sind.”
„Mul on jätkuvalt su abi vaja. Ega sul ei ole midagi selle vastu, et Tedus Maleno meie jutuajamisel osaleb?”
„Ta ju palus usaldust…” Feree toonis oli sünget huumorit.
Mees toolis kehitas õlgu. „Malle, kas sa kuuled mind?”
„Ma kuulen sind, isand Zätereit. Mul on hea meel, et sa elus ja terve oled. Sellest on palju aega möödunud, kui me viimati vestlesime.”
„Rohkem kui 400 aastat. Mul on kahju, et sa pidid paikseks jääma.”
„Ka mul on. Kuid ma saan hakkama. Isand Feree on minu eest hästi hoolitsenud.”
„Kena.” Mees noogutas. „Kas poleks targem olnud laev alles jätta?” küsis ta siis professorilt.
„See ei olnud võimalik. Ma osalesin Ktilekarma lahingus, laev sai mitmeid tabamusi. Tollal ei olnud impeeriumil ei teadmisi ega tootmisvõimsust, et seda tüüpi laeva taastada.”
„Vabanda, et ma küsin, kuid kas sa ei saanud pöörduda mõne sõbra poole? Jah, sa olid pagendatud, kuid ilmselt oleks keegi ikka sind aidanud?”
„Ma ei soovinud seda. Sa räägid mu pagendusest minevikuvormis? Minu teada olen ma ikka veel pagendatud.”
„Nelisada aastat on möödunud. Perekonnal on pikk mälu, kuid… Sa oled üks meist ja sul on teeneid. Enamik ei mäletagi, miks sind pagendati.”
„Seda on mulle juba räägitud. Nii et selle pagenduse unustamine on samasugune suhtumise küsimus, kui et ma siin vabatahtlikult olen.”
„Vabanda, et ma küsin – miks sa siin oled?”
„Sa tead vastust. Ma lootsin, et Rahutoojate Impeerium… saab pisut suuremaks, kui see saanud on.”
Zätereit noogutas aeglaselt. „Karthau Feree, ma isegi ei tea, kui vana sa oled, kuid minust oled sa kordi vanem. Sul on siin olnud kolm peret ja sul on vähemalt 50 otsest järglast. Praegu oled sa taas sellel piiril, kus hakkab kahtlane tunduma, et ametlikult 70-aastane õppejõud ikka nii 40 – 45 välja näeb. Su viimane naine vihkab sind, sest ta on aastatega aru saanud, et sinuga ei ole asjad korras, tema vananeb, aga sina mitte ja sa kasutad oma ametiposti noorte naistudengite keppimiseks. Sa osutad juhtivatele klannidele teeneid, kuid nemadki taluvad sind vaid hädavaevu, teades, kes sa oled. Sind kardetakse ja austatakse, kuid teened – ma mõtlen tõelised teened –, mida sa osutasid, on väga kaugele minevikku jäänud. Rahutoojate Impeerium on kasvanud oma loomuliku piirini, edasi ei tule enam midagi. Praegu oled sa ekstsentriline professor, kellest kolleegid anekdoote räägivad, ja kõik on parimas korras, kuid õige varsti pead sa lavastama oma surma ja terveks põlvkonnaks kaduma, enne kui võid end taas avalikkusele näidata. Muidugi sa oskad ja suudad seda, ainult et see kõik on mõttetuks muutunud.”
Feree mõõtis teist pikal pilgul. „Ma ei saa öelda, et sa väga palju eksiksid. Samas pole sa selle paari päevaga, mis sa siin ringi oled jõlkunud, ka peamisele pihta saanud. Mul on siin palju teha ja Rahutoojate Impeeriumil on tulevikku. Ma saan seda maailma aidata. Õige muidugi on, et kõik pole läinud nii, nagu ma tahtsin. Üks inimene ei loo maailmu.” Ta kehitas nukralt õlgu. „Õige on ka see, et ma arvasin, et suudan rohkem ära teha. Kuid ega ma ei kahetse. Need olid suurepärased aastad – ma elasin ja olin õnnelik.”
„Seda ma mõistan,” noogutas Zätereit aeglaselt. „Muide, kas mõni su naistest teadis, kes sa oled? Oma laste kohta oled sa info meile edastanud, kuid ka nemad vist ei tea?”
„Nad ei ole kunagi teadnud… Kas sa kavatsed mulle sellega survet avaldada? Milleks see kõik? Mida me Suguvõssa kuuludes kaotame või võidame?”
„Suhtlemine Suguvõsaga on vabatahtlik. Mind on see tohutult aidanud. Mis ma ilma oleksin?”
„Ma kummardan su enesekriitikavõime ees,” ühmas Feree.
„Tänan,” kviteeris teine kuivalt. „Kas sul oli mingeid tulevikuplaane, milles ükski Suguvõsaga seotud inimene ei osale?”
Feree urises. „Sa oled Suguvõsa vääriline vähemasti su irriteerivas võimes elementaarseid tõdesid vastikuks keerata. Milleks sa tulid?”
„Mul on su abi vaja. Ma pakun sulle tööd. Vastutasuks annan hääle su staatuse restauratsiooni toetuseks.”
Feree purskas naerma. „Kas sul on garanteeritud mõju Sisemisele Ringile?”
„Ma kuulun Sisemisse Ringi.”
Mees jäi vait ja noogutas siis aeglaselt ning hillitsetud kurbusega. „Lapsed kasvavad… Ma ei teadnud seda. Ma olen tõepoolest kaua ära olnud…” Ta libistas pihkudega üle näo. „Aga sa ikka ei öelnud, mida sa minust tahad? Me mõlemad teame, et ma tean sinust hetkest, mil Anu siia süsteemi sisenes. Järelikult polnud mul sinuga millestki rääkida. Ja nüüd…” Ta vangutas vaenulikult pead.
Zätereit ägises tasa. „Jah, ma tean, mu amet on ebameeldiv olla. Jah, ma valisin momendi. Sa oled viimased päevad tegelenud enda evakueerimise, jälgede kaotamise ja tagala kindlustamisega. See on ka arvatavasti põhjus, miks Tedus arvas, et ta ei saa enam kauem viivitada – midagi on toimumas. Ja kurat teab, kes veel peale tema seda märganud on. Sest midagi ongi juhtunud ja kui keegi, kes sellest teab, on ka väga tähelepanelikuks muutunud, võib ta väga närviliseks minna, seostades sinu rabelemist…” Ta tegi ebamäärase viipe ja vaikis paar sekundit. „Ma annaksin siiski sulle niipalju vabadust, kui saan.”
Mõlemad vaatasid seni vaikides kuulanud noormehe poole ja Feree muigas taas oma kummalist muiet. „Olgu siis.
