(millised koolid olete lõpetanud): Rakvere Algkool, Tallinna Tehnikum, …
Siinkohal Jaan takerdus, kuigi käsi oli juba valmis kirjutama: Eesti Kaitseväe Kõrgem Sõjakool… Mingi sisetunne ütles, et niiviisi kirjutades reedab ta saladuse, mida praegusel sõjaajal võidaks tema vastu ära kasutada – oli ta ju väljaõppinud sõjaväeinsener. Ta otsustas piirduda tehnikumiga.
Teenistuskäik ja viimane töökoht: Jälle tõrge. Ei saanud ju kuidagi siia kirjutada Eesti Kaitsevägi, ammugi mitte Punaarmee, sest ametlikult olid nad juba peale Nõukogude Liitu astumise farssi viidud Punaarmee koosseisu.
Tehnikumi lõpetamisest on möödas viis aastat… Kuidas saab siia kirjutada, et ma pole üldse töötanud! virutas Jaan tusaselt sulepea lauale ja jäi mõttesse.
Õnneks tuli kontorisse Artur, portfell näpi otsas – ta oli saabunud oma järjekordselt materjalijahilt ja nähtavasti tulemusteta.
“Tead, neid kiilšamotte ei oska ma kuskilt välja võluda!” istus ta hooga toolile ja sirutas jalad pikalt välja. “Neid lihtsalt ei ole ja kõik! Ja see Kopli aadress, mis sa mulle andsid, oli ka vale – niisugust maja polegi enam olemas, see on maha põlenud!”
“Kuskilt peame need kivid ikka välja otsima, neljas katel tuleb ära remontida. Eks ma katsun veel uurida… Aga vaata seda paberit ja ütle – mis sina siia kirjutaksid?” ulatas ta ankeedi Arturile.
“Nojah…” venitas sõber, kui oli küsimustiku läbi uurinud. “Seda oli karta, et me peame oma elulugu vassima hakkama, eriti sina, juhtiv töötaja! Minu käest pole siiamaani keegi mingit ankeeti tahtnud, aga…”
Ta kummardus uuesti paberi kohale.
“Kõik on ju õige… Mida sa siis kirjutada ei oska?”
“Sõjaväge ma ju ei saa kirjutada! Ja mujal ma töötanud ei olegi! Küsitakse – mis sa tegid need viis aastat, mis ma ütlen?”
“Oh, asi nüüd…!” Artur nõjatus toolileenile, vaatas lakke ja sulges silmad. “Kirjuta: kaks aastat Liivamäe telliskivitehases meistrina…”
“Liivamäe tellisetehas? Kus see on?” imestas Jaan.
“Oli seal meie kandis, enam ei ole. Väike vabrikuke, pärast põles maha, omanik viidi Siberisse… Enam pole küsida kelleltki, kindel värk. Kirjuta!” sundis Artur, kui Jaan veel kõhkles. “Siis – kolm aastat elektriliinide ehitusel, juhutöölisena…”
“Mina, tehnikumi diplomiga, ja juhutööline?”
“Noh, aeg oli selline, hõbekandikul just töökohti ei pakutud. Ja liinide ehitusel sa teenisid hästi, sellepärast!”
“Noh, olgu… aga kuskandis?” venitas Jaan.
“Ah, mõtle ise välja, liine ehitati siis igal pool. Juhutöölisena on hea variant, seal ei küsitud nimegi, jälge maha ei jäänud. Sina ka tead ainult oma tookordse ülemuse nime: Kaarel Siirak. Muud midagi!”
“Kaarel Siirak? Kes see on?”
“See mees pani meie kandis küladesse elektrit. Pärast läks vene mobilisatsiooni eest metsa ja lasti haarangul maha. Jälle kindel värk!”
“Nojah, aga…” jäi Jaan kahtlema. “Need on kõik suvised tööd, aga kui küsitakse, mis ma talvel tegin?”
“Lund rookisid!” hakkas Artur naerma. “Imelugu, kas sul endal siis ei tule mõnda mõtet?”
“Mõtet… Tead mis – võibolla on see imelik, aga ma ei oska valetada ja vassida. Kui ma midagi teisiti räägin kui oli, hakkab kuskil seespool kriipima ja kardan kogu aeg, et jään vahele!” pihtis Jaan.
“Eks koduse kasvatuse viga… Aga see tuleb nüüd ära unustada, muidu võib sandisti minna. Ajad on nii segased, et kui valetada ei oska, oled omadega läbi.”
“Ei oska, tõesti… Mis ma siis teen?”
“Pead õppima! Hakka kas või peegli ees harjutama – vaatad sellele seal peeglis puhtsüdamliku näoga otsa ja valetad nii, et suu suitseb. Aga kõigepealt pead endale uue, ilma plekkideta eluloo luuletama ja selle nii pähe taguma, et ka une pealt äratades vassima ei hakka! Ära karda, selle eest Jumal ei karista, see on enesekaitse, et hing sisse jäetaks,” muigas Artur ja Jaan pidi jälle kadedusega tõdema, et sõber on temast mitmetes olulistes elukunstides palju hakkajam.
Nii, väljamõeldistega pooleks, täitiski Jaan Kaisla enda tööle võtmisel obligatoorse ankeedi ning tema suureks kergenduseks ei hakatudki seda põhjalikumalt uurima. Ning, mis veel tähtsam, hakkas üsna peagi hajuma ka väljamõeldud elulooga kaasnenud ebalus, seda enam, et koduseinte vahel värske abielumehe roll talle üha enam rahuldust pakkus. Alma Võrendik ei seganud end noorpaari ellu ja oleks selle poolest võinud olla ämma musternäidis; ka toidutegemise oli ta enda kanda võtnud ja noortel jäi seda enam aega teineteise jaoks. Kuigi käis sõda, oli rinne kaugel ja elu liikus oma rada. Teatrid ja kinod pakkusid meelelahutust, pühapäeviti oli neil tavaks ette võtta pikemaid jalutuskäike kas Nõmmele, Piritale või Stroomi randa. Eriti meeldis neile Nõmme – vaikse aedlinna tänavad pakkusid lõputuid avastusi, nad ei väsinud imetlemast rohelusse uppuvaid eramuid ja üsna pea ütles Hilda oma unistuse välja:
“Siin ma tahaksin elada! Missugune vaikus, milline õhk… Võrdle meie Kalamajaga – kui tuul on Volta või Krulli poolt, polegi muud, kui kivisöe suitsu hais…”
Jaan võttis mõttest jalamaid kinni, aga Alma Võrendik ei tahtnud elukoha vahetamisest kuuldagi.
“Mina olen siin harjunud, ei mina lähe kuskile. Ja isa hauale on siit lähedal käia…” ütles ta tütrele ja Hilda teadis, et ta jääb oma arvamise juurde. Nii sündiski selles kolmeliikmelises perekonnas esimene suurem arvamuste lahkuminek, mida küll ei hakatud häälekalt arutama ega oma argumente tõestama, kuid mis lõi noorte ja Alma Võrendiku vahele esimese kiilu.
“Mina teid ju ei keela – eks minge ise, hakake omaette elama…” soovitas ta veidi sapiselt, ilmselt teadmisega, et tema poolt seni pakutud mugavused – toiduvalmistamine ja alati koristatud korter – on küllaldaseks argumendiks jätta kõik nii, nagu on. Aga Jaan võttis mõttest kinni.
“Kas sa arvad, et me saaksime üksi hakkama?” küsis ta õhtul Hildalt, kui nad oma väikesesse magamistuppa olid sulgunud. “Emal ei paistnud selle vastu midagi olevat, et me omapead läheksime!”
Hilda ei kiirustanud vastama, istus peegli ees ja keeras rulle pähe. Alati kodus, ema hoole all elanud tüdrukule ei olnud vastuse leidmine kerge. Ema oli tal ju kogu aeg nõuks ja abiks olnud, salamisi oli ta ema käest pärinud isegi selliseid asju, mida Jaan teada ei tohtinud; ühtäkki kõigest sellest ilma jääda…
“Noh? Mis sa arvad?” arvas Jaan pausi juba liiga pikaks minevat.
“Kui sa… kui sa nii väga tahad, mis siis ikka…” venitas noorik.
“Imelugu! Sina ise olid ju nii vaimu täis, et läheme aga Nõmmele elama! Kuidas see tahtmine sul üle läks?” imestas mees.
“Hea küll, mõtleme veel,” kustutas Hilda valguse ja puges teki alla. Ning seal, mehe kaenlas, avaldas ta oma tõrksuse põhjuse. “Jaan, tead… mul on tunne, et ma olen natuke… nii…”
“Mis sa oled?” ei saanud mees aru.
“Noh,
