moodi majas oli vabu voodeid küll, nii et kogu seltskond jalutas sinna. Õhtu oli nii sume, et kõik tahtsid veel õues olla ja jäidki sinna suure tamme alla istuma, tüdrukud tegid teed ja tõid verandalt pleede ümber võtmiseks.
Jutud läksid järjest põnevamaks, aga meri sätendas aia taga nii kutsuvalt, et Õnne kõndis aia äärde vaadet nautima. Aili liitus temaga, nad seisid seal, sädelevad lained neist vähem kui kümne meetri kaugusel.
Aili ütles midagi sel teemal, et tahaks muusikat, Õnnel oli telefon käes, ta leidis Youtube'ist Jääboileri “Kaks tüdrukut” ja pani mängima. Aili vaatas talle otsa ja ütles tundeküllase häälega: “Õnne, ma armastan sind!”
“Kaks tüdrukut lähevad Puiestee tänaval / aega on palju, nad jõuavad küll / kus te küll käisite, kellega laulsite / ilusad tüdrukud silmad täis tuld…”
Õnne tundis veel tükk aega selle hetke fluidumit. See oli nii ilus. Lihtsalt nii ilus hetk. Minemata seejuures kuidagi vastuollu tema seksuaalse orientatsiooniga, mõtles ta endamisi naeratades.
Kui Õnne ja Aili teiste juurde tagasi läksid, oli seltskonda lisandunud uusi inimesi. Seal oli see tulega tantsinud tüdruk, kes rääkis vähe, aga kõik, mis ta ütles, oli kuidagi eriline. Jutt käis energiatest, Martin ütles kellegi kohta, et kõik taandub sellele, kas sa ehitad müüre või sildu. Õnnet jäi see mõte veidi kummitama. Kumba tema ehitas?
Õnnele meenus kunagi kuuldud lugu, kuidas Austria keiser Franz Joseph lõhkus pulmadeks maha Viini vana linnamüüri ja täitis vabanenud ruumi suure ringtee, parkide ja kaunite hoonetega. Armastus ehitab sildu?
Hiljem läks jutt kogemustele kanepiga, selle peale rääkis see eriline tüdruk, kuidas ta käis Hispaanias mägedes telkimas. Kuskil allpool oli hipilaager, kus ta kummutas põhjani ühe tee, mis sisaldas nii äkilist kraami, et ta oli hiljem mitu päeva üksi seal mägedes oma telgis siruli. Esimesest päevast mäletas ta seda, et tajus, et istub oma keha kõrval, mida ta ei suutnud liigutada, ja mõtles, et oli seda jama nüüd vaja. Teisel päeval tuli tal suur janu, ta mõtles, et saaks ometi vett … ja siis eksisid tema telgi juurde kaks tüdrukut, kes olid miskipärast sinna uitama tulnud ja kellel oli vett, mida nad ka talle pakkusid, nii et ta sai juua. Kolmandal päeval tabas teda tohutu nälg, ta igatses sööki … ja kui ta mingi hetk suutis pea telgist välja pista, leidis telgi eest kotitäie viigimarju – keegi alt külast oli toonud, ehkki tüdruk oli arvanud, et keegi ei tea, et ta seal üleval on.
Õnne oli sellest loost täiesti lummatud.
“Nii lahe küsi ja sulle antakse-lugu,” ütles ta vaikselt. “Kinnitab täiuslikult mu uskumust, et kulge, mine vooluga kaasa, ja kõik, mida vajad, tuleb su juurde. Ise. Ja vahel piisab selleks vaid mõttest.”
Ines läks magama, Õnne tõusis varsti, et talle järgneda.
“Kuhu sa lähed?” uuris Martin vaikselt.
“Inese kaissu,” naeris Õnne ja läks.
Ines veetis suurema osa järgmisest päevast joogatades, Õnne, Aili ja Martin uitasid niisama. Inesel oli lõuna ajal paus, aga selleks ajaks oli Martin kuskile kadunud. Kolm tüdrukut jalutasid mööda peatänavat Epp Maria galeriisse Anni kohvikusse sööma. Nende kõrval kõndisid mõned noormehed, kes hakkasid tüdrukutega sujuvalt juttu ajama. Õnne jalutas neist ühega lobisedes teistel eest ära. Kui Ines ja Aili talle galerii juures järele jõudsid ja noormehed lahkunud olid, ütlesid nad, et nendega rääkinud noormehed olid küsinud, kas Õnne teeb ka mingeid juhendatud meditatsioone.
“Hahaa, mis mõttes? Kust neil selline mõte tuli? Ma pole iialgi midagi sellist teinud ju! Kust nad teadsid mind üldse?” imestas Õnne.
“Aga äkki peaksid tegema, äkki see oli märk?” naljatas Ines.
“Jah, muidugi, miks mitte … kenadele meestele iga kell,” naeris Õnne vastu.
Pärastlõunal oli festivali lõpetamine, seejärel jalutasid tüdrukud jahisadamasse Grand Holm Marina terrassile, et enne kojusõitu natuke süüa. Koht oli ülimõnus ja toit super, kõik kolm lõid vaikselt nurru.
“Just nii peakski üks festival lõppema,” ütles Õnne sügava rahuloluga, sirutades kätt klaasi järele, kus ulpisid valges veinis jääkuubikud.
Inese telefon helises, ta vastas ja rääkis midagi natukene tüdinud tooniga.
“John kutsus meid Saaremaale,” ütles Ines, kui oli kõne lõpetanud. “Aga ma küll arvan, et ei viitsi minna.”
“Jah, ma ka!” ütles Aili.
“Ma ka,” poetas Õnne.
“Ehkki äkki oleks lahe?” lõi Aili korraks kõhklema.
Õnne jäi mõttesse. Algul oli ta mineku täiesti välistanud ja juba kiirelt kalkuleerinud, et loodetavasti saab bussiga Tallinna, kui Ines ja Aili Saaremaale lähevad. Samas … oli suvi, ta oli täiesti vaba ehk siis lähema paari päeva peal polnud mitte ühtegi tööd ega kohustust … ja kulgemine oli üks tema viimase aja lemmikideid.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
