lükkas paadi kaldast lahti, käivitas mootori ja tüüris kividest mööda, eemal veest kerkiva saare poole.
Aili istus paadininas, jõi pudelist valget veini ja saatis selle siis ringi käima. Karl istus Õnnele väga lähedal, Ines Karli kõrval, lapsed olid kuskile nende vahele ja sülle pressitud. Kõik pildistasid üksteist oma telefonidega ja võrdlesid häid tabamusi, Õnne püüdis vahepeal ka lihtsalt hunnitut merd ja päikeseloojangut vaadata ja oma mällu salvestada. Selline hetk, selline pidu … ja ta oli kahelnud, kas üldse tulla!
Kõik oli alanud eelmisel õhtul, kenal soojal juulikuu neljapäeval, kui Õnne ja Ines, kelle kunagistest ühistest tööotstest oli välja kasvanud lähedane sõprus, ühes Kalamaja kohvikus kokku said, et õhtust süüa ja viimase aja muljeid vahetada.
Õnne jutustas muu hulgas Inesele oma eelmise nädalavahetuse peost Pärnus.
“Ja siis ma kohtasin seal ühte hästi kena kutti, kellega mul oli kunagi mu elu ainus üheöösuhe.”
“Oo?” elavnes Ines.
“Ta oli koos oma naisega.”
“Ah soo,” käis Inese värskelt tärganud entusiasm kiiresti maha.
“Ei, see oli päris huvitav tegelikult,” ütles Õnne. “Selles mõttes, et hästi sümpaatne naine oli. Ma vaatasin neid ja mõtlesin, mismoodi oleks nendega sõber olla. Perekondlikult suhelda ja nii edasi.”
“Ja samal ajal mehega edasi magada?” uuris Ines.
“Ma päris nii küll ei mõelnud … see vist oleks liiga raju?” hakkas Õnne naerma.
“Muide, täna on Hoovis Marten Kuninga kontsert,” ütles Ines äkki.
Õnne vaatas teda suu lahti.
“See on täiesti sürr, et sa seda praegu ütlesid, sest seesama kutt mainis seda ka! Et sel neljapäeval on Hoovis Marten Kuningas ja et see võib hea olla,” selgitas ta, kui oli kõnevõime tagasi saanud.
“Aili käis mulle enne hullult peale, et me läheksime, aga ma kõhklesin,” vastas Ines. Aili oli Inese sõbranna, kellest Õnne oli kuulnud ja ka paar korda põgusalt näinud.
“Tead, aga … mu meelest see väärib tähelepanu, kui mingi info su juurde järjest mitmest allikast tuleb. See on nagu märk? Kas lähme?” läks Õnne põlema.
Ines mõtles hetke. “Hea küll, lähme!”
Nad olidki pärast õhtusööki suundunud Hoovi, selle suve kõige kuumemasse vabaõhubaari, mis oligi üks vanalinna hoov paari puu ja baariletiga. Aili oli ka veidi hiljem tulnud ja nendega liitunud. Kontsert oli hea ja õhtu ka muidu väga meeldiv, hoolimata hilisõhtusest vihmahoost, mis kõiki baarileti kitsukese katuseserva alt varju otsima sundis.
“Tule ka homme Ihaneeme!” oli Aili Õnnele öelnud, kui nad seal seisid. Õnne teadis, et Ines oli seal viimasel ajal päris tihti ning pidi ka sel nädalavahetusel lastega minema.
Õnne oli pärast südaööd koju magama läinud, lubades hommikuni ettepaneku üle mõelda. Ta teadis Ihaneemet küll, see oli idülliline rannaküla, kus asus üks väga hea restoran, Tulivesi, vanadest piiritusevedajatest inspireeritud nimega.
Reede ennelõunal kalaturu juures asuva Klausi kohviku mereäärsel päikeselisel terrassil piimavahust kohvi ja apelsinifileedega vahvleid nautides oli Õnne otsustanud öelda jah. Võluvaid variante nädalavahetust veeta oli suvele kohaselt hulganisti, aga see kutse tundus kuidagi eriline … ja ta oli just sama nädala algul otsustanud tuua oma ellu veel rohkem mõnusat kulgemist. Nii et kui Ines ja Aili ärkasid ja Õnnele helistasid, ütles ta jah ning sõitis koos nendega Ihaneeme.
Pesasaar, kuhu seltskond varsti paadiga kohale jõudis, oli üsna asustamata väike saar. Seal oli vaid paar vaikset ja pimedat pisikest suvemaja, mõni väike puudesalu, natuke heinamaid, kadakaid ja pikki liivaribasid. Teinud saarele umbes poole tunniga jalgsi tiiru peale, jõudsid nad pika maasääre varjus olevasse lahte jäetud paadi juurde tagasi. Oli juba hämar, tasapisi kiskus ka jahedamaks. Hea oli paadiga tagasi kulgeda, kaldanõlval kükitava rookatusega palkmaja akendest kumas kutsuvat sooja kollast valgust.
Ihaneemes panid mehed sauna sooja. Kõik naudisklesid niisama, kuulasid muusikat ja jõid veini. Millalgi päikesetõusu paiku mindi elumajast veidi eemal asuvasse sauna. Leiliruum oli aknaga, nii et laval istudes paistis merest tõusev päike silma. Mehed ja naised jooksid kordamööda paljalt jahedasse merre. Muru sees hüppas ringi lugematu hulk konni, kes tundsid suveööst samavõrd rõõmu kui inimesed. Aili võttis ühe pihku, et näidata teistele, kuidas konna kaitsereaktsioon on ründaja täis lasta. See tekitas pealtvaatajates mõõdukat elevust.
“Teate seda ütlust, et enne tuleb palju konni läbi suudelda, kui printsini jõuad?” naeris Õnne vallatult.
“Neid siin jätkub!” naeris Ines vastu.
Õnne läks varahommikul sauna peale kenasse väikesesse päikesetõusu- ja merevaatega tuppa magama. Pidu käis pärast seda kiiresti maha.
Mingi hetk Õnne ärkas ja avastas voodiservalt Karli. Tüdruk oli unine ja purjus, nad pidasid mõnevõrra läbirääkimisi sel teemal, kas Karl peaks sinna jääma. Õnne arvas, et mitte, Karl, et jaa. Lõpuks lõi Õnne käega ja lubas noormehel jääda, kui see käed teki peal hoiab, kuid mingil hetkel tundis, et see pole nii mitte. Ta sudis Karli käsi oma kehast eemale, aga too oli järjekindel. Lõpuks tüdruk tüdines ja kolis lihtsalt kõrvaltuppa, kus sai rahus magada.
Hommikul ärgates nägi Õnne, et Ines istub sauna ees trepil ja räägib kellegagi juttu. Ta pesi kiiresti hambad, tõmbas juuksed hobusesabasse ning astus uksest välja.
„Tere hommikust!”
“Tere hommikust!” vastas Ines oma armsale sõbrannale rõõmsalt.
“Nii särav …” ütles natuke eemal istuv Alan Õnnet vaadates. “Tere hommikust! Kohvi?”
“Ma mõtlen selle peale,” naeratas Õnne vastu. Eelmise öö alkoholikogus oli olnud selline, et ta polnud kindel, kas on kohviks valmis. Õnne istus Inese kõrvale, päike säras selges sinises taevas ja sauna eest avanevad merevaated olid lihtsalt imelised.
“Mida sa jood?” küsis Õnne Inese tassi piiludes.
“Latte’t.”
“Oo.”
“Tahad ka?” küsis Alan.
“Natukese aja pärast. Ma pigem võtaksin vett.”
Alan ulatas tüdrukule oma mineraalveepudeli.
Õnne jõi vett, teised jätkasid pooleli jäänud vestlust – jutt käis Alani vanemast tütrest esimesest abielust, kes tahtis minna ajakirjandust õppima. Õnne tundis Alani tütrele kaasa, see suurte valikute tegemise aeg võis olla stressirohke.
Aili ärkas ka varsti. Tüdrukud läksid maja taha terrassile, laotasid tekid maha ja võtsid seal bikiinides päikest, kassid ja koerad tiirutasid nende ümber. Karl ja Alan olid elutoas. Aili kopsis aknale, kuni Karl selle avas, Aili nõudmisel kõlari akna vahele pani ja neile head muusikat lasi. Õnne lubas nüüd Alanil teha endale ühe piimaga kohvi purjekaga tassi ja nautis seda koos jätkuvalt vaimustava merevaatega. Idüll.
“See Õnne on ikka väga
