lisas noormees.
Alan kortsutas kulmu. Õnne ei paistnud selline. Miski siin loos ei klappinud.
Inesel oli olnud plaan terveks nädalalõpuks Ihaneeme jääda, aga üks lastest hakkas jonnima ja Õnne tahtis õhtul linnas kontserdile minna, nii et lõpuks läks nii, et nad sõitsid laupäeval lõuna paiku tagasi Tallinna.
Inese vanem poeg röökis pool tagasiteed nii, et Ines ütles Õnnele südametäiega: “Ära mitte kunagi tee endale lapsi!”
Õnne naeratas, see oli nii siiras emotsioon … ja samas olid Inese jõnglased tegelikult väga lahedad. Suurema osa ajast.
Lõpuks lapsed rahunesid ning Ines ja Õnne said omavahel rahus lobiseda. Ines selgitas Õnnele pisut Alani ja Aili keerulisi suhteid – jutustas, kuidas nad on juba tükk aega sisuliselt lahus ning Aili seiklustest teiste meestega.
“Ma vaatasin jah nende omavahelist suhtlust ja sain aru, et mingi jama on!” reageeris Õnne selle peale. “Aga see on nii jahmatav, pealtnäha on nende elu nagu maailma kõige idüllilisem klantspilt: edukas endisest poliitikust ja ärimehest mees, kaunis naine, kaks imearmsat last, kolm koera, viis kassi, kaks maasturit ja suur maja mere ääres. Paljude inimeste märg unenägu? Samas kui mina oma väikese stuudiokorteri, väikese auto ja üsna ebaselge töö- ja suhtestaatusega ei pälviks ilmselt nende paljude inimeste tähelepanu … ja samas mul on tõsine kahtlus, et ma olen õnnelikum kui need, kes seda klantspiltelu elavad.”
“Muidugi sa oled õnnelikum! Väga palju!” kinnitas Ines hetkegi kõhklemata.
Õnne oli kogu seltskonnaga Facebookis sõpradeks saanud ja Karl kirjutas talle juba samal õhtul, et kontserdimuljeid uurida. Nad olid ka tahtnud tulla, aga lastega sõprade juurde külla läinud ja sinna toppama jäänud. Õnne lohutas, et nad ei jäänud millestki väga ilma, ilm keeras halliks ja vihmaseks.
Ühel järgmise nädala päikeselisel tuuletul suvisel ennelõunal kõndis Alan vilistades mööda külavaheteed kodust jahisadama poole. Kahel pool kitsast looklevat kruusateed oli kõik heleroheline, lopsakas, lõhnav ja õitsev ning taevas imeliselt helesinine. Eemal sillerdas meri.
Ta jõudis rannarestorani juurde, avas juba ukse ja jäi siis enne sisenemist korraks ukse vahele seisma. Tal oli äkki kuidagi väga hea ja kerge olla.
Ta lasi pilgul ringi libiseda.
See oli kena väike sadam. Siin olid mõned valgete purjedega jahid ja paar kalapaati. Restorani lillekastidega ääristatud terrass ja triibuliste patjadega kaetud punutud mööbel andsid sellele õdusa ilme. Alan vaatas veel hetke rahuloleva pilguga seda kõike ja astus siis uksest sisse.
Restoran oli ka seest hele ja hubane. Laudpõrand, heledaks peitsitud seinad, sinise-valgetriibulised padjakatted ja siin-seal mereteemalisi nipsasju.
Alan oli selle restorani avanud veidi rohkem kui aasta tagasi, enne seda oli siin räämas sadamakõrts. Pealinnast oli siia küll hulk kilomeetreid, aga see ei seganud lõbujanulisi maiasmokki. Ihaneeme jahisadamas asuv Tulivesi oli olnud eelmise suve hittkoht, kuhu puhkepäevadel oli võimatu lauda saada. Pärast vaiksemat sügist ja talve oli elu siin nüüd taas täies hoos.
Alan mõtles, et ta võiks olla väga õnnelik, kui poleks olnud kõike muud, kogu seda viimaste kuude jama tema linnas asuvate restoranide ja klubidega, mille oli põhjustanud reetlik äripartner. Ja isikliku eluga. Aga nüüd … õhus oli kuidagi uut hingamist. Mingi imeline rahu oli äkki kuskilt ta sisse tulnud.
Järgmise neljapäeva õhtul laiskles Õnne üksi kodus pärast naudinguterohket kohtumist Margusega. Margus oli piltilus, pikka kasvu ja päikeselise loomuga meesmodell, kellega Õnne oli suve algul tutvunud. Seks nende vahel oli super ja lobiseda ka tore, aga segavaid romantilisi tundeid kummalgi mitte. See suhe oli tõeline kirss Õnne lõbusa vallaliseelu tordil. Kas nad olid sõbrad või armukesed või mõlemat, friends with benefits … lõpuks polnud ju oluline, kuidas suhet nimetada, vaid selle sisu. Ja sisu oli antud juhul suurepärane.
Õnne vaatas telefonist Facebooki, talle oli sõnum – Karl kutsus Ihaneeme sauna.
Ta puikles algul vastu, sest kell oli juba üheksa ja ta pidi järgmisel päeval Inese ja Ailiga Haapsallu joogafestivalile sõitma, aga Karl oli visa, moosis teda korraga sauna ja nädalavahetuseks Lätti Positivuse festivalile ning meelitas sellega, et Ines on ka Ihaneemes.
Õnne murdus lõpuks, kui Karl tsiteeris Jaapani rahvatarkust “Mõtle vähem, tee rohkem!”. Oli imeilus suveõhtu ja tõesti – miks kodus istuda.
Õnne oli autoga juba peaaegu linnast väljas, kui Karl helistas ja palus, et ta võtaks veel ühe inimese peale. Õnne keeras tagasi ja korjas peale Martini, pika kõhna prillidega heledapäise noormehe.
“Kes su ema on?” küsis Õnne pärast tervitusi ja tutvumist.
“Mis mõttes?” sattus Martin segadusse.
“Kui ma su perekonnanime kuulsin, siis mul tekkis kahtlus, et ta oli kunagi mu muusikaõpetaja.”
Väike Eesti, selgus, et nii oligi.
Martin osutus võluvaks teekaaslaseks. Ta oli Õnnega enam-vähem ühevanune ja mängis mitmes bändis tšellot.
Suurelt maanteelt ära keeranud, nautisid nad tühja teed, vaid üks põder mõtiskles tee ääres, märkas Õnne natuke enne Ihaneemet.
Nende saabudes oli Ines just lahkumas.
“Miks? Mis mõttes? Meelitasite mind siia ja nüüd lähed ära?” oli Õnne nördinud.
“Anna andeks, aga ma olen nii väsinud … me eile juba pidutsesime ja jõime ja ma tahan enne joogafestivali natuke taastuda ja puhata.”
“Näh,” ütles Õnne pettunult ja läks asju pakkiva Inese järel sauna eesruumi. Ta poetas sõbrannale kiirelt paar lauset päevasest kohtumisest Margusega. Ines jutustas kiirustades vastu, et Aili oli avaldanud lootust, et Õnne ja Karli vahel võiks midagi tekkida.
“Sest sa oled nii tore ja Karli eelmise naisega ei saanud Aili üldse läbi,” selgitas Ines. “Aga te oleksite Martiniga nii ilus paar, ma vaatasin, kui te tulite!” lisas Ines ootamatult.
“Kuidas palun?”
“Tõsiselt. Te olete mõlemad selliseid pikad ja saledad ja heledapäised … nii-nii ilus, tõesti!”
Õnne ei osanud teha muud kui naerda.
Karl oli Õnnet saabudes kallistanud, Alan samuti. Seejärel olid nad võtnud ta väikese punase auto ja läinud koos Martiniga, kes oli neist ainsana piisavalt kaine, et rooli istuda, Ihaneeme sadamarestoranist rummi tooma. Alan oli paljas, vaid tekk ümber, purjus ja väga hoos, aga samas, miks ta ei võinud seda oma kodus olla, mõtles Õnne.
Ines, ta laste isa John ja lapsed lahkusid, lõbus seltskond rummiga saabus tagasi. Kõik siirdusid sauna eesruumi. Õnne istus tugitooli, Alan ta jalge ette põrandale, Karl, Aili ja Martin diivanile.
Alan segas Õnnele järjest selliseid rummikoolasid, mis koosnesid peamiselt rummist ja kus koolat oli vaid veidi värvi lisamiseks, laimi ja jääd ka. Samal ajal valas ta tüdruku komplimentidega üle.
“Sa oled parim naine, kes eales sellesse sauna sattunud,” teatas Alan joviaalselt. “Ei teagi, miks nii häid naisi siia nii vähe on sattunud.”
Aili vahtis lakke,
