style="font-size:15px;"> “Elektrijaama! Meil on ju seal tuttav peainsener…” võttis direktor Nurmiste tuld ja valis läikiva nikkelkettaga telefonil numbri. Ning lühikese kõne tagajärg oligi see, et Jaan kõmpis läbi linna elektrijaama maad kuulama.
“Noh, kui juba Nurmiste teid soovitas, siis…”
Jaan Kaislast sai elektrijaamas ehitustööde juhataja. Esialgu küll vaid tinglikult, sest peale Köningsbergi vangilaagrist saadud tõendi tal ei olnud veel ühtegi isikuttõendavat dokumenti.
Õhtul avas tuttava korteri ukse Hilda ise. Ta oli ilmselt koputust oodanud, sest uks avanes viibimata ja samas tundis Jaan tüdruku käsi oma kaela ümber. Ta ei mäletanudki, et nende senise tutvuse jooksul oleks Hilda teda nii kuumalt tervitanud; praegu ta ei hoolinud isegi sellest, et ka ema oli esikusse astunud ja kogu stseeni muiates pealt vaatas.
“Ma teadsin, et sa… et sinuga sõjas midagi ei juhtu!” kinnitas tüdruk õhinal. “Vahel tuli küll niisugune kartus peale, et…”
Ta surus end jälle Jaani vastu ja alles seejärel hakkas tulijat silmitsema.
“Näe – sul on juustes hall karv! Jumala eest, päris hall, nagu vanal mehel!” naeris ta ülemeelikult teise juukseid sasides.
“Eks ma olengi juba vana mees. Kakskümmend viis täis, mis seal enam,” andis Jaan vastu. Kõik oli jälle hea, tundus veelgi parem kui enne sõjateele minekut, kuid midagi oli ikkagi muutunud. Enam ei olnud seda hingerahu, sellist võimet Hilda lähedust tundes õndsusesse sukelduda ja kõik muu unustada. Viimase poole aasta jooksul läbielatu oli tekitanud mingi kahestumise, loonud temas erilise ohutunde, mis alateadvuse kaudu oli kõike ümberringi toimuvat kontrollima hakanud ning kunagise turvalisuse olematuks muutnud. See tunne tõi kaasa mingi isemoodi kärsituse, nimetu vajaduse pidevalt kiirustada – ka siis, kui selleks mingit vajadust ei olnudki. Nüüdki, Hilda kodus kasinalt kaetud õhtulauda istudes, pani see rahutus tal käed värisema.
Närvid, närvid… üritas Jaan ennast rahulikuks sundida. See kõik on sellest, et nii pikalt igatsetud kohtumine on lõpuks kätte jõudnud, et see painajalik aeg on möödas…
Hilda ei märganud õnneks midagi, seeris köögi vahet, ise vahetpidamata seletades:
“Sõjaaeg, ega meil midagi suurt pakkuda ei ole, aga… Leiba ja tangaineid tšekkidega ikka saab, vahel killukese võid ka. Suhkru maitse oli küll meelest läinud, aga üks saksa ohvitser käis eelmisel kuul meil töö juures varustust saamas ja tõi pool kilo…”
Hilda oli läinud tööle sõjaajal loodud ettevõttesse nimetusega ERÜ – Eesti Rahva Ühisabi. Seal organiseeriti sõjas peavarjuta jäänud inimestele abi andmist, aga ka sõduritele sokkide, kinnaste ja soojade sallide kudumist ja õmblemist, koguti ja pakiti need ning saadeti rindele. Tema hooleks oli saadetiste komplekteerimine, dokumentide koostamine ning transpordiks üleandmine.
“Ega see töö just hinge ei toida, aga toidutšekid saab ja nii palju raha ka, et see toit välja osta… Ja rahaga polegi suurt midagi teha, kõik on ju tšeki- ja kupongide kaup ja sedagi pole saada,” seletas tüdruk juba siis, kui nad kolmekesi laua ääres istusid.
“Kus teie nüüd korteris olete? Ikka vanas kohas?” tahtis Hilda ema teada. Tütar aga leidis tema küsimuses tuge mõttele, mis teda oli juba kojutulekust saadik vaevanud.
“Tõepoolest, Jaan, sa võiksid ju meile…” Tabanud ema laitva pilgu, Hilda takerdus ja kaotas järje. “Ma arvasin, et kui sul…” Tõepoolest, see oli ju tema poolt lausa abieluettepanek olnud. Selline avaldus, mis üldjuhul ikkagi meeste teha jäetakse ja tüdruk punastus juustejuurteni. Abiellumisest olid nad Jaaniga seni vaid vihjamisi rääkinud ja seegi oli toimunud ammu, veel sel ajal, mil riigis kehtestatud punavõim kõik tulevikuplaanid ebakindlaks oli muutnud.
Jaan oli Hilda pooleli jäänud avalduse mõtte ära tabanud, märganud ka tüdruku piinlikkust ja tõttas nüüd talle appi.
“Jah, proua Võrendik… Me oleme Hildaga juba ammu otsustanud, et meist saab paar. Aga siis algas sõda ja enam polnud midagi kindel! Nüüd ma küll loodan, et minu jaoks on see sõda möödas. Mul on selline töökoht, et mind ei mobiliseerita ja võib arvata, et see sõda kaua ei kestagi. Nüüd võiksime me Hildaga hakata tõsisemaid tulevikuplaane pidama – muidugi, kui sa ei ole ümber mõlenud!” pöördus ta siis tüdruku poole.
“Muidugi mitte! Ja kolmekesi oleks sõjaajal ka toiduga lihtsam…” ütles Hilda õhinal, enne kui ema vastata jõudis – Jaan oli ju ikkagi praegu oma tulevase ämma poole pöördunud, sisuliselt tema tütre kätt palunud.
“Eks see on teie teha. Kui te tunnete, et nii on õige, mis mul selle vastu… Aga kõigepealt peate ikkagi altari eest läbi käima, ilma ei tule sellest midagi!” pani Alma Võrendik asjad paika.
Jaan ja Hilda laulatati Tallinna Kaarli kirikus tuhande üheksasaja neljakümne teise aasta veebruarikuus, varsti peale seda, kui peigmees oli oma dokumendid lõpuks korda saanud. Kõige tähtsam nende paberite hulgas oli rohelisele planketile trükitud tõend selle kohta, et Jaan Kaisla töötab riiklikult tähtsas ettevõttes ning mobilisatsiooni alla ei kuulu. Dokument oli kinnitatud punase Saksa kulli kandva pitsati ja linna gebietskomissari gooti tähtedega kirjutatud allkirjaga. Väljas tuiskas, kirik oli raudkülm, pruut ja pruutneitsi lõdisesid oma õhukestes valgetes kleitides ning peiupoisiks palutud Artur suutis vaevu köha vaos hoida. Kirikuõpetajagi rääkis õige lühidalt.
“Praegu on raske aeg, sõjaaeg. Aga inimesed peavad alati mõtlema tulevikule ja lootma, et tulevik on hea, helge ja õnnetoov…” kõneles mustas talaaris ametimees. Siis vahetati sõrmused ja Jaanile valmistas kogu tseremoonia millegipärast pettumuse – ta ei leidnud õpetaja sõnades seda soojust ja hingerahu sisendavat vahenditust, mida oli lootnud. Abiellumist oli ta kujutlenud hoopis erilisemana, kogu elu sootuks teiseks pöörava sündmusena ning nüüd, kirikust Hilda käevangus välja sammudes, ei suutnud ta vabaneda mõttest: nii lihtsalt ja pealiskaudselt see kõik käibki…
Tagasihoidlik pulmalaud oli kaetud elutuppa ja võõraidki selle ümber vaid seitse inimest. Jaani poolt isa-ema ja muidugi Artur, Hilda poolt pruutneitsiks olnud kooliõde ning paar kaugemat sugulast. Pulmade puhul oli vastava tõendi alusel poodidest saadud ka veidi rohkem toidukraami ja paar pudelit lahjat viina, mida rahvas riigijuhi järgi Mäe pisarateks nimetas. Lasti pruutpaaril elada ning kibedat magusaks teha, siis aga hakkasid mehed päevasündmusi arutama.
“Sakslased on Moskva all pidama jäänud. Kolmandat kuud trambivad paigal, edasi ei saa,” muretses Artur. “Siiamaani läks lausa lennates, aga ei enam!”
“Nad pole ju vene talvega harjunud! Saksamaal on ikkagi hoopis teine kliima. Neil pole vist kasukaidki.”
“Eks varustamine jääb ka kaugeks. Venemaa teed, see on omaette lugu! Suvelgi olid nad auke ja rööpaid täis – mäletad, Artur, kuidas me vankritel loksusime? Ei kujuta, mis nad sügisel poriga olla võiksid…” sekkus ka peigmees jutusse, kuid enamasti oli tal silmi vaid Hilda jaoks – valges pitskleidis pruut lausa õhetas õnnest.
“Aga kui… kui juhtub, et sakslased ei võidagi? Mis siis saab?” küsis Jaani isa nõutult. “Napoleon läks ka suure hurraaga Moskvani välja ja tuli, saba sorus, tagasi!”
“Ei, niisugune asi ei ole võimalik! Ajalugu niiviisi korduda ei saa. Tänapäeval võidab tehnika ja venelastel ei ole sakslastele midagi vastu panna!” oli Artur kindel. “Kõik on ainult aja küsimus – paari kuu pärast on kevad käes ja asi muutub!”
Elektrijaama tööle asumisel tuli Jaan
