ja lahti mõtestada, eriti siis, kui on tegemist seniolematu olukorraga. Hommikul elektrijaama poole tööle rutates üritas Jaan ette kujutada, et ta saab isaks, et nende laia, Võrendikelt päritud abieluvoodi kõrvale tekib tilluke beebivoodi, milles hakkab magama tema poeg. Või… tütar. Ja kui see tilluke olevus ükskord rääkima hakkab, kutsub ta teda isaks… Sellest mõttest tekkis imelik tunne, liiga võõras, et seda meeldivaks nimetada, parasjagu intrigeeriv, aga lõppkokkuvõttes ikkagi uhkust tekitav: minust saab täisväärtuslik mees, perekonnaisa…
Sündmused idarindel arenesid omasoodu ja sealt saabuvad teated tegid inimesi üha murelikumaks. Räägiti Punaarmee vastupealetungist ja suurest lahingust Stalingradi all, ajalehed teatasid napisõnaliselt sakslaste poolt teostatavatest rindejoone õgvendamistest, mille taga varjati suure taganemise algust. Siis murdsid venelased läbi Leningradi blokaadirõnga ja ühel ööl…
Jaan ärkas veniva, oma läbilõikavusega hoiatava ja ärevust tekitava heli peale. See oli õhuhäiresireen, mida Tallinnas juba poolteist aastat ei olnud kuuldud. Ja kohe sekundeeris häirele kloppimine Kaislate magamistoa uksele ning Alma Võrendiku ärev hääl:
“Tõuske, ruttu riidesse, varjendisse! Õhuhäire!”
Hilda oli keskpaigast juba silmnähtavalt kogukamaks muutunud ja voodist tõusmine ei läinud enam nii nobedasti. Kui nad olid riidesse saanud ja kolmekesi vana puumaja kägisevast trepist alla laskusid, et naaberkvartalis asuvasse varjendisse rutata, oli kaugemal juba kuulda esimesi pommiplahvatusi.
“Kiiremini, kiiremini…” üritas Jaan käevangus vedades Hildat aidata, ise ebalevalt ringi vaadates. Kalamaja vanad puumajad, tihedalt teineteise lähedal, panid tahtmatult mõtlema süütepommidele ja sellele paratamatult järgnevale hiigeltulekahjule. Ja sellelegi, et ohus ei ole mitte ainult nende, vaid ka selle veel nimetu järeltulija elu, kes praegu õndsas teadmatuses naise südame all kasvas.
Seekordne õhurünnak oli õnneks vaid hoiatus, kus visati ainult mõned hajusad pommid. See oli põgus meeldetuletus, et rinne jälle tasapisi lähenema hakkab, aga selle öö tagajärjel sündis Kaislate peres edasisele elule põhjapanev otsus.
“Me läheme Nõmmele elama!” teatas Jaan hommikulauas otsustanult. “Kui mõni pomm siia puumajade hulka satub, põleme kõik elusalt!”
Nad olid öisest magamatusest ärritatud ja pahurad ning sellepärast kõlas ka Alma Võrendiku hääl mõneti kiledamalt kui muidu.
“Minge! Mina olen juba ütelnud, et mina jään siia! Aga praegu, kui Hilda on viimast kuud… on see tõesti rumalus!”
“Just sellepärast peamegi ära kolima! Sa ei mõtle üldse lapse peale. Ja sellele, et Hilda sellisena peab öösiti varjendisse jooksma…Mida sa ise arvad?” pöördus Jaan naise poole.
“Ma ei tea, aga…aga võibolla on sul tõesti õigus,” noogutas Hilda ning Alma Võrendik tõusis selle peale lauast ning läks tagasi vaatamata oma tuppa.
Enne sõda oli tavaks, et väljaüüritavaid kortereid ei kuulutatud ajalehes, vaid nende akendele kleebiti tillukesed paberilipikud. Seega sai iga huviline juba väljaspoolt veenduda, kuhupoole eluruumide aknad vaatavad ja kui palju neid on. Sõja puhkedes anti käsk kõikide majade aknaklaasid paberiribadega üle kleepida, et pommitamise võimaliku lööklaine tõttu klaasid kogunisti raamidest välja ei lendaks. Tulemuseks oli, et kõik aknad olid valgetest paberiribadest siiruviirulised ning akendele tekkinud mustrid peegeldasid ilmekalt korteriomaniku kunstimeelt. Selles kirevuses oli aga raske leida neid aknaid, mis väljaüüritavaid kortereid tähistasid ning Jaan ja Hilda kõndisid mitu õhtupoolikut mööda varakevadise Nõmme lumiseid tänavaid, enne, kui sobiva korteri leidsid.
“Tööl käia on sul siit palju pikem maa,” muretses Hilda, kui nad oma kasina mööbli olid uude elamisse sisse seadnud.
“Mis see rongiga sõita!” oli Jaan rõõmus, et uus kodu rahulikumasse paika oli saanud: Tallinna kõrval tundus Nõmme olema turvaline koht. “Ja kui nad elektriraudtee jälle korda saavad, hakkavad rongid tihedalt käima!”
Elektrijaamas tööl olles aga ootas Jaani ühel hommikul ebameeldiv üllatus. Artur oli õige varakult kohale jõudnud, kutsus ta kõrvale ja teatas poolhääli:
“Tead, nüüd on asjad sandisti. Ma sain mobilisatsioonikutse!”
“Mis? Sina, elektrijaama töötaja?”
“Mind ei loeta juhtivtöötajate hulka… Aga ma ei lähe! Ma… kaon!”
“Mismoodi…?” ei saanud Jaan aru.
“Seal, kodukülas, on veel paate ja mehi, kes merel käivad. Ma lähen ära, Soome! Kindel lugu! Ja sina hakka ka oma elu peale mõtlema – enam ma ei ole kindel, et sakslased selle sõja võidavad!”
“Mina…? Jumal hoidku, Hilda hakkab kohe sünnitama!” kohkus Jaan. Arturi sõnad ja lahkumiskäepigistus ainult kinnitasid rahutuks tegevat teadmist, et midagi ei ole veel möödas ega lõplikult paika pandud, vaid kogu võitlus on alles ees.
Kunagisse kodukülla jõudis Artur Kurvits õhtu hakul. Teel juhuslikke autosid peatada püüdes tuletas ta kahetsusega meelde aegu, mil ka siia Rannakülasse sai sõita bussiga; nüüd olid bussid kõik Venemaale sõidutatud ja ainuvõimalikeks jalavaeva kergendajateks jäänud talumeeste hobuvankrid või heal juhul ka üksikud puugaasil töötavad veoautod. Üks selline oli ta peale paaritunnist kõndimist ka peale võtnud ning paar-kolmkümmend kilomeetrit sügisporist Narva maanteed möödus autokastis loksudes palju lõbusamalt. Siis aga tuli suurelt teelt Rannaküla poole kõmpida tosin kilomeetrit jälle jalgsi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
