jalugu
Eesti enne Eestit
K unagi laius Eesti kohal jää, siis see tasahaaval taganes, jättes maha Kagu-Eesti kuppelmaastikud, Sakala künkad ja Vooremaa. Praeguse Lääne-Eesti ja saarte asemel lainetas aga jääsulamisvesi. Umbes üksteist ja pool tuhat aastat tagasi murdis see vesi endale Kesk-Rootsis väljapääsu maailmamerre – see pidi olema võimas vaatepilt – ja veetase langes lühikese ajaga mitukümmend meetrit. Me ei tea, kas ükski inimolend seda pealt nägi, aga kui nägi, siis tundus talle, et meri läks ära. Maad tuli ühtäkki kõvasti juurde. Meri taganeb veel nüüdki, aga palju aeglasemalt. Täpsemalt öeldes Lääne-Eesti tõuseb mõni millimeeter aastas ja Noarootsi pole ammu enam saar.
10 000 aastat tagasi ei teadnud keegi, et see maa, mille piirjooned vee taganemise järel juba praeguseid meenutama hakkasid, on Eesti. Ükski maa ei ole Eesti või Läti või Ungari või Paraguai lihtsalt iseenesest. Selleks on vaja inimesi, kes seda maad Eestiks, Lätiks, Ungariks või Paraguaiks peaksid – ükskõik, kas ise kohapeal elades või teda eemalt vaadates. Eesti pidi alles tekkima – vaimses mõttes, inimeste arusaamades ja teadmistes. Selles tähenduses ei sündinud Eesti mitte sedamööda, kuidas jää ja vesi ära läksid, vaid sedamööda, kuidas vabanenud maale asusid inimesed. Me võime fantaseerida, et esialgu nad pelgasid – sinna, kust meri nii nõiduslikul kombel lahkunud oli, võis ta ju ootamatult ja sama nõiduslikult tagasi pöörduda –, aga ükskord nad siiski tulid ja jäid. Ja sellega algas Eesti tekkimise lugu.
Lauri Vahtre
1 MUINASAEG*
1. PEATÜKK
Kiviaeg
X–II AASTATUHAT EKR
Eesti esimesed asukad
Uusimate uurimuste tulemusel on teadlased jõudnud seisukohale, et esimesed inimasustuse jäljed Eestis on umbes 11 000 aasta vanused. Kõige vanem teadaolev asulakoht (Pulli asula) on leitud Pärnu lähedalt ja see kuulus nn Kunda kultuuri* rahvale. See kultuur ja rahvas on oma nime saanud Põhja-Eestis Kunda lähedal leitud asulakoha järgi. Kunda kultuuri rahvas asustas kogu Läänemere idakallast Poolast kuni Soomeni.
KUNDA KULTUURI ESEMEID
Kunda kultuur oli küttijate, kalastajate ja korilaste kultuur. Asulad paiknesid tavaliselt järvede, jõgede ja laguunide ääres, kus oli võimalik kala püüda ning küttida vee äärde jooma tulevaid loomi. Luuleiud näitavad, et kõige tihemini tabati jahikäigul põtru ja kopraid.
Arheoloogid nimetavad seda aega keskmiseks kiviajaks ehk mesoliitikumiks. Eestis kestis mesoliitikum – ja ühtlasi Kunda kultuur – V aastatuhandeni eKr. Kundalased valmistasid oma tööriistad kivist, luust ja sarvest, aga kahtlemata ka puust, mis pinnases tavaliselt ei säili. Kivi puhul oli tegu osalt kergelt töödeldava imporditud tulekiviga, osalt kohaliku kvartsiga. Koduloomadest tundsid nad koera, elatusid jahist ja kalapüügist. Peamiseks lihaloomaks oli põder, kellelt saadi ka nahka kehakatteks ja luud ning sarve tööriistade valmistamiseks. Palju kütiti ka kobrast, mereäärsetes piirkondades hülgeid. Hülgekütid avastasid ja asustasid ka tekkivad saared. Jahti peeti odade ja vibude-nooltega, kala püüti ahingute, harpuunide ning ka algeliste võrkudega. Vanimate elamute kohta meil täpsemaid andmeid ei ole, kuid võib oletada, et ürgseimaks hoonetüübiks oli maasse süvendatud augu kohale püstitatud püstkoda*. Aastatuhanded möödusid eriliste muutusteta, põlvkond põlvkonna järel elas ja suri üsna samasugustes oludes.
Jääkilp umbes 10 000 aastat tagasi
Me ei tea, mis keelt Kunda rahvas kõneles. Eesti keeles leidub sõnu, mida ei osata liigitada ühtegi tuntud keelerühma, näiteks mägi, must, sugu või eile, ja on avaldatud arvamust, et tegemist on jäljega kundalaste keelest, millel polnud midagi ühist soome-ugri keeltega ja järelikult ka mitte eesti keelega. Samas pole välistatud, et kundalaste keel kuulus just nimelt soome-ugri keelerühma ja et tegemist on eesti keele otsese eelkäijaga.
Mis puutub Kunda rahva algkodusse, siis ei saanud nad tulla põhjast ega läänest, kus laius veel jää ja hiljem meri, vaid pidid tulema kas lõunast või idast. Võimalik, et lähtekohaks olid tänase Kirde-Poola ja Lõuna-Leedu alad, kust on pärit kundalaste asulakohtadest leitud kvaliteetne tume tulekivi. Seejuures ei maksa toonast migratsiooni kujutleda ühekordse massilise ja kiire rändena, vaid pigem oli tegu asustuspiiri järk-järgulise nihkumisega paljude põlvkondade vältel.
KÜTTIDE-KORILASTE ASULA
Kiviaegsed inimesed elatusid kuni põlluharimisele üleminekuni peamiselt jahist ja kalapüügist. Töö ja jahiriistad olid kivist, luust, sarvest. Tapetud loomadest saadi toitu ja kehakatteid. See eluviis ei muutunud aastatuhandeid. Sellel natuke naiivsel pildil on kujutatud kiviaegseid inimesi oma igapäevaste tegemiste juures.
Kammkeraamika*
Umbes 5000 aastat eKr ehk 7000 aastat tagasi algas Eestis kiviaja järgmine ja ühtlasi viimane etapp – noorem kiviaeg ehk neoliitikum. Neoliitikumi tähtsaimaks tunnuseks on esimese tehismaterjali, põletatud savi ilmumine. Inimesed õppisid valmistama veekindlaid savinõusid ja hakkasid oma asulakohtadesse tulevaste arheoloogide rõõmuks potikilde maha jätma. Vahemere-äärsetel aladel tähendas neoliitikum ühtlasi üleminekut põlluharimisele, mis Eestis toimus mõnevõrra hiljem.
KAMMKERAAMILINE ANUM
Kammkeraamika hakkas levima u 4000 aastat eKr. Nõud vooliti laiadest savilintidest ja kaunistati kammitaolise esemega. Anumad on alt koonilised või ümarad, et neid saaks asetada maasse tehtud auku või kividega ümbritsetud koldele.
Umbes 4000 aastat eKr ehk 6000 aastat tagasi hakkas Eestis ja naabermail levima nn kammkeraamika kultuur. On võimalik, et tol ajal saabus siia ka suurem hulk sisserändajaid. Võib-olla Karjalast, mis paistab olevat uue kultuuri üks kesksemaid alasid, või kusagilt Volga ülemjooksult. Mõlemad alad olid asustatud soomeugrilastega. Kui kunagiste kundalaste keel tõepoolest kuulus soome-ugri keelteperre, siis tulijad mingit põhimõttelist keelelist murrangut kaasa ei toonud. Kui aga ei kuulunud, siis toimus tollal Eestis järk-järguline keelevahetus.
Kammkeraamika kultuurile nime andnud anumad ei olnud valmistatud mitte kedral (see oli alles leiutamata), vaid kokku voolitud laiadest savilintidest. Nõusid kaunistasid lohukesed ja kammitaolise esemega vajutatud mustrid. Anumate põhi oli alt ümar, mis tähendas, et neid sai asetada kas pehmele liivale, maasse süvendatud auku või kividest laotud ringi – igatahes mitte lauale. Kammkeraamika rahvas mööblit ei tundnud, kuid majad neil juba olid. Suurem osa ajast elati väljas, looduses. Võimalik, et tolle kauge aja mentaliteedist ja erksast loodustajust on üht-teist kandunud praegusesse eesti kultuuri.
Kammkeraamika ajajärk oli küttimise ja kalapüügi kõrgaeg. Ometi külvati just tollal ka esimesed viljaseemned. Vanimad jäljed põlluharimisest – kaera õietolmu näol – pärinevad nimelt 4000. aastast eKr Põhja- ja Lääne-Eestist. Põlluharimise laiemat levikut seostatakse siiski uue arheoloogilise kultuuriga, mille suhtes ajaloolased pole siiani suutnud otsustada, kas nimetada
