„Info varjamisest algab kõik – kui see juhtub, on maailm hapuks läinud. Muidugi on odavam sulle ajupesu teha, et frentš on ainus õige riietus ja toidu maitsel pole tähtsust, kui see on toitev. Aga riietus… kui lased vaimu pudelist välja, ei saa seda enam tagasi. Lubad korralikke riideid, tulevad teised normaalse elu avaldused järele.”
„Isegi Zaatsi on vabam, enamik ei käi vormis, Utorust ma ei räägigi – need meie pealinnad… Aga sa ju tead.” Tedus väärutas huuli. „Me ju teame, et mõned Piiritagused maailmad on üsna sübariitlikud,” lausus ta piprase eneseirooniaga. „Et on hunnik unustatud kolkaid, mis arvavad, et nad on tsivilisatsiooni tipud. Et on mingid lepingud, mingid demilitariseeritud maailmad, mille isoleeritust ja omaetteolemist Impeerium respekteerib. Et kusagil olla veel inimeste ühendusi, mis aga olevat liiga nõrgad, et tegelikult midagi ära teha.
Ma pole seda kunagi uskunud, kuid ma pean selle küsimuse esitama – kui võimas on Föderatsioon?”
Zätereit ohkas. „Föderatsioon ei ole Impeeriumiga võrreldav üheski lähenduses. Ruum, mis hõlmab Föderatsiooni lepingutega kaetud maailmu, on tuhat korda suurem kui Rahutoojate Impeerium, kuid see ei ole ühtne. Selles on omad vabariigid ja keisririigid, on karjakasvatajate arkaadiad, mille vallutamiseks piisaks ühest ründelennukist, ja on usufanaatikute sõjaväestatud ordud, kes loeksid jumala õnnistuseks, et just neid rünnati ja mõnel neist õnnestub auga – lahingus – surra. Ütleme nii, et vaevalt on Föderatsioonis liitu või riiki, mis suudaks üksi Impeeriumile sõjaliselt vastu seista, kuid kui Impeerium otsustaks Föderatsiooni rünnata, ületaks see kaugemate maailmade jaoks vaevalt uudise läve. Lähemad paneksid kokku ohu kõrvaldamiseks piisava jõu.”
Tedus muigas taas kibedalt. „See oli üks põhjustest, miks ma ära tahtsin. Maailm on suurem kui Jab. Su laev – on selliseid palju?”
Zätereit muigas omakorda ja raputas kergelt pead. „Ka parimad nende hulgast… Kui kohutav see tegelikult on – selliste sõjaliste maailmade desinformatsiooni mõju. Sa tead, et midagi on viltu, kuid sa ei kujuta ette, kui palju on tegelikult teisiti. Põhimõtteliselt teisiti. On tuhandeid – mitte inimesi, rahvaid! – kel on igal perel oma sädelaev. Nad elavadki tähtede vahel. Galaktikas on sada miljardit tähte. Inimkond ei hõlma sajandikkugi sellest, kuid see sajandik on miljard tähte. Miljon elamiskõlblikku maailma. Kaua kuluks aega, et need kõik läbigi käia! Mitukümmend tuhat aastat kirjutatud ajalugu, millele eelneb vähemalt – vähemalt! – kümme korda pikem periood, millest me teame vaid legende… Föderatsioon ei sega end Rahutoojate Impeeriumi taolistesse asjadesse. Me ei suuda ega jõua. Keegi ei suuda vastutada terve Galaktika saatuse eest. Inimkonna saarekesi, kolooniaid peaks olema isegi teistes galaktikates – aga juba sinnaminek võtab ka parima tehnika korral sajandeid. Sajandeid! Vaata seda tähist ülevust – vaata ja proovi ette kujutada, kui suur see on!”
Tedus libistas pilgu üle hõbekirjalise sügaviku ja pööras taas pilgu eemalduvale planeedile.
„Mida me tegema läheme?”
„Kas sa tead, mis asi on Tau Sõrmus?”
Teduse huuled tuksatasid ja ta vaatas teist taas oma paarkümmend sekundit raskesti mõistetaval ilmel.
„Esoteerika, legendid,” poetas ta lõpuks.
„Sa teed edusamme,” märkis Zätereit heatahtliku muigega. „Mida muud sa teada saadki, aga vähemalt tegid sa juba õige järelduse.”
Ta pöördus korraks enne jätkamist oma aparaatide poole. „Teeme nii – Feree laeb niipalju kui jõuab ja peale seda kulub mul vähemalt mõni tund, et vaadata, mis seal õieti on. Kui ma ta Anu vabas alas lahti pakin, räägib ta sulle ehk ise, kuhu me läheme. Seni – tahad sa veel kellegagi Jaburusel rääkida või mingeid teateid saata, enne kui me dimensioone kortsutame?”
Tedus mõtles hetke. „Sa ei ole mulle ikka öelnud, kui kaua meie reis kestab?”
„Kõige vähem mitmeid kuid. Tau Sõrmuseni on 253 valgusaastat ja kõigepealt läheme Vilhelele.”
Algaja Hesedda näole hakkas hiilima kuratlik muie. „Ei, rääkida ma ei taha, aga teateid, ilusaid briljantselt sõnastatud teateid saadaks küll… Anu, veel konjakit!”
Zätereit 2:
Ma tean, mis mõju on sellistel lugudel – kirju ja põnev, kuigi midagi aru ei saa. Ja vaatamata sellele, et nurgas vilgub isegi hoiatus, et tegu on rekonstruktsiooniga, haarab see su endasse ja viib minema, nii et lõpuks on mõis ja kõik kohalolijad ühtviisi läbipaistvad…
Must tee, konjak, klooster, leib – jah, kuidagi tuleb ju asju nimetada, kuigi enamasti on neil vähe ühist sellega, mida siin Maal nende sõnade all mõeldakse. Jook, mille lähimaks analoogiks Maal oleks must tee ja jook, mille lähimaks analoogiks oleks konjak – kui me lepime kokku, et ei kuluta viitkuut lõiku Tuukani suhkrurikastest marjadest kääritatud-destilleeritud jookide kvaliteedisüsteemi kirjeldamiseks. Olgu lihtsalt ‚XO’ ja kõik saavad vähemalt hetkega aru, mida umbes mõeldud on.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
