sikelu
Ma ei salga, et olen selle raamatu põhisündmustes järginud mulle lähedaste, ajaloo hammasratastest muserdatud inimeste elukäiku. Vabandan, et olen sellele omavoliliselt lisanud detaile ja sündmusi, mida tegelikkuses võib-olla ei ole esinenud
I OSA
TEELAHKMED
Iga sammuga muutus kandam raskemaks.
“Puhkame!” hingeldas Jaan ja seisatas nii äkki, et Artur pidi äärepealt tasakaalu kaotama.
“Mida kuradit sa puhkad… Iga põõsa tagant võime tina saada!”
Hirmust hoolimata toetasid nad kandami otsapidi maha ja sirutasid selga. Kandamiks oli hiigelsuur uks, mille nad siitsamas külaservast, ilmselt kunagisele mõisale kuulunud küünilt võõrandasid, ise õnne tänades, et sõda oli kõik elanikud pakku peletanud. Uksest pidi saama ujuvvahend, mille abil üle jõe saada. Üle laia jõe, mille taolisi Eestimaal vist ei olnudki ja mis juba teisel rännakuööl meeste tee tõkestas. Khakivärvi Eesti Vabariigi sõjaväevormis, millelt küll ohvitseritunnused olid kõrvaldatud, oleks nad päeval igale pealtnägijale kohemaid silma torganud, sellepärast tuli liikuda vaid öösiti, usaldades taevamärke ja omaenda orienteerumisvaistu.
Peale teadet, et Saksamaa on Nõukogude Liidule kallale tunginud, suleti Punaarmee tunnustega Eesti mundrit kandev sõjavägi kasarmutesse. Väravatel võtsid kohad sisse teravatipuliste, rahva poolt kohemaid täitornideks ristitud mütsidega tunnimehed, Eestis varem tundmatud automaatpüssid rinnal.
Ka omaette kasarmus asuvas pioneerväeosas olid vaid aasta tagasi lipniku auastme saanud Artur ja Jaan oma edasise saatuse üle samamoodi mures nagu kõik teisedki ja sunnitud leppima teadmisega, et ükskõik mis ka tuleks, midagi head neil oodata ei ole. Väeosasse tekkis paar Punaarmee mundris ohvitseri, keda politrukkideks nimetati ja kes iga päev kanges eesti keeles nii ohvitseridele kui reakoosseisule esinesid.
“Jeesti vabarik tegi vjaaga õige otsuse, et astus Nõukogude Liitu. Njud hakkame koos võitlema Saksa fašistide vastu. Meid juhivad suur Stalin ise ja Kliment Jefremovitš… see on Vorošilov…”
“Iga päev seesama möla…” müksas Artur Jaani ja muigas. Mõlemad olid võtnud koha sisse õppeklassi tagumises toolireas.
“Ole vait, vahivad,” ei vaadanud Jaan sõbra poole. Jaan oli kõiges alalhoidlikum ega rutanud oma tegelikku suhtumist uude võimu välja näitama. Ainult siis, kui nad kahekesi kuskil kindlas kohas viibisid, veendunud, et pealtkuulajaid ei ole, pressis ta tõelise vihaga pooleldi kokkusurutud huulte vahelt:
“Kurradi röövlid…Oleme nagu vangid, relvad võeti ära, me ei saa midagi teha… Me oleme ju insenerid, me ei ole tapjad, aga neid…”
Öeldut saatis ilmekas pantomiim sellest, kuidas ta kuulipildujaga vaenlasi niidaks, armutult ja valimata. Olid ju mingil teadmata viisil jõudnud ka kasarmuseinte vahele kuuldused küüditamisest ja mahalaskmistest, mida uus võim eesti rahva hulgas korraldas. Hing pahupidi, suutsid nad igapäevaelus siiski teha uuele riigikorrale kuulekat nägu ja siis, kui needsamad naaberriigist tulnud politrukid, ilmselt kunagiste väljarändajate järglased, oma andetult päheõpitud loenguid pidasid, oskasid imiteerida tähelepanelikke kuulajaid.
Siis tuli päev, mil teatati otsusest – Eesti sõjavägi tagalasse evakueerida. See tähendas tingimusteta Venemaale saatmist, kodumaaga viimase sideme katkestamist.
“Kõik väeosad evakueeritakse rongidega. Tagalas toimub täiendav väljaõpe ja siis suunatakse teid rindele kodumaad kaitsma… Erandiks on pioneeripataljon, mis viiakse Punaarmee koosseisu ja peab korraldama väeosade ümberpaigutamisel vajaduse korral teede ja sildade taastamist, samuti kaitseehitiste püstitamist…” tõlgiti sõnumiga saabunud Punaarmee kõrgema ohvitseri jutt eesti keelde. Väeosade ümberpaigutamine tähendas muidugi sakslaste eest taandumist, kuuldavasti olid pealetungijad juba Riiale lähenemas. Aga Jaani ja Arturi jaoks oli see suhteliselt hea sõnum – rongiga hiigelsuurele Venemaale viimine oleks sisuliselt tähendanud samasugust küüditamist nagu tehti tsiviilisikutega. Maad mööda rännates aga…
“Tee viib läbi metsade,” muigas Artur paljutähendavalt ja Jaan noogutas vastu. Küll vaevu märgatavalt, aga temagi silmanurgas tuksus pääsemislootus.
Mõlemad noored mehed olid neli aastat õppinud tehnikumis, lisaks ehituserialale saanud seal tugeva põhja ka muudes tehnilistes distsipliinides. Tehnikum oli tollal tuntud ja tunnustatud õppeasutus, mis ainsana Eestis tehnikakaadrit ette valmistas; Jaani viimasele kursusele jõudes aga hakati rääkima asutatavast tehnikaülikoolist
“Teie, Kaisla, peate tingimata minema sinna edasi õppima!” soovitasid talle kõik õppejõud, sest Jaani oli kogu tehnikumis õppimise ajal teistele eeskujuks seatud. Ta lõpetaski cum laude, oli ka nende abiturientide hulgas, kes presidendi vastuvõtul käisid; aga ülikooli õppemaksu suurust järele uurides kadus noormehel edasiõppimiseks tuju. Jaani isa töötas väikelinnas kõhna palgaga kooliõpetajana, oli pere ainuke toitja ning poja tehnikahuvi toetamiseks suurivaevu tehnikumiks vajaliku õpperaha kokku saanud. Ainuüksi poisi pealinnas elamine oli iga kuu pere sissetulekust suure tüki neelanud; veel viis aastat veelgi suuremat õppemaksu maksta ei olnud lihtsalt võimalik. Ning Jaan teatas lööduna enda loobumisest
“On veel üks võimalus… Astuge sõjakooli inseneriteadusi õppima. Sõjakool on tasuta,” selgitati ja see tasus järelemõtlemist.
Elukutseliseks sõjaväelaseks saamine ei olnud Jaani eluplaanidega kooskõlas. Aga ikkagi…
“Rahuajal on kaitseväe ohvitseri elu samasugune kui mistahes muul alal. Aga sõja puhul kuulute nagunii mobilisatsiooni alla, parem siis juba olla omal erialal – teed, sillad, kindlustused – see pole rindemehe elu!” oli tehnikumi direktor Enn Nurmiste talle soovitanud.
Juba esimesel tehnikumiaastal algas Jaani sõprus Artur Kurvitsaga, kuskilt Rannakülast pärit klassikaaslasega. Jaan ja Artur olid lahutamatud, nad leidsid oma ellusuhtumises palju ühiseid jooni ning peale selle ühendas neid vaibumatu huvi tehnika vastu. Artur huvitus küll rohkem arhitektuurist, rääkis isegi välismaale õppima minekust, kuid Jaani ettepaneku peale temaga koos sõjakooli astuda jäi mõttesse ja lõpuks nõustus:
“Paganapihta, ohvitseri munder oleks täitsa šikk lugu!”
Sõjakoolis korrati suures osas seda, mida nad juba tehnikumis õppinud olid, pealegi oli Jaan hoolikalt säilitanud oma konspektid, mida õppejõud nende eeskujuliku vormistamise poolest eriliselt kiitsid ning nüüd oli ka Arturil neist abi. Edasi aga hakkasid sündmused arenema lausa kaleidoskoopilise kiirusega: Soome Talvesõda, baaside leping Venemaaga, Tallinnas lavastatud riigipööre, sõja puhkemine, kasarmutesse sulgemine ja seejärel rännak mööda oma mahajäetusega masendavaid Venemaa avarusi ida poole. Algul, kui neile oli evakueerumisest teatatud, kujutles Jaan, et sõidetakse autodel, mida Nõukogude sõjaväel tundus olevat küllaldaselt; tegelikkus oli aga palju proosalisem – tegemist oli lõputult pikkade hobuvooridega, mis vedasid Venemaale Eestist rekvireeritud väiketehnikat. Seal oli nii õmblusmasinaid, meiereide ja villavabrikute rohmakalt lahti lõhutud seadmeid kui ka muud, mida arvati Venemaal vaja minevat. Ehitusväeosa mehed jaotati teosammul liikuvate vooride vahel, mis sageli tundide viisi paigal seisid – pidevalt tuli teed anda raskele lahingutehnikale ja rinde vahet sagivatele veoautodele. Pealegi vajasid hobused söötmist ja selleks tehti iga kolme-nelja tunni järel vajalik puhkepaus. Jaanile ja Arturile oli niisugune tempo isegi omamoodi meeldiv, sest nii kaugeneti sünnimaast vaid kolm-nelikümmend kilomeetrit päevas; ometi muutusid meeste näod iga rännupäevaga aina mornimaks, sest neid valvati erilise hoolega, peaaegu nagu eskorditavaid vange. Punaväelased olid paigutatud igale neljandale vankrile, kusjuures neist üks jälgis eespool toimuvat, teine aga istus seljaga sõidusuunas. Isegi metsa asjale minna lubati vaid üksikult ja sellelgi puhul tuli mõni punaväelastest alati kaasa. Öösiti laagrisse
