A. Lorentzeni maal.
Kogu maa tõuseb üles
Nii nagu Ümera mehed tosin aastat varem, saatsid ka saarlased teate oma võidust üle kogu Eesti. Ja nad heitsid kristlase nime välja kogu oma maa piiridest, kirjutab Läti Henrik. Jõulise vastuhaku tulemusel jäi võõrvõim Eestis püsima vaid Tallinnas. Eestlased asusid oma linnuseid kindlustama, kiviheitemasinaid ehitama ja ambe* tundma õppima ning pöördusid abipalvega venelaste poole.
Paraku ei jäänud sakslaste otsusekindlus maha eestlaste omast. Niisama kindlalt nagu eestlased olid otsustanud vastu hakata, olid nemad otsustanud Eesti oma võimu alla painutada.
Taas toimusid vastastikused rüüsteretked, mis laastasid nii Eesti kui Läti alasid. Võimas saksa-liivi-läti vägi tungis Viljandi alla, mis pärast kahenädalast piiramist alla andis. Siis alistasid sakslased küllaltki suure vaevaga taas Harju ja Järva, vabaks jäid vaid Saaremaa ja suurima vastupanukoldena Mandri-Eestis Tartu, mille saatus pidi otsustama kogu Eesti saatuse.
VJATŠKO JA MEELIS
Enn Kippeli noorsoojutust „Meelis” inspireeritud skulptor Olav Männi tehtud mälestusmärk Tartus Toomemäel. Skulptuur pidi sümboliseerima eesti ja vene rahva igavest sõprust.
Tartusse oli 200-mehelise Vene väesalgaga saabunud ka endine Koknese (Lõuna-Lätis) väikevürst Vjatško. Novgorod oli Vjatškole andnud loa võtta oma valitsuse alla kõik maad, millest jõud üle käib, ja endale uus riik rajada. Ta asuski innukalt tegutsema, kogudes makse Sakalast Virumaani ning karistades vastuhakkajaid. Sakslased tegid Vjatškole ettepaneku lahkuda ja noomisid teda, et tema, kristlane, on liitunud paganausulistega. Vjatško, kes pidas ennast Tartu valitsejaks, keeldus.
Tartu oli hästi kindlustatud võimas kants, mida mõõgavennad olid juba korra asjatult piiranud. 1224. aasta augustis piiras suur ristisõdijate vägi Tartu uuesti sisse. Piirajad lõid oma leeri linnuse lähedale üles, saatsid osa väest Virumaale röövima, et piirajail toitu oleks, ja alustasid sõjategevust. Võitlus keskendus üha enam kõrge puust piiramistorni ümber, mille sakslased kaheksa päevaga valmis olid ehitanud ja mida nad linnusele lähemale hakkasid nihutama, täites selleks vallikraavi ja kaevates mäekülge alt ära. Kaitsjad ei vaadanud seda tegevusetult pealt, vaid tekitasid oma ambudega piirajaile tõsiseid kaotusi. Lõpuks võtsid piirajad ette tormijooksu, mida kroonis edu. Mõned neist suutsid sisse tungida üle valli, teised aga eestlaste endi poolt tulerataste allaveeretamiseks tehtud avause kaudu.
Sakslased tapsid kõik linnuse kaitsjad peale ühe Suzdali sõdalase, et see Tartu sündmustest Venemaale sõna viiks.
Sõja lõpp
1227. aasta algul, kui meri oli kindlalt jääs, asus suur ristivägi teele Saaremaad alistama. Klaassiledal jääl kurja vaeva nähes jõudis vägi alles üheksandal päeval Muhu linnuse alla. Seal pakkusid muhulased rahu, millega piiskop Albert olevatki nõus olnud, kuid vaenuväe teised juhid nõudsid linnuse vallutamist. Piiramine osutus raskeks ja ohvriterohkeks, kuid kuuendal päeval läks tormijooks siiski õnneks. Taas korraldati armutud tapatalgud, linnus rööviti tühjaks ja pandi lõpuks põlema.
Nüüd liikus ristivägi Saaremaa tugevaima, Valjala linnuse alla. Ka siin pakkusid sissepiiratud rahu, mille ründajad seekord vastu võtsid. Linnuse väravad avati ja võõrvõim astus sisse. Kõigepealt ristiti vanemate pojad, kes samas pantvangideks võeti. Seejärel pühitseti linnuse kaev ja ammutati sealt ristimisvett juba hulgi. Algas mitu päeva kestnud massiline ristimine. Saabusid ka saadikud teistest kihelkondadest, kes teatasid alistumisest. Seejärel saadeti preestrid kihelkondadesse laiali, et sealgi suurejooneline ristimine korraldada.
Eesti oli vallutatud.
Eesti aastal 1225
MUHU LINNUSE PIIRAMINE
Muhu linnus oli üks viiest muinasaja lõpu linnusest Eesti saartel. Oli 1227. aastal esimene linnus Saaremaad vallutama tulnud Riia piiskopi ja Mõõgavendade Ordu vägede teel.
Ott Kangilaski maal
Kaotuse põhjused ja tagajärjed
Kõige olulisem vahe eestlaste ja rüütlite vahel oli see, et orduvennad olid elukutselised väljaõppinud sõjamehed. Väljaõpe ei tähenda ainult paremat relvakäsitsemisoskust, vaid ühtlasi oskust võidelda organiseeritult – pidada kinni lahingukorrast, mõista üksteist lahingu käigus jms. Erinevalt eesti sõjameestest elasid ordurüütlid ka rahuajal koos, nad nimetasid üksteist vendadeks, nad olid ühiselt palju katsumusi läbi elanud ning üksteist raskes olukorras näinud. Ja kahtlemata olid paremad ka nende relvad, eeskätt turvis. Väga oluline oli ka see, et ambu – ainsat relva, millega oleks saanud rüütliväe vastu – õppisid eestlased kasutama alles sõja käigus.
Elukutseliste sõjameeste olemasolu on võimalik vaid juhul, kui maa ja rahvas on küllalt jõukas, et neid relvastada ning üleval pidada. Kindlasti on vaja ka küllaldast ühiskondlikku organiseeritust, st vähemalt vürstivõimu. See eestlastel puudus. Nii ei tulnud ka tõsisemalt kõne alla variant, et eestlased võtavad ristiusu vastu ise, oma vürsti juhtimisel, ja säilitavad poliitilise iseseisvuse. Niimoodi oli ristiusu vastu võtnud näiteks Venemaa.
AMB
Amb kujunes välja tavalisest vibust. Relva sünnimaaks peetakse Hiinat. Keskajal sai amb Euroopas populaarseks jahi- ja sõjarelvana. Tema 40 cm pikkune 80 g kaaluv nool võis lennata 400 m kaugusele. Vinnastusseade tõttu oli kohmakam kui vibu. Neid kasutati lahingutes paralleelselt.
Sõda tõi rohkelt kannatusi. Suur hulk inimesi sai surma lahingus ja röövretkede ohvritena, paljud veeti igaveseks minema. Põletati maha arvukalt külasid, suurtalusid ja linnuseid.
Rahvaarv taastus peagi, kuid hoopis raskemaks tagajärjeks võib pidada seda, et eestlaste ühiskondlikul püramiidil lõigati ära tipp. Edaspidi ei olnud valitsejateks ja juhtideks enam oma rahva seast pärit vanemad, vaid teise mõtteviisiga ja teist keelt kõnelevad võõrad.
Mõne muinasvanema järeltulijad sulasid valitsejate sekka, nad omandasid uue keele ja identiteedi, teised jälle langesid samale tasemele ülejäänud talupoegadega. Seevastu tegelikud valitsejad, kes aegamööda kujunesid baltisakslasteks, tundsid ennast Eestis veel kolmesaja aasta pärast, kui mitte hiljemgi, võõraina. Selline olukord takistas eestlaste kultuurilist eneseteostust ja arengut rahvana.
ROOMA VANA PEETRI KIRIK
Püstitatud varakristlikul ajal 324. aastal Constantinus Suure korraldusel. Lammutati 16. sajandi alguses, selle asemele rajati uus, 1626. aastal valminud Peetri kirik, katoliku maailma kõige tähtsam pühakoda.
Kummatigi
