needsamad ka valvurid. Samuti suppi keedeti välikateldes mõlemale laagrile ühiselt.
“Noh, nüüd pole meil endil enam midagi muretseda. Meie eest muretsevad teised,” arvas Artur ja seadis end rahumeeli päikese kätte rohule pikutama. Ei jäänud Jaanilgi muud üle, kui järgneda sõbra eeskujule.
Mundris Eesti ohvitser ei tohi joosta, pakke kanda ja lapsevankrit lükata… meenus Jaanile jälle sõjakoolis õpetatu. Mida ütleks leitnant Kiviste nüüd, nähes neid selle püha mundriga maas rohul vedelemas – mis sest, et sel mundril kunagisi ohvitseritunnuseid asendasid põgenemisteelt kaasa saadud plekid ja rebendid. Isegi tubli ja õnnetult hukkunud hobuse verest oli kummagi mundrile jäänud ebamäärane laik, kuigi mehed olid seda hoolega maha pesta üritanud. Kuid ikkagi tänasid nad õnne, et uus võim ei jõudnudki neile Punaarmee mundrit välja anda – seda oleks olnud raske omaks võtta ja see oleks nad viinud teisele poole traataeda, teise laagrisse, kus kõneldi ainult vene keelt.
Rahvuselt kirju koosseisuga interneeritute hulgas leidsid nad eest ka mõned eestlased, kes tulevikuga paremini kursis olid.
“Meile räägiti, et kõiki peetakse niikaua siin, kuni raudtee korda saab. Venelased olevat taandudes suure osa raudteed üles kiskunud,” teadsid mehed.
“Noh, kas see ikka nii lihtsalt käib,” kahtles Artur. “Raudtee on ikka tugev tükk, ei seda nii kergesti üles tõmmata saa.”
“Saab-saab! Mees, kes rääkis, nägi ise pealt – kolm vedurit oli ees ja suur konks taga. Tõmbas liiprid puruks ja rööpad krussi…” jäi jutustaja endale kindlaks.
“Asi pole selles! Saksamaal on teine rööpmelaius, raudteed tehakse kitsamaks,” teadis keegi kolmas ja see jutt tundus juba tõepärasem. Aga ka kujutluspilt, kuidas raudteed sadade ja tuhandete kilomeetrite viisi ümber peab naelutama, ajas Jaani kulmu kipra.
“Siis ei pääse me siit niipea… See on ju terve raudtee ümberehitamine, kogu pikkuses! Sirged lõigud veel, aga pöörangud, neidki on sadade ja tuhandete viisi…”
“Kuule, mees – ole eluga rahul ja ära virise! Venelaste käest oleme pääsenud, sõtta meid keegi ei sunni, kõhus loksub ka midagi – mis sa veel tahad!” sõitles Artur ja keeras end jälle rahumeeli rohule pikutama.
Rong sõitis õige pikkamisi. Siis hakkasid rattad pöörmetel kolisema ja Jaan tõusis õlgedelt, et kaubavaguni okastraadiga trellitatud aknast välja vaadata.
“Mingisugune linn paistab olema…”
“Ehk siis vast Pihkva. Me venime ju nii aeglaselt, et hobusega oleks rutem saanud! Aga kui on Pihkva, siis järgmine on Petseri. Ja siis pöörame Tartu poole, eks nad seal hakkavad meid jagama!” oli Artur optimistlik. “Saaks ometi ükskord koju! Ega ma teagi, mis seal on, räägiti ju küüditamisest ja…”
See oli esimene kord, kui sõber oma kodu üle muret avaldas. Tavaliselt nad omavahel koduteemadel ei rääkinud, ka Jaan oli vanematekodust vaid endamisi mõtisklenud – sõjaaeg, juhtuda oli ju võinud mis iganes. Emalt oli ta küll enne evakueerimise algust kirja saanud, kergendava kirja, mis teatas, et küüditamine ei olnud nende peret puudutanud. Aga Hildast ei teadnud ta midagi ja üritas tüdrukule lihtsalt mitte mõelda. Nende viimasest kohtumisest oli möödnud ligi kolm kuud ja algselt hinge kraapinud terav igatsus oli ajapikku tuimemaks ja tuhmimaks muutunud.
Kas nii armastus lõpebki…? Et algul on eemalolek suisa piin, seejärel juba talutav, siis igapäevamurede alla mattuv ja lõpuks ununeb sootuks? mõtles Jaan ja raputas pead. Ei, Hilda oli talle liiga lähedaseks saanud, et midagi nende vahel olnust nii kergelt ununeda võiks ja nüüd, peale õnnestunud põgenemist, kasvas jällenägemissoov kärsituseks, mis iga päeva näis aastapikkuseks venitavat.
Jälle paar tundi seismist ning rong hakkas rööbastel edasi loksuma. Mehed väljaspoolt riivistatud uksega kaubavagunis piilusid väikestest akendest, soovides nähtu järgi reisisihti kindlaks teha – olid ju sakslased, kes nad laagrist rongi olid konvoeerinud, küsimustele vaid pearaputamisega vastanud.
“Noh, kui nad meid maha lasta tahaksid, oleks seda juba Venemaal tehtud,” üritas Artur võllanalja visata, kuid sai siis ka ise aru, et see on kohatu ja jäi vait. Rong luges jälle rööpajätke, nüüd juba pisut kiiremini.
“Jaama nimi oli ladina tähtedega! Aga mitte eesti keeles!” teatas Jaan akna juurest.
“Eks siis vist läti…Kas lugeda ei osanud?”
“Ei jäänud meelde! Mingi jaun-jaun… ja pikk sõna veel taga,” seletas Jaan ja küünitas jälle välja vaatama. Nagu kiusuks olid vaguni aknakesed nii kõrgel, et kikivarvule tõusmata sai sealt näha vaid puudelatvu.
“Lätimaa, siis on selge! Labrit, jauna sieva! Mina olen Valgast, läti keelt ma natuke tunnen…” seletas üks õlgedel pikutavatest meestest.
Pikkade peatustega hakitud teekond aga jätkus. Kuskil jaamas tõsteti vagunisse välitermos supiga ja paar leiba.
“Aga kausid ja lusikad! Kus need on?” tõstsid mehed lärmi, kui raske uks jälle mürtsuga kinni löödi. “Wo sind die Suppenschlüsseln und Löffeln?” karjuti supitoojatele laagris tuttavaks saanud sõnu veel aknastki järele, kuid tulutult, nemad olid oma töö teinud, ülejäänud oli sööjate mure.
“Nii-nii…” venitas keegi meestekambast. “Kel on, see sööb!”
Teiste kadedate pilkude all tõmbas ta saapasäärest ehtsa lusika, kruvis termose lahti ja hakkas sööma. Aga kohemaid tekkisid esmapilgul õnnelikul lusikaomanikul probleemid: sügavast termosnõust õnnestus tal kätte saada vaid supileent, kõik paksemad lisandid olid nõu põhjas, kuhu lusikas ei ulatunud ning vagunis tõusis üldine lärm ja naer. Aga siis – oh imet! – ragises jällegi vaguniuks ning sealt torgati sisse mõned alumiiniumkausid ja peotäis lusikaid. Kas see oli meeste hüüete tagajärg või pidigi jagamine niimoodi käima, et enne toodi supp ja siis söögiriistad, jäigi teadmata.
Kuskil öises sõlmjaamas istutati mehed kõik teise rongi, mis seisis paralleelteel.
“Ümbersitzung! Übersitzung, schneller!” karjusid saatjad pimedusest ning rohkem käsikaudu juhatati kogu vangide vägi üle rööbaste, kus auru pahviva veduri järel seisis teine rongikoosseis.
“Nüüd oleks paras jalga lasta,” müksas Artur Jaani. Nad olid juba päeval aru saanud, et neid viiakse Eestimaast aina kaugemale.
“Sa ei teagi, kus me oleme! Kuhu me läheksime – siin omapead liikuda ei ole võimalik! Ega see pole enam Venemaa!” andis teine vastu ja rööbastele komistades jätkasid nad koos teistega teekonda teise rongi poole. See ei koosnenud enam ainult kaubavagunitest, vaid rivis olid ka mingid lahtiste trepiplatvormidega reisivagunid, kuhu mehed üksteise võidu peale trügisid. Nendes vagunites olid isegi pingid ja keskpaigas kõige suurema luksusena näiv ruum – selline, milleta isegi keisrid läbi ei saa. Kaubavagunis olid mehed oma hädavajalikke toiminguid sooritanud läbi nurgas vagunipõrandasse raiutud ava.
“Fenstern nicht öffnen! Nicht ausgehen! Lebensgefahr!” kõlasid jällegi lühidad ja teravad saksakeelsed käsklused.
“Need on Saksa vagunid. Vanad, vist maailmasõja-aegsed…” uuris Jaan, aga Arturit vagunite päritolu ei huvitanud, ta seadis end istmele ja sirutas jalad välja.
“Mõnus! Sa mõtle vaid, et inimene võib pingil istumise hoopis ära unustada! Kas sa mäletad, millal me viimati niimoodi istusime, et selga sai toetada?”
Sellele
