esivanemad, sest sa oled mu tütretütrepoeg.”
Tedus ainult maigutas, sellal kui Zätereit tõusis ja tema ees kummardas. „Meeldiv kohata inimest samast verest. Loodan, et sa oled selle vääriline.”
Tedus maigutas veel minuti. „Rõõm on minu poolel,” ohkas ta siis. „Ma vähemasti siiralt üritan selle vääriline olla.” Ta tundus olevat üsna segaduses, kuigi püüdis seda mitte välja näidata.
Minut aega valitses ruumis vaikus.
„Nüüd ma saan muidugi paljudest asjadest aru…” alustas Tedus lõpuks mõtlikult. „Terenkiid teavad tõesti midagi – ma ei tea, mida. Minuga võeti ühendust, midagi on liikvel…” Ta krimpsutas nägu. „Õpetaja, mul on väga piinlik selle video pärast. Ent ma tahtsin saada midagi, ükskõik mida. Ma olin veendunud, et sa kaod mõne päeva pärast.”
„Unusta see,” muigas Feree. „See on tõesti tähtsusetu. Zätereit on luuraja. Nagu sa tähele paned, ei ole ta veel vähimatki vihjet andnud, mis siis õieti lahti on, kuid tema tulek tähendab pahandusi. Ära kunagi alahinda seda meest. Jah, ma olen ummikusse jõudnud. Tegelikult olen ma juba paar aastat teinud ettevalmistusi kadumiseks. Ma ei taha enam olla õppejõud, ma ei taha…” Ta vaikis paar sekundit. „Zätereit, meie vestlusel ei ole mõtet, kui sa lõpuks ei selgita, miks sa tulid oma tuhat valgusaastat kodust Rahutoojate Impeeriumisse?”
„Ent ikkagi…” alustas Zätereit mõtlikult. „Vabanda mu küsimust, kuid kui põhjalikult sa seda noormeest tunned? Saa minust õigesti aru,” pöördus ta kohe ise kõnealuse poole. „Pigem tuleks sind nüüd kaitsta. Sest õige varsti läheb siin lahti üks verine möll. Suvalise seiklejahinge puhul ma eriti ei kõhkleks teda vajadusel supi sisse tirimast, eriti kui ta ise seda nõuab, kuid suguvõsa liikmete ees on mul kohustused.
Ilmselt oleks perele kasulik, kui keegi siin su asjad korda seab?” küsis ta uuesti Fereelt.
„Sa ei ole ikka öelnud, mida sa mulle pakud?”
„Seiklust. Suurt ja ohtlikku seiklust. Noh, ma võtan sellest ju ise ka täiega osa, nii et loodetavasti üleelatavat. Loomulikult makstakse selle eest – ma mõtlen lisaks su staatuse küsimusele. Lepingu saab standardkanalite kaudu ära saata ja pere siinsete asjade korrastamiseks sa ilmselt majanduslikku abi ei vaja?”
„Ei, ei vaja.” Feree muie oli üsna kalk. „Kas sa lõpuks ütled, milles on asi? Ja kui kaua see kestaks? Ja kes on see „meie”, kellest sa räägid?”
„Ma vajan sädefüüsika spetsialisti ja just sinu unikaalseid teadmisi paigast, kus töö tõenäoliselt toimuma hakkab. Ma ei tea, kaua see võtab. Ja „meie” oleme Hesedda Sisemine Ring.”
Feree ohkas. „Ja sa ei ole ikka veel öelnud…”
„Sest see on tõesti tuline teema. Me peame pöörduma tagasi sinna, kus sa elasid mingid aastakümned nii kaks ja pool sajandit tagasi, pärast seda, kui sa esimest korda Jaburuse jaoks liiga vanaks jäid. Ja juhtunud on see, mida mõned sealsed religioonid oma tantsuplatsidel kogu aeg oodanud on. Initsiatiiv aga tuli impeeriumist.”
Feree vaikis omakorda minuti ja teda huviga silmitsev Tedus fikseeris, et ta sõrmeotsad värisevad.
„Nii et see on tõesti midagi väga põrutavat?” pigem kviteeris noormees kindlat teadmist.
„Ja ma pean Zätereitiga nõustuma, et parem on momendil rohkem mitte öelda,” poetas Feree siis tuhmil häälel, mis reetis, et tal oli enda kogumisega tegemist. „Ainult et – ma ei saa tulla. Ma mõistan probleemi tähtsust, ma hindan su pakkumist, Zätereit, kuid ma ei saa tulla. Ja ma ei saa praegu seletada, miks. Tedus – sina võiksid minna minu eest. Sa oled parem sädefüüsika spets kui mina. Ära punasta ja ära vaidle vastu, oled küll! Lisaks… loodetavasti on Anul piisavalt vaba ruumi? Ma saan kogu enda ja Malle mälu teile kaasa anda, seal on kõik olemas.”
Zätereit kaalus teda taas tükk aega pilguga. „See peab siis nii olema… Ma hindan su pakkumist ja minu poolt jääb su staatuse taastamine kindlasti jõusse.” Ta ohkas ja pöördus Tedusi poole: „Kui ruttu sa saad end valmis seada? Arvesta, et niipea, kui sa vaid sadama poole vaatad, võidakse takistusi tegema hakata. Lihtsalt igaks juhuks.”
„Kui ruttu…” Tedus vangutas pead. „Võin ju kohe. Kas peale starti saab üldkanalite kaudu planeediga ühendust?”
„Jah.”
„Kuid kas see on nii, et niipea, kui stardime, olen ma kaotanud oma senise positsiooni? Risk, mida te mulle pakute, on tohutu – kuni ma ei tea, mis teisel kaalukausil on.”
„Sul ei ole ju keelatud kiiresti kuhugi minna? Võtta vastu mingit kiireloomulist ja ajutist tööd?”
Seekord vaatasid Tedus ja Feree teineteisele otsa ja puhkesid naerma.
„Nii et ma eksin,” konstateeris Zätereit kuivalt.
„Oo jaa,” Feree noogutas ja muutus korraga nukraks. „Iga impeerium hakkab millalgi piirama oma kodanike vabadust. Et töötada Akadeemias, peame olema sõjaväelased, ja sõjaväelased täidavad käsku. Meilegi on neid antud üks paras ports.
Zätereit, kas sa oled ka reaalselt kusagil siin lähedal? On sul transpordivahend – nii linnas liikumiseks, kui Anu pardale minekuks?”
„Jah – vastus mõlemale küsimusele. Auto seisab ülikooli peaukse ees parklas. Sealt ma praegu teiega räägingi.” Tema ümber virvendas teine pilt, mis näitas teda suletud silmadega pehmel istmel.
„Tedus, mine Zätereiti juurde ja sõitke panka. Poiss, ma annan sulle käsu. Mina annan sulle lepingu. Annan ka kõigi oma pangaarvete ja seifide koodid ning juhised, kuidas neid kasutada.” Ta vajutas nuppudele laual. „Nüüd oled sa sees, kas tead seda? Ole õnnelik… Sa ei ole, usu mind. Zätereit, jätame andmekanali avatuks, selle kaudu laen ma ennast Anusse. Tedus – mine!”
Noorem mees hajus.
„Mis Mallest endast saab?” küsis Zätereit.
Feree raputas pead. „Selleks ei ole aega. Aga palun tule sellele ühel päeval järele. Või saada Tedus.”
„Ma teen seda. Sul läheb raskeks – sa võtad suure vastutuse?”
Feree muigas. „Pole vaja tühje viisakusi. See pole sinu mure.” Ta pöördus ära. „Taasta siis mu staatus. Sa ju teed seda?”
„Ma teen seda. Tedus tuleb. Ma pean pisut viisakusetult lahkuma.”
Mehed vaatasid teineteisele otsa ja siis hajus Zätereit koos oma aknalauale maandunud kookoniga. **
Tedus Maleno astus ülikooli peauksest välja ja heitis pilgu kõrgele valkjassinisele taevale, kus kahvatut, juba horisonti riivavat päikest läbi igavese uduviire täpselt niipalju näha oli, et varjud olid vaevutabatavad. Ta astus pargitud autode vahelt läbi sinnapoole, kus ta teadis märgendite järgi olevat temaga enne virtuaalis kõnelenud mehe masina. Ta mühatas omaette, kui avastas kõrgklassi limusiini.
„See masin ei ole just eriti konspiratiivne,” teatas ta sisse istudes, kui uksed tema lähenemisel avanesid ja nad olid salongisügavuses istuva mehega vahetanud lühidad noogutused.
„Ent see ei peaks ju midagi väga erilist olema? Ma ei tee midagi ebaseaduslikku.”
Nad silmitsesid teineteist pisut aega.
„Oled
