tähtsus
1991. aastal, kui olin lõpetanud kaks aastat kestnud õpingud meditsiinikoolis ning õppinud kolm aastat doktorantuuris, tuli mul uuesti avada haiglauks, et oma õpingud lõpule viia. Varustatud valge kitli, stetoskoobi ja raamatuvirnaga, astusin majja, mis kandis tol ajal nime Bostoni Linnahaigla.
Esimesel päeval tuli minu residentuuri juhendaja minu juurde, andis mulle teada minu esimese patsiendi nime ja vanuse ning ütles lihtsalt: “Vaata ta läbi.” Kogu lugu. Ehmatasin ennast kangeks. Kuidas ma pidin aru saama, mis tal viga on, kui mul ei olnud muud teavet peale tema nime ja vanuse?
Liftis, teel alla esmaabiruumi, nihelesin närviliselt. Ma ei teadnud tööst patsiendiga muud kui detaile, rääkimata sellest, kuidas täpselt käsitseda stetoskoopi, mis mul kaela ümber kõlkus. Seisin liftis, märkmepaberid pihus. Äkitselt, ühe hetke jooksul, nägin vaimusilmas patsienti, kelle seisundit ma hindama pidin. Ta oli mõõdukalt ülekaaluline, laimirohelistes stretšpükstes naine, kes hoidis kätega kõhust kinni (ülaosast, paremalt poolt) ning oigas: “Doktor, doktor! Minu sapipõis valutab!”
“Vau!” käis mul peast läbi. “Juhul, kui sellel patsiendil, keda ma läbi vaatama lähen, on probleem sapipõiega, siis kuidas ma seda diagnoosima peaksin?” Kui lift sujuvalt korruste vahel liikus, lappasin oma taskutes peituvate käsiraamatute lehekülgi ning uurisin kähku järele, mida sapipõieprobleemiga patsiendiga ette võtta. Visandasin märkmikusse klassikalise sapipõiehädade diagnoosimisskeemi: maksa ultraheliuuring, vereproov maksaensüümide kontrollimiseks, patsiendi silmavalgete vaatlus.
Uksed avanesid. Jooksin esmaabiruumi, tõmbasin sirmi eest, ning seal lamas minu üllatuseks laimirohelisi pükse kandev proua, kes oigas: “Doktor, doktor! Minu sapipõis!”
See pidi olema kokkusattumus, eks ole?
Teisel päeval haugatas juhendaja mulle taas patsiendi nime ja vanuse ning käskis vastuvõturuumi minna. Taas kord kerkis kujutlusse patsient, seekord põiepõletikuga. Tegin uuesti läbi samalaadse kiirõppuse teemal, kuidas ravida põiepõletikuga patsienti. Ja ennäe – oligi tegemist põiepõletikuga. Kolmandal päeval kordus kõik uuesti, ning jälle kattusid minu kujutluspildid tegelikkusega. Kolme päeva järel taipasin, et minu ajus on midagi unikaalset: minu vaimusilm näeb ette asju, mida minu koolitatud arstipilk viimaks kinnitab.
Ma nägin, kui kasulik on intuitsioon patsientide diagnoosimisel, ent peagi mõistsin, et intuitsiooni roll on veelgi suurem, kui algul arvasin.
Keha intuitsioon
Inimkeha on imepärane masinavärk, ning nagu masinadki, nõuab ta regulaarset hooldust, et töötada nii efektiivselt kui võimalik. On palju erinevaid põhjusi, miks meie keha võib rikki minna ja haigeks jääda: pärilikkus, keskkonnamõjud, toiduvalik ja nii edasi. Kuid nagu Louise oma töö käigus avastas ning raamatusse “Heal Your Body” kirja pani: iga haiguse kujunemist mõjutavad emotsionaalsed tegurid. Aastakümneid pärast seda, kui Louise oma järeldusi esitles, oli teadusringkondadel ette näidata uuringute tulemused, mis neid kinnitasid.
Teadusuuringud on näidanud, et hirm, viha, kurbus, armastus ja rõõm mõjutavad keha igaüks eriomasel viisil. Me teame, et viha paneb lihaseid ja veresooni kokku tõmbuma, tekitades kõrget vererõhku ja vereringehäireid. Kardioloogilise meditsiini kogemused kinnitavad meile, et rõõmul ja armastusel on vastupidine toime. Kui vaatad Louise’i väikesesse sinisesse raamatusse, siis võid sealt lugeda, et südameatakk ja teised südameprobleemid “pigistavad südamest rõõmu välja”, “muudavad südame raskeks” ning kõnelevad “rõõmu vähesusest”. Millised on enesesisenduslikud laused, mida ta nende probleemide ületamiseks välja pakub? “Ma toon rõõmu oma südame keskmesse tagasi”, ning “Ma lasen rõõmuga minevikust lahti. Ma elan rahus”.
Spetsiifilised mõttemustrid mõjutavad meie kehasid ennustataval viisil; vastusena igale emotsioonile tekivad kehas kindlad biokeemilised ained. Kui valdavaks meeleseisundiks on pikemat aega olnud hirm, tekitab stressihormoonide, eeskätt kortisooli pidev nõristumine biokeemilise doominoefekti, mis viib südamehaiguste, kaalutõusu ja depressioonini. Sarnaselt hirmule järgivad ka teised mõtted ja emotsioonid tüüpilisi mustreid, mis kehasse projitseerudes võtavad haiguse kuju. Olen oma töö käigus avastanud, et läbi keha rändavad emotsioonid mõjutavad elundeid erinevalt, sõltuvalt sellest, mis sinu elus parasjagu toimub. See on hetk, mil mängu tuleb intuitsioon.
Kui me ei ole enda või oma lähedase emotsionaalsest seisundist teadlikud, jõuab see teave meieni sageli intuitsiooni kaudu. Meil on viis maist tajumeelt, mis meis tundeid äratavad: nägemine, kuulmine, kompimine, haistmine ja maitsmine. Ning meil on ka viis paralleelset “intuitiivset meelt”: selgeltnägemine, selgeltkuulmine, kujutluslik kompimine, haistmine ja maitsmine, mille abil me saame lisainfot. Näiteks võib su vaimusilma ette kerkida ärev kujutluspilt sellest, et sinu sõber on hädas. Või kuuled sisekõrvas telefonihelinat, mida saadab halb eelaimdus, ning viis minutit hiljem saabubki telefonikõne, mis teatab sinu lähedase surmast. Võid tunda halba maitset suus või haista, et asi lõhnab kahtlaselt, kui keegi pakub sulle halba äritehingut. Võid tunda kehas ebameeldivaid aistinguid või kripeldust südames, mis kuulutavad ette probleeme inimsuhetes.
Lisaks üldtuntud vaistule, mis aitab meid olukordades, kus meil on vähe teavet – nii, nagu intuitsioon on mind aidanud arstitöös –, on ka meie kehadel kaasasündinud intuitsioon. Meie keha ütleb meile, kui midagi on tasakaalust väljas, isegi kui see meie teadvuses ei kajastu.
Kui me soovime täielikku tervenemist, tuleb meil tähele panna sõnumeid, mida keha meile vaistu abil saadab. Kuid me vajame ka loogikat ja fakte, et mõista, mis meie elustiilis tervist mõjutab. Nii nagu jalgrattal sõitmiseks on vaja mõlemad kummid täis pumbata, on emotsioonide ja intuitsiooni tasakaalustamiseks tarvis loogikat ja fakte. Nii äärmuslik loogika ilma intuitsioonita kui täiesti loogikavaba intuitsioon viivad karidele. Tervise taastamiseks vajame mõlemaid tööriistu. Käesolevas raamatus arutleme selle üle, kuidas seda teha, keskendudes järgmisele neljale suunale.
1. Teadlikuks saamine enda ja teiste emotsioonidest, koos hirmu, viha ja kurbusega saabuvate hoiatussõnumite märkamine.
2. Tundmusi saatvate ja peas keerlevate mõtete väljaselgitamine.
3. Stressisümptomite tuvastamine ja nende asukoha määratlemine kehas.
4. Sümptomite taga olevate mõttemustrite ja neis sisalduva info lahtimõtestamine, mõistmine, et iga haiguse tekkes on oma osa ka toiduvalikul, keskkonnal, pärilikkusel ja vigastustel.
Intuitsiooni armatuurlaud
Kuidas saada ühendust oma keha intuitsiooniga, et lugeda ja tõlgendada sõnumeid, mida ta meile saadab?
Kujutle enda keha auto armatuurlauana, millel on rida hoiatavaid signaallambikesi, mis süttivad niipea, kui sinu elus on midagi, mis nõuab tähelepanu. Kes ei oleks auto armatuurlaual näinud ärritavat sümbolit, mis annab teada, et bensiin on otsakorral? Alati juhtub see kõige ebasobivamal ajal, ning see signaaltuluke ärritab sind senikaua, kuni kütust on nii vähe, et auto liigub peaaegu vaid väljuva heitgaasi mõjul. Sama lugu on siis, kui sinu elujõud kahaneb või kulub täiskiirusel – mõni su kehaosadest saadab sulle vihje, nuriseb vaikselt või lausa karjub stressipinge käes.
Sinu kehal on seitse signaallambikest, millest igaüks on seotud elundite rühmaga. Iga rühma elundite tervis on seotud kindlat tüüpi mõttemustrite ja käitumisviisidega. Näiteks turva- ja kindlustundega seostuvad sellised elundid ja kehaosad, nagu luud, veri, immuunsüsteem ja nahk. Kui sa ei tunne ennast turvaliselt ja kindlalt, haigestub suure tõenäosusega mõni nimetatud elunditest või kehaosadest. Me nimetame selliseid elundite rühmi emotsionaalseteks
