rahvasterändamise ja viikingiaja rahututele, aga ühtlasi võimalusterohketele oludele viitavad peidetud varandused. Leitud on rauast relvi, pronksist ja hõbedast ehteid jm. Eriti põnevad on muidugi hõbeaarded, mis sisaldavad Araabia münte, nn dirhemeid. Viikingiaja lõpul ilmuvad aarete hulka Lääne-Euroopa mündid, Araabia ja Kesk-Aasia omad aga kaovad. Viikingiaegne, mööda suuri jõgesid toimunud kaubandus Araabia maailmaga hääbub, Lääne-Euroopa on aga tõusuteel.
Viikingiaja hõbevarad olid enamasti peidetud elamute lähedusse. See, et paljud neist varadest peidukohta jäidki, annab tunnistust sellest, et vara omanik suri ootamatult või tapeti. Raha kasutuselevõtt on alati ja kõikjal suurendanud röövlite ning varaste ohtu. Tõsi, midagi rahataolist näivad eestlased olevat tundnud juba enne hõbemüntide ilmumist. Sellele osutab sõna raha, mis tuleb loomanahka tähistavast germaani sõnast skraha. Nahka on rahana kasutatud päris mitmel pool maailmas. Käepärasem ja universaalsem hõberaha oli aga samm edasi. 10. sajandi keskpaik oli eriti edukas, tollest ajast on pärit rohkelt peidetud hõbedat. Ilmselt on eestlastel õnnestunud kaduvast idakaubandusest veel kasu lõigata.
ERRA-LIIVA HÕBEAARE
1939. aastal leiti Erra-Liiva küla karjamaalt (Ida-Viru maakond, Sonda vald) spiraalselt kokkukeeratud hõbedast kaelavõru ja kolme tulpa asetatud 1 India, 2 Bütsantsi ja 176 Araabia münti. Hõbe oli peidetud või jäänud mingil muul põhjusel mullapõue 10. sajandi lõpus.
Viikingiajastul relvastus täiustus. Ratsavarustusse ilmusid jalused, mis tegid ratsaniku asendi palju kindlamaks ja tugevamaks, mistõttu muutusid raskemaks ja pikemaks ka mõõgad. Ratsameeste sõjalise tähtsuse tõusuga kaasnes arvatavasti ka nende ühiskondliku mõju suurenemine. Peamisteks relvadeks jäid Eestis siiski odad ja kirved.
Naaberriikide surve tugevneb
Viikingiajastu lõpp ei toonud Eestile rahu. Seni olid Eestit puudutanud kaubateedega seotud võimuvõitluse kõrvallained, nüüd aga kerkis silmapiirile oht, et Skandinaavias ja Venemaal tekkinud noored riigid üritavad Eestit vallutada.
Ja tõepoolest korraldaski viimane Skandinaaviaga seotud Kiievi vürst Jaroslav Tark – Rootsi kuninga väimees ja Norra kuninga äi – 1030. aastal sõjaretke Tartu alla, mille ta vallutas, oma võimu tugipunktiks kujundas ja oma ristinime Juri järgi Jurjeviks ristis. Arheoloogilised väljakaevamised on näidanud, et vee- ja maantee iidses ristumiskohas asuvas Tartus oli asula ja linnus ammu enne venelaste vallutust, nii et 1030. aastat ei saa järelikult pidada Tartu asutamiseks. Kuid vastab tõele, et Vene võimu perioodil asula suurenes ja muutus jõukamaks. Tollasest kultuurikihist on leitud kedral valmistatud savinõusid, mida Eestis varem ei tuntud, samuti on leitud mitmeid Kiievi-Venest pärit esemeid. Usutav on, et venelased ehitasid Tartusse kiriku ja tegelesid õigeusu levitamisega. Eesti keelde tulid vene keele kaudu sõnad rist, raamat ja papp.
TARTU LINNAMÄGI
Tartu Toomemäe idapoolsele nõlvale tekkis muinaslinnus juba II aastatuhande alguses. 13. sajandil ehitati sinna kivist piiskopilinnus.
Venelaste võim Tartus ja kogu kagupoolses Eestis lõppes 1061. aastal, mil eestlased venelaste linnuse ja majad maha põletasid ning seejärel Pihkvat ründasid. Sellega Vana-Vene ülemvõimu episood lõppeski.
• Kuidas mõjutasid Eesti arengut kontaktid Vene vürstiriikidega?
• Milline naaberrahvas mõjutas Teie arvates eestlaste elu kõige enam? Põhjendage oma arvamust.
• Millised leiud viitavad sel ajal ühiskonnas toimuvale kihistumisele?
• Millised on selle ajalooperioodi olulisemad märksõnad Eesti ajaloos? Põhjendage oma valikut.
4. PEATÜKK
Eesti muinasaja lõpul
12. SAJAND
Muinasaja lõpp
Muinasaja lõpusajandid olid Eestile suhteliselt kiire arengu ajaks. Võõrvallutuse-eelseks rahvaarvuks hinnatakse 150 000 – 200 000, mis tähendab, et Eesti oli tunduvalt suurem kui Soome ja vaid kolm korda väiksem kui Rootsi. Võrreldes teiste rahvastega olid tolleaegsed eestlased suhteliselt pikakasvulised ja heledapäised.
11.–12. sajandil tihenes Eesti asustus järjekindlalt, külad kasvasid. Kareda küla Järvamaal nimetab saksa kroonikakirjutaja Läti Henrik koguni „ilusaks, suureks ja rahvarohkeks”. Ta lisab, et Eesti külad olidki sellised, enne kui ristisõdijad neid laastama ja põletama asusid. Rakvere lähedal asunud Tõrma elanike arv võis ulatuda poole tuhandeni. Elamud sarnanesid varasema perioodi omadele, kujutades endast üheruumilisi hooneid kerisahjuga nurgas. Lisaks kuulus iga majapidamise juurde terve hulk mitmesuguseid aitu, lautu jm kõrvalhooneid. Põhja-Eestis ja Saaremaal olid levinud tihedad sumbkülad, Lõuna-Eestis oli ülekaalus hajus asustus. See tulenes maastiku eripäradest: Põhja-Eesti tasasel maal olid võimalikud suuremad põllumassiivid, Lõuna-Eesti küngastikel mitte.
SUMBKÜLA
Sumbküla oli põhiline külavorm, kus talu õued ja hooned olid koondunud tihedalt üksteise kõrvale.
Kõige tähtsamaks põlluviljaks oli rukis. Vilja hakati välja vedama ja Eestist sai maailma põhjapoolseim teravilja eksportiv maa. Pealegi oli see suitsurehtedes kuivatatud vili väga hea kvaliteediga. Koos põllunduse arenguga suurenesid ka karjad. Neidki – ja nende röövimist – meenutab Läti Henrik korduvalt.
Hoolimata edusammudest ei tekkinud Eestis veel elukutseliste käsitööliste kihti, kui sepad ja võib-olla laevasepad välja arvata. Ei olnud linnu ega omaette kaupmeeskonda, kuid väliskaubandus oli Eesti ülikutele kujunenud tähtsaks sissetuleku- ja jõukuseallikaks. Kaubandus tõi Baltikumi saksa kaupmehed ja nende järel ristisõdijad, kaubanduslike huvide ristumine oli ka eestlaste muistse vabadusvõitluse puhkemise üks peapõhjusi.
Mis puutub riietusse ja tarbeesemetesse, siis selles osas olid eestlased naaberrahvastega umbes samal tasemel. 12. sajandiks olid eesti mehed juba mitu tuhat aastat habet ajanud, seljas kanti korralikke villasest riidest või isegi nahast kuubi. Peamine rõivamaterjal oli tekstiil, mida kaunistasid praktilise otstarbega ehted, näiteks särgikraed koomale tõmbav hobuserauakujuline sõlg nii meestel kui naistel. Rõivakomplekti juurde kuulus ka igapäevane tarbeese nuga. Kroonik Henrik kiidab eesti naiste kootud vaipu – neid röövisid ristisõdijad ja nende liitlased alati innukalt.
Halduslikult jagunes Eesti maakondadeks* ja need omakorda kihelkondadeks*. Maakond oli (pool)iseseisev poliitiline üksus, mis sõdis ja sõlmis rahu oma äranägemise järgi. Suuremad maakonnad olid Saaremaa, Virumaa, Sakala ja Ugandi, veidi väiksemad Revala, Harjumaa (need kaks sulasid hiljem kokku), Läänemaa ja Järvamaa. Maakonda juhtisid kihelkondade vanemad ühiselt. Vähesel määral leidus orje, keda toodi kaasa rüüsteretkedelt.
Eesti maakonnad 13. sajandi algul
Muinasaja lõpu
