tunda, et uus rong sõitis kiiremini kui eelmine ja varahommikul, kui päike alles madalalt paistis, veeresid nad kuskile suuremasse linna sisse. Vaksali ees rong ei peatunud, aeglustas vaid käiku ja juhiti siis kuskile kõrvalisse kohta, kaubateedele. Ometi märgati vaguniakendest mööda vilksatamas seinale maalitud nime: Königsberg.
“Ohhoo, poisid – me oleme Saksamaal!” hüüdis keegi.
“Königsberg… Ida-Preisimaa! Koju on siit hea jupp maad,” krimpsutas Artur nägu ja Jaani tuju ei olnud hoopiski kiita, Hildast oli teda veelgi kaugemale viidud. Midagi head sellest sundekskursioonist kindlasti loota ei olnud.
Königsbergis oli filtratsioonilaager. Mitu ülekuulamist, seekord isegi eesti keelt oskava tõlgi vahendusel ja kolm kuud ootamist.
“Pole viga, jõuluks saate koju!” öeldi peaaegu puhtas eesti keeles ja niimoodi ka juhtus. Kaheksateistkümnendal detsembril tuhat üheksasada nelikümmend üks astusid Artur ja Jaan Tallinnas Balti jaamas rongilt maha, taskus kummalgi paber, et nende tausta on uuritud ja nad on tunnistatud Suur-Saksamaale lojaalseteks kodanikeks.
Tallinna Elektrijaam oli paar aastat enne sõja puhkemist tähistanud oma kahekümne viiendat aastapäeva. Kui pealetungivad Saksa väed hakkasid pealinnale lähenema, üritati elektrijaamaga teha sedasama, mis kõikide muudegi elutähtsate objektidega – õhku lasta, põlema panna, hävitada, et mitte anda võimalust vaenlasele neid enda hüveks ära kasutada. Kuigi mõned aastad enne sõda oli linna toodud kõrgepingeliin ka Ellamaalt, olid nii sealne jõujaam kui liin ise liiga nõrgad, et pealinna vooluga varustada ja elektrijaama hävitamine oleks olnud linnale suur kaotus.
Elektrijaam oli ihaldatud töökoht, sest see oli alati tähendanud kindlat ja püsivat tööd. Sõjaajal tähendas see veelgi enam – oma ala spetsialistidena ei kuulunud sealsed töötajad mobilisatsiooni alla. Elektrijaama õhkulaskmine oleks kõik selle hoobilt lõpetanud, lisaks linna pikaks ajaks vooluta jätnud ning kogu linnaelu halvanud. Seda ette teades organiseerisid töötajad oma vastupanugrupi.
“Meil peavad olema relvad! Kust saada relvi?”
Ka sellele leiti lahendus. Kümmekond meest astus hävituspataljoni, pooltsiviilsesse lahingüksusesse, mille Nõukogude võim organiseeris selleks, et pealetungijate ees kõik vähegi väärtuslik hävitada. Sellel käigul oli kahekordne kasu – esiteks said hävituspataljoni mehed mingil määral informatsiooni eelseisvatest operatsioonidest ja mis veelgi tähtsam – neile jagati välja relvad.
“See oli tõeline lahing,” seletati Jaan Kaislale, äsja tööle võetud ehitustööde juhatajale. “Hävituspataljoni kamp koos venelaste sapööribrigaadi ja lõhkeainekoormaga olid väravas, aga meie neid sisse ei lasknud! Siis tõid nad abiväge, paarkümmend jalaväelast… Aga elektrijaamal oli kõrge raudaed ümber, sealt niisama üle ei saa ja väravad olid tugevad. Meie õnneks ei olnud neil tanki käepärast, et väravaid maha sõita, eks ka aega oli aega vähe – sakslased juba Lasnamäel! Sadamas lõõmas suur tulekahi, kõik nafta- ja masuudisisternid põlesid, paksu suitsu oli kogu ümbrus täis. Eks need seal värava taga olid ka paanikas, piilusid rohkem sadama poole, vist pidid laevale saama. Mingi ohvitser seal vehkis ja kamandas, ju käskis väravad õhku lasta, aga siis meie omad panid püssidest mõned paugud ja läkski raginaks…Aga sisse nad ei saanudki! Pärast hakati reidilt laevasuurtükkidest elektrijaama pihta põrutama, suure kaliibriga mürsud, need tegid oma töö… Katlamaja ja masinamaja said kõvasti pihta, aga turbiinid jäid imekombel terveks. Siis tulid juba Saksa lennukid ja laevad panid täie käiguga minema, ikkagi meie võit!”
Rääkija oli juba vanem mees, katlameister Elmar Rõigas. Ta oli olnud üks esimesi, kes tsaariajal elektrijaama ehitusel kaasa lõi ning peale jaama valmimist ka sinna tööle jäi. Jaanil oli uude ametisse sisseelamisel temast suur abi – mürsutabamusi saanud hooned olid vaid esialgselt taastatud, plahvatuseavad seintes kohati presendi ja laudadega kaetud, et lumi sisse ei tuiskaks ning kõik see vajas uuesti ehitamist. Kõigepealt oli aga vaja materjale – kive, tsementi, lupja. Kõigest hoolimata aga elektrijaam töötas ja andis linnale voolu.
Artur oli peale kodumaale jõudmist kodukülast löödult naasnud.
“Ei ole mul enam kedagi ega midagi… Vanemad on Siberisse viidud, maja maha põlenud… Äkki leiad ka mulle tööotsa?”
Arturist saigi Jaani parem käsi, kes remondiks vajalikke materjale üritas hankida. Ta sõitis ringi väikesel puugaasigeneraatoriga veoautol, portfell tungil igasuguseid tähtsaid esmavajadust tõendavaid templitega pabereid – elektrijaam oli ikkagi riikliku tähtsusega objekt. Tänu sellele õnnestus sõjast hoolimata enam-vähem kõik vajalik kokku saada. Puudu jäi aga meestööjõust, eeskätt abitöölistest, kes oleksid kive tellingutele kandnud ja segu teinud, olid ju kõik mehed sõtta mobiliseeritud või maapakku läinud. Lõpuks saadi sakslasest linnakomandandi abiga sellele tööle kümmekond Vene sõjavangi. Kui Jaan Kaisla tellingutes, aga töötavasse masinasaali jõudis, seisid need troppis ukse kõrval ja kõõritasid ebalevalt neile tundmatuid, huugavaid masinaid. Esimesel pilgul neid nähes Jaan isegi võpatus – liiga värsked olid veel mälestused sellest, kuidas nende relvavennad olid voorivankritel istudes oma automaatpüsse laskevalmis hoidnud ning hoolikalt teda, Arturit ja ümbrust valvanud. Need siin olid küll võidetud, vaiksed ja oma saatusele alistunud, võibolla tundsid isegi kergendust teadmisest, et nende jaoks on sõda lõppenud ja pole enam vaja enda elu eest muretseda. Sakslasest saatesoldat oli endale paarist telliskivist istumisealuse teinud, tõmbas sigaretti ega teinud vangidest suurt väljagi. Edaspidi oligi nii, et töö ajaks jäeti vangid omapead, saatesoldatit vajati ainult nende toomisel ja sadama territooriumil asunud laagrisse tagasi viimisel.
Peale Tallinna jõudmist oli Jaan Kaisla teinud esimese käigu oma kunagisse korterisse, kus ta tehnikumis ja sõjakoolis käies oli elanud ning kuhu ta oli jätnud oma tsiviilriided. Kiirustades ümber riietunud, tõrjus ta korteriperenaise pakkumise temaga oma kehvavõitu lõunalauda jagada ja ruttas Hildat otsima, kes elas koos leseks jäänud emaga Kalamaja linnaosas. Kevadel seal käies ei ei peetud teda enam võõraks, kuid nüüd oli viimasest käigust möödunud ligi pool aastat. See oli pikk aeg, et paljugi muutuda võiks, pealegi oli siit sõda üle käinud ning Jaan lähenes tuttavale majale jällenägemisrõõmust, aga ka lootusest ja kartusest tekkinud tundesegadiku mõju all. Maja oli alles, seda märkas ta juba eemalt ja tekkis lootus, et ka maja sees on kõik vanaviisi; ometi tundis noormees trepist üles astudes südant lausa kuuldavalt vastu ribikonte taguvat. Kõik need küsimused, mis teda viimase rahutu poolaasta jooksul olid vaevanud, pidid nüüd vastuse saama, aga millise?
Ukse avas Hilda ema. Alma Võrendik oli lesk, Hilda isa oli Bekkeri laevaremonditehases töötades mingi kraana otsast kukkunud raudplaadi alla jäänud ja õnnetult surma saanud.
“Teie? Olete see tõesti teie? Astuge sisse!” lõi avaja imestusest käsi kokku.
“Tere! Mina ikka, kes muu, elus pealegi… Kas Hildat ei ole kodus?”
“Ei, Hilda on tööl… Küll ta rõõmustab! Ta ju ootas kogu aeg kõige väiksematki teadet, mis teiega on! Aga astuge ometi edasi, rääkige!”
Jaan oli jutuka daami eest tagasi koridori taandunud, lubades õhtul tagasi tulla. Siis, kui Hilda kodus on, et ta kaks korda sedasama juttu rääkima ei peaks – õigemini küll soovist, et tüdruk otse tema suust kõike kuulda saaks. Mitte ema kaudu, kes kindlasti hakkaks talle juba uksel kogu kuuldut ümber jutustama.
Jaan otsustas ära käia tehnikumis, sealsete õppejõududega oli tal veel sõjakooli päevilgi säilinud usalduslik vahekord. Oli vaja kellegagi arutada, mis edasi ette võtta, kuhu ja mismoodi tööle saada, sest sõda oli paljugi pea peale keeranud.
Ja kodus tuleb käia, Rakveres… Enne, kui kuskile tööle minna, sest hiljem pole enam aega. Aga kuidas
