suhtun sellesse olukorda väga täiskasvanulikult ratsionaalselt ja tulen sellega kenasti toime, nii et jätan jõe turistidele, ületan Bridge Streeti ja astun Portcullise uksest sisse, kuigi mul pole tol päeval sinna asja, sisenen esimestest klaasist pöördustest ja jään seisma, kuni märkan turvatöötajat, kelle ma ära tunnen – seesama suur naisterahvas, kes mind teisipäeval läbi otsis. Ma kannan samu saapaid. Ta naeratab mulle ja ma vangutan pead. „Mul pole täna aega kokku lepitud, aga mõtlesin, kas keegi tõi teisipäeval siia salli?”
Naine toetub röntgenmasinale. Tal on igav, järjekorda pole ja ta lobiseb meeleldi. „Milline see välja näeb?”
Mõtlen oma uuele sallile, sellele, mis puhkab kenasti voldituna meie harjakapi ülemisel riiulil. „Hall, valge niit jookseb läbi.” Seda öeldes vaatan läbi klaaspaneelide aatriumikohviku ja kaarja trepi poole, mis viib üles komitee ruumide juurde, justkui oleks pisemgi võimalus, et sa juhtud sel hetkel mööda jalutama.
Naine kratsib kõrva ja kirtsutab nina. „Kui oleksite selle siia jätnud, oleks see nii või naa kontorisse saadetud, aga ma ei mäleta seda. Võite neile e-kirja saata. Ma jätaksin kirjakese, aga kulub kümme päeva, enne kui see süsteemist läbi jõuab.”
„Olgu, tänan.”
Astun tagasi külma kätte. Habras päike ei saa jagu jäisest tuulest, mis jõelt lõõtsutab, kuid ma seisan astmeil mitu minutit, pilk ekslemas, justkui ootaksin kedagi. Püha jumal, kui haletsusväärne sa oled, mõtlen.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
